Keeleõppeks küpsisetort ja etteütlus

2. juuni 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - Keeleõppeks küpsisetort ja etteütlus kommenteerimine on välja lülitatud

Õpetaja Koidu Oja ja tema õpilased Ester, Keidy, Helene, Morris, Kristjan, Markus Eesti Rahva Muuseumis. Fotod: Sirje Pärismaa

 

Koidu Oja õpetab Helsingis soome koolis käivatele eesti lastele korra nädalas emakeelt. Ta tõi tublimad õppurid kevadreisile Tartusse, et üheskoos uudistada uut ERM-i ja teaduskeskust AHHAA.

Kui Eesti Rahva Muuseumi avaras fuajees kohtume, on kuueliikmeline reisiseltskond rõõmus ja elevil, ehkki laevale jõudmiseks tuli üles tõusta juba kell viis. Enne muuseumitunni algust räägime emakeele õppimisest.

Meil on tundides huvitav ja lõbus,” teatab Markus (6. kl). „Eesti keele õppimine on mulle tähtis. Oled elanud Eestis ja lähed ära, aga kunagi tuled äkki tagasi, siis on vaja eesti keelt. Et rääkida vanade sõprade ja ka vanavanematega. Mulle meeldib parandada oma eesti keelt. Kui kirjutan sõpradele, siis tean, et kirjutan õigete tähtedega.”

Markus on sündinud Võrus ja algul Eestis koolis käinud. Tema uues kodus kuuleb koguni kolme keelt: eesti, soome ja vene.

9. klassi neiu Helene on sündinud Soomes. Sellest hoolimata räägib ta väga ilusat emakeelt.

Ei taha unustada eesti keelt, sellepärast käingi tunnis. Ja ka selleks, et oskaksin eesti keeles kirjutada. See on tähtis mulle,” jutustab Helene.

Ka 4. klassi õpilased Ester ja Morris, 6. klassi poiss Kristjan ja 3. klassi tüdruk Keidy kinnitavad, et ei taha unustada eesti keelt ja tulevikus võib seda vaja minna, kui nad peaksid Eestisse tööle tulema või tagasi kolima.

Meie seltskonnas on erinevat rahvast. On neid, kes sündinud Soomes ja kogu oma elu elanud seal, aga ka mõnda aega Eestis elanuid,” lausub õpetaja Koidu Oja. On neid, kel mõlemad vanemad eestlased, aga ka eesti-soome perede lapsi.

Ehkki sidemed Eestiga on enamasti vanavanemate kaudu säilinud ja kodus saab rääkida eesti keelt, tekib kirjutamisega raskusi,” sõnab Oja. Siis ongi ainuke võimalus seda eesti keele tunnis õppida. Soome riik on loonud selleks head tingimused: igal lapsel on õigus õppida oma kodukeelt tasuta poolteist tundi nädalas.

See on ainulaadne, vaid Rootsis on veel sama võimalik. Oleme tänulikud, et Soome riik toetab iga etnilise rühma emakeele õpet,” ütleb Oja. Kodukeelt õpitakse pärast tunde.

Tunnis kirjutame etteütlusi, parandame koos vigu. Alguses tuli palju vigu, aga nüüd on asi kogu aeg paranenud,” räägivad lapsed. „Tutvume eesti kultuuriga, loeme raamatuid. Osa luges „Kalevipoega”. Kirjutame ise luuletusi, vaatame video- ja muusikaklippe, filme.”

Mis on kõige ilusamad eestikeelsed sõnad? Viivu mõelnud, vastavad lapsed: hõbe, luide, malbe, muld, laul, maasikas, emamaa. „Emamaa on rahulik sõna ja tuleb meelde minu vanaaeg, kui olin Eestis väiksena,” lisab Markus.

Õpetaja kiidab lapsi selle eest, et neile meeldivad tunnis erinevad asjad: kellele etteütlus ja kellele küpsisetort.

Küpsisetort on absoluutne hitt, aga mitu korda aastas ei jõua teha,” muigab Koidu Oja. Maiust valmistatakse eeskätt selleks, et õppida kokates tarbetekste.

Kui väljas sirab päike ja sõbrad lähevad midagi lahedat tegema, peavad nemad veel pooleteiseks tunniks koolimajja jääma,” ütleb Oja. „Olen südamest tänulik vanematele, kes on motiveerinud ja toetanud laste õppimist. Kui kõigil oleks käegalöömise mentaliteet, siis ei oleks mul tööd.”

Paraku on õpetajal mõnikord siiski tunne, et lapse kasvatamisse on vaja sekkuda, et lapsi ikka emakeele juurde suunataks. Lihtsam on ju muganduda.

Oja, kes on kaheksa aastat Soomes eesti lastele nende kodukeelt õpetanud, püüab igal aastal lapsi isamaale õppereisile tuua. Päris igaüks kaasa ei saa. Preemiareis hea õppimise ja järjepidevuse ülesnäitamise eest leiab aset tänu rahvuskaaslaste programmile.