Kuu aja pärast algab suur pidu – XII noorte laulu- ja tantsupidu

Suurele peole pääsemiseks tuleb töötada targalt ja laulurõõmu unustamata

Elo Üleoja. Foto: Kirill Gvozdev

Koorijuht Elo Üleoja osales laulupeol esimest korda 1972. aastal mudilaskoori lauljana koolinoorte peol. Pärast seda on ta osa võtnud peaaegu kõigist laulupidudest vähemalt lauljana, hiljem juba koorijuhina.

„Sellised arvud on hästi meeles – 1985. aastast alates on mul laulupeol ka oma koorid. Esimest korda olin dirigendipuldis 1999. aasta üldlaulupeol. Järgmine kord juhatasin 2007. aasta noortepeol, siis 2009., 2011., 2014. ja nüüd, 2017. aastal,” loetleb ta peast.

Kui mitme kooriga seekord peole lähete?

Sel aastal olen töös kaheksa laulupeole mineva koori juures. Neist kuue juures olen esimene dirigent ja kahe juures abidirigent. Koorid on neljast liigist: segakoori, lastekoori, poistekoori ja mudilaskoori liigist.

Kui palju kõigi nende kooride ettevalmistus aega ja energiat võtab? Kas enne laulupidu uneaega jagub?

Ikka jagub. Koorijuhi töö on minu töö. Tänavu ja mõni aasta varemgi olen töötanud ka koolis koorijuhi-muusikaõpetajana. Rakvere reaalgümnaasiumis on minu kanda koorid. Õnneks tuli sel aastal kooli uus noor muusikaõpetaja Liisi Klaos, kellega oleme saanud ettevalmistustööd teha kahekesi, mis on kooritöös suur pluss. Eriti laulupeoaastal, kus töö maht on tavaõppeaastaga võrreldes oluliselt suurem.

Ka kooriliigiti on ettevalmistustöö maht väga erinev. Kui mudilaskooridel ja poistekooridel on võimalik valida, kas nad tahavad ühendkooris osaleda või laulda ainult kooriliigi laule, siis laste- ja segakooridel sellist valikuvõimalust pole. Seetõttu on nende kava maht poiste- ja mudilaskooride omast poole võrra või isegi kuni kolm korda suurem.

Mida vanemate lauljatega kooriliik, seda rohkem tuli meil teha kooli tunniplaanist väljapoole jäävat lisatööd. Koolis ette nähtud kooritundides ei oleks suutnud laulupeo mahtu läbigi võtta. Näiteks segakoor tegi peaaegu terve 35-tunnise koolikursuse jagu lisaproove. See tuli enamjaolt noorte inimeste vaba aja arvelt ehk pühapäevadest. Loomulikult oleme ka meie koorijuhtidena töötanud pühapäevadel. Meie koolis on õnneks väga mõistev juhtkond. Oleme saanud enne maakondlikke eelproove ettelaulmistega teha kõigile kooriliikidele, kellele soovisime, ühe kooriliigi laulupäeva, kus õpilased olid terve päeva kooritunnis. See oli suureks abiks. Lisatööd on tehtud palju, aga rahulikul ja rõõmsal meelel, sest laulud on väga toredad ning meeldivad meile ja lastele-noortele väga.

Kuidas leitakse see aeg, et õpilased laulud selgeks saaksid?

Niimoodi leitaksegi, et lepitakse asjad kokku. Mida vanemad lauljad, seda teadlikumad on nende valikud. Seda on näha eriti segakooris, kuhu laulupeoaastal tuleb rohkem noori. Nad tahavad laulupeole minna. Kuna soov on suur ja on selge, et laulupeole pääsemiseks tuleb laulda ette teatud kvaliteediga, on noor nõus laulude selgeks saamise nimel ka oma pühapäevad ohverdama.

Andke kogenud koorijuhina nõu, kuidas suurele peole pääseda.

Arvan, et peole pääsemiseks tuleb targalt tegutseda. Kui on näha, et maht on suurem, kui kooritundides on võimalik selgeks saada, siis tuleb leida lisatöö võimalused. Samal ajal peab laste ja noortega suhtlema väga rahulikult ja selgelt, et ka nemad mõistaksid: eesmärgi saavutamiseks tuleb teha nii- ja niipalju tööd.

Teine asi, mida südamele panna, on see, et õpetaja ei unustaks ära laulurõõmu, et töö ei muutuks stressirohkeks tampimiseks. Muusikaõpetajatele võiks soovitada ka pidevat enesetäiendamist. Kui on selged arusaamad laulmisest ja vokaalist ning kui neid järjekindlalt järgida – tead, mida ja kuidas teed ja õpilasi arendad –, siis tuleb lõpuks ka tulemus. Lapsed arenevad aasta jooksul tohutult ja laulupeoaastal veel eriti. Võib-olla seab keerulisem repertuaar kõrgemaid nõudmisi, aga seeläbi areneb noor inimene rutem.

Kuidas teile tänavune repertuaar meeldib?

Mina ei vaidlusta laulupeo repertuaari kunagi. See on laulupeo kunstilise toimkonna nägemus ja terviku teenistuses. Võib ju selle üle arutleda ja alati võib leida paremaid valikuvariante, aga usaldan inimesi, kes kava on koostanud.

Mul on olnud suur rõõm sel õppeaastal selle muusikaga töötada. Noortelt heliloojatelt tulid väga toredad muusikateosed, kas või Rasmus Puuri „Meie” Anna Haava tekstile, mis lastele ja noortele väga meeldib. Lisaks kauni muusika loomisele kasutavad heliloojad väärtuslikke tekste, toovad laste ja noorteni väga head luuletused. Mis võiks olla harivam ja parem, kui väärttekstide laulmine! Selliseid mõtlema panevaid tekste on kõigis kooriliikides, nagu näiteks poistekooril Andres Lemba „Minu juurte lugu” Ammu Eha sõnadele. Segakoorid laulavad Kadri Voorandi „Elu on lootus ja loomine” Doris Kareva tekstile. See on sügav ja hea luule. Kiidan kavavalikut, muusikat ja ka väga ilusaid ja sügavaid tekste.

Mida arvate vaidlusest venekeelsete laulude teemal?

Selle kohta on paljud arukad inimesed juba arvanud. Keskerakonna poliitikute mõningate repliikide pärast on lausa piinlik. Mul on väga häbi, et need inimesed rakendavad laulupeo oma valimisvankri ette. Soovin väga, et hoiaksime poliitika ja laulupeo lahus. Laulupeo kava on kunstitoimkonna otsustada. Kui kunstitoimkond leiab, et sel korral on kavas mõni inglis-, vene- või marikeelne lugu, sest see sobib konteksti ja on põhjendatud, siis nii ka on. Just peeti laulupidu Slaavi Pärg, kus slaavi rahvad saavad oma keeles laulda ja oma kultuuri näidata. Laulupidu on eesti rahvuskultuuri pidu ja arvan, et ei ole palju tahta, et üks miljoniline rahvas saab selle peo kaudu oma kultuuri väljendada.

Kuidas mõtestate lahti tänavuse laulu- ja tantsupeo motot „Mina jään”?

Mõtestan seda lahti nii, et mina jään eestlaseks, eesti kultuuri kandjaks. Mina isiklikult jään ka ilmselt Eestimaale elama, aga see pole mõeldud nii, et kõik peaksid jääma. Oluline on, et kannan eesti kultuuri edasi. Jään ka inimeseks igas olukorras.

Kui palju välismaa koorijuhtide ringis teatakse meie laulupidu ja tullakse seda vaatama?

Arvan, et teatakse päris palju. Meie laulupidu on laialt tutvustatud. On suurepäraseid filme, mida ameeriklased on teinud meie laulupeol käimisest, ka meie vabaks laulmisest ja laulutraditsioonist. Tahetakse ka osalema tulla, küsimus on alati selles, et me ei saa nii palju väliskoore vastu võtta, kui oleks tulemas.

Milline on teie eredaim laulupeo­elamus?

Mul on lauljana üks väga tugev mälestus. See oli millalgi kaheksakümnendatel. Maestro Tuudur Vettik, tollal juba väga vana, juhatas oma laulu „Su põhjamaa päikese kullast”. Mul on meeles, mismoodi laulupeo koor oli nii-öelda tema sõrme otsas kinni. Mina pole Tuudur Vettiku käe all laulnud, ta oli mu isa Ants Üleoja koorijuhtimise õpetaja Tallinna riiklikus konservatooriumis ja käis mu lapsepõlves meil vahel külas. Ta ei olnud enam laulupeo dirigent, kui mina segakooris laulsin, aga nagu laulupeol vahel ikka, plaksutati laul tagasi ja tema kui laulu autor tuli seda juhatama. Ta oli väga eakas, aga seda enam neelasid inimesed teda pilkudega. Ükskõik, kui väikese liigutuse ta tegi, nad järgnesid talle. See oli võimas elamus.

Millest see tuleb, et suur koor hingab dirigendi napi sõrmeliigutuse taktis?

See eeldab tugevat karismaatilist isiksust, suurt sisemist jõudu. Lihtsalt väikselt liigutamine ei pane kedagi laulma. Üldiselt peab dirigent laulupeol siiski liigutama suuremalt ja selliseid hetki tuleb harva ette, seepärast see nii eredalt meelde jäigi. Ühel noorte laulupeol juhatas Hirvo Surva „Ilusat maad”, ning lõpus oli kõik samuti väga vaikne ja „sõrme otsas”. Need on väga erilised hetked, kui dirigendi ja suure koori vahel tekib selline sünergia, et ta tõesti võib vaid sõrme liigutada. See pole reegel, vaid kaunis erand.

Elo Üleoja oli segakooride liigijuht 1999. aasta üldlaulupeol, X noorte laulupeol „Ilmapuu” 2007, XXV laulupeol „Ühes hingamine” 2009 ja XI noorte laulupeol „Maa ja ilm” 2011, lastekooride liigidirigent 2014. aasta laulupeol „Aja puudutus” ning juhatab ühendkoore 2017. aasta noorte laulupeol.

Teekond laulu- ja tantsupeoni kulgeb samm-sammult nagu inimese kasvamine

Sten Weidebaum. Foto: erakogu

Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA teabejuht Sten Weidebaum, kuidas niisugust suurt pidu korraldatakse? Kui suur meeskond on seotud selle ettevalmistamisega?

Nagu elus algavad kõik asjad väikesest seemnest, algab ka peo korraldus väikselt. Alguses on sellega hõivatud ehk kümmekond inimest – korraldajad ja konkursil valitud kunstilised juhid koos lähimate abilistega, kes omakorda moodustavad endale kunstilised toimkonnad. Peofaasi jõudes on meeskonda koos kõigi abilistega juba mitu tuhat inimest.

Teekond laulu- ja tantsupeo poole käibki samm-sammult. See meenutab mulle natuke inimese kasvamist. Kõigepealt on ta tibatilluke – ideebeebi. Siis hakkab kasvama, läheb kooli. Ehk kui kunstilised juhid on oma loomingulise töö lõpetanud, repertuaar on välja valitud, palju uut muusikat loodud, kirjutatud uusi tantse ja tekste, pakime meie sihtasutuses loodu õpikutesse ja algab usin õppimine. Kõigepealt õpivad kollektiivide juhid, kellele näidatakse, lauldakse ja mängitakse repertuaar ette. Järgmisena jõuavad õppematerjalid õpilasteni, olgu nad väiksed või suured.

Pool aastat enne pidu algavad üle-eestilised eelvoorud, kus kõik, mis tantsusaalis või kooritunnis õpitud, vaadatakse koos üldjuhtidega üle. Peo dirigendid ja tantsujuhid teevad Eestile kaks tiiru peale, et esmalt koos harjutada ja pärast vaadata, kuidas õpitu on selgeks saanud. See kestab jaanuarist maikuuni. Sel korral oli maakondlikke eelvoore kokku ligi 500.

Samal ajal valmistuvad teised inimesed Tallinnas peoliste saabumiseks. Seatakse valmis koolimaju majutuseks, korraldatakse toitlustust ja kõike eluks vajalikku, sest laulu- ja tantsupidu koondab ühele nädalavahetusele osalejaskonna poolest tubli Pärnu jagu inimesi. Nagu peakorraldaja Aet Maatee ütleb, ehitame peo puhul väikese linna üles – oma tänavatega ja kaubandusega … Kui peolised proovide ajaks Tallinna jõuavad, siis on kogu Tallinn valmis neid vastu võtma. Praktiliselt kõik koolimajad on peoliste jaoks avatud, harjutusväljakud tantsijatele valmis seatud, viimastes proovides seatakse tantsud mustritesse ning mustrid tantsuetenduseks. Lauljad kogunevad samamoodi suure koorina lavale, olgu ühend- või liigikoor. Samuti kogunevad rahvamuusikud ja harjutavad oma palasid nii liigiti kui ka koond­orkestris, et kontserdiks valmis olla.

Kuidas sellist linnatäit inimesi toitlustada? Kui palju suppi kulub ja kes seda keedab?

Osalt toitlustatakse lauluväljakul. Supipõhjad, mis pole purkides, vaid natuke suuremates pakendites, teeb Põltsamaa Felix. Supi keedavad laulu- ja tantsulastele valmis naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased. Neil on suured katlad ja inimhulkade toitlustamise kogemused. Lisaks sellele toitlustatakse koolimajades, et kaugemalt tulnud külalised saaksid ka hommikul ja õhtul kõhud täis.

Toitlustamine on suur logistiline ettevõtmine ja seda parajasti paika sätitaksegi. Täiskasvanute peol oli 50 tonni supipõhja, noortepeol natuke vähem, aga suurusjärk on sama. Me ei kaalu midagi kilodes, vaid tonnides. Osalejate söökla lauluväljakul on mõeldud korraga 2000 inimesele. Huvitav fakt on, et esinejate ja korraldajate käepaelu toodeti kokku 14 kilomeetrit.

Kui palju inimesi laulukaare alla mahub?

Laulukaare alla koos laulukaareesisega mahub 23 000 – 24 000 lauljat. Peolisi on rohkem, aga ühendkooris kõik ei osale. Kui laulukaarealune läheb peaaegu publikuni välja, siis tuleb umbes 25 000 inimest ära. Vist oli aasta 2009, kui laulukaareesine sai nii rahvast täis, et esinejad puutusid peaaegu vastu esimeses reas istuvat presidenti.

Kui tihe on peole pääsemise sõel?

Sõel on küllaltki tihe just üldlaulu- ja tantsupeol. Noorte laulupeol nii tihe ei ole. Kel laulud kenasti selged, pääsesid enamasti laulupeole. Tantsupeol on sõel tihedam, sest tuleb arvestada tantsuväljaku võimalustega. Aga sel aastal saime nagu eelmiselgi korral tänu natuke tihedamale märgisüsteemile ja teistele lahendustele mahutada väljakule varasemast rohkem tantsijaid. Suurimad liigid tantsupeol on 2.–3. klass ja gümnaasiumi segarühmad. Laulupeol on konkurentsitult suurim liik mudilaskoor.

Tänavune noortepidu räägib põlvkondadevahelise sideme hoidmisest

Sten Weidebaum: „Oleme viimasel aastakümnel teinud pidusid, mis kannavad kindlaid väärtusi. Kümme aastat tagasi oli „Ilmapuu”, siis „Üheshingamine”, „Maa ja ilm”, „Puudutus”. Selle peo moto või allkiri on „Mina jään”. See sai alguse kahest ideest. Veiko Tubin ja Rasmus Puur esitasid laulupeo poolelt konkursile ideekavandi „Noored juured”. Mõte oli, et inimesed on juba verinoores eas kirjutanud surematuid teoseid, näiteks Mihkel Lüdig „Koidu”. Sõnum oli, et noored on valmis võtma vastutust, nad tahavad ennast teostada, võimalust end näidata.

Tantsupeo poolelt jõudis lauale Koidu ja Hämariku muistendile tuginev ideekavand, mis rääkis, kuidas Vanaisa vaatab, kas noored on valmis, et anda neile edasi põlvest põlve kestev päeva hoidmise töö. Mõlemad ideekavandid rääkisid põlvest põlve kestmisest – ühel pool noored, kes ütlevad, et on valmis „teatepulga” üle võtma, ja teisel pool vanaisa, kes tahab anda töö edasi noorele põlvkonnale.

Mõistsime, et kui jutt on põhiväärtustest, mida laulu- ja tantsupidu kannab – eesti keel, eesti meel, eesti kultuur, eesti lugu –, siis pole võimalik rääkida andmisest ja võtmisest. Kõik, mis meile on antud, on ainult hoida antud. Iga põlvkonna tarkusest sõltub, kui heas olukorras oma lugu, oma elujärg järgmisele põlvkonnale edasi antakse.

Seekordne lugu ongi hoidmisest – põlvkondadevahelisest sidemest ja väärtuste hoidmisest. Põhisõnumid on peol, et võimaldamaks meie noortel üle võtta ja edasi kanda elu, peame meie, tänased tegijad, andma neile võimaluse ja võtma nende jaoks ka aega.

Enne pidu alustasime vahva ettevõtmisega, mida nimetasime terepäevadeks. Kui muidu kohtume kollektiivide juhtidega alles pärast pidu ja ütleme neile aitäh, siis nüüd mõtlesime, et oleks tore varem minna ja tere öelda ning rääkida lahti peo väärtused. Terepäevadel palusime, et õpetajad, lapsevanemad ja juhendajad võtaksid aega ja räägiksid lastele väärtustest ja asjadest, mis teevad Eesti elu selliseks, nagu ta on – meie kommetest ja traditsioonidest. Meie kultuur elab lihtsates asjades, mida iga päev teeme ja mida väärtustame. Kui me lastele väärtuskangast edasi ei jaga, pole ka lootust, et neil oleks võimalik võtta elu mingil hetkel üle ja seda jätkata. Rein Veidemann on kaunilt öelnud: kultuur on asi, mida ei saa pärida, seda saab pärandada. Selle mõttega ongi hea peo idee kokku võtta.

Sel korral on väga tore, et meil on palju noori dirigente, kes astuvad esimest korda laulupeo dirigendipulti ning on teinud teekonna laulupeole läbi kogenud kolleegide kõrval, saanud läbi viia eelproove, osaleda repertuaarivalikus … Nagu Aet Maatee ütleb, ei saa laulupeo tegemist kusagil õppida, see kasvatab oma tegijad ise. Selle peoga anname võimaluse kasvada paljudele noortele dirigentidele, kelle seast võib ühel päeval sirguda Hirvo Surva või miks mitte Gustav Ernesaks. Täna alustavad, homme on tegijad. Ehk põlvkondadevaheline elav side on kõige tähtsam. Sellest kasvasid ka peo põhiväärtused, mis me punusime peo peremärki: minu maa, minu inimesed, minu juured, kestmine, minu aeg, minu kodu. Kui need kõik on paigas, siis arvan, et noor inimene tunneb ükskõik millisesse maailma paika sattudes oma südames ära, kes ta on, ja teab, et teda oodatakse tagasi. „Mina jään” ei tähenda, et noored ei tohiks kodumaalt eemale minna. Vastupidi – nad peavadki ära käima ja kogemusi omandama, aga soovime, et nad teaksid, kes nad on, ja et meie kultuuri tundmine aitaks neil keerulises maailmas ennast paika panna ja üles leida. „Mina jään” tähendab oma juurte juurde jäämist.”

„MINA JÄÄN”

• XII noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään” ­toimub 30. juunist 2. juulini Tallinna lauluväljakul ja Kalevi staadionil.
• Peo keskmes on noore põlvkonna side oma maa, kultuuri ja vanema põlvkonnaga, mis koondub ühisesse mõistesse „juured”.
• 2. juulil toimuval laulupeokontserdil toovad 762 koori ja orkestrit kuulajateni 44 eripalgelist muusikateost.
• Laulupeol teevad dirigendidebüüdi 14 noort dirigenti ning lavale astub ligi 40 000 vabana sündinud noort. Kontserdil kõlavad armastatud laulude „Ta lendab mesipuu poole” ja „Mu isamaa on minu arm” kõrval uute heliteostena näiteks Kadri Voorandi, Eeva Talsi ja Mari Jürjensi ning laulupeo ühe idee autori Rasmus Puuri helilooming.
• 30. juunil ja 1. juulil Kalevi keskstaadionil toimuval kolmel tantsupeo etendusel toovad 581 tantsu- ja võimlemisrühma ligi 8500 tantsijaga pealtvaatajateni iidsele Koidu ja Hämariku legendile tugineva loo põlvest põlve edasi pärandatava kullakera hoidjatest.
• Noored peategelased Koit ja Hämarik teevad Vanaisa rollis Ivo Linna kõrval lavadebüüdi ning esitavad koos tantsupeoks kirjutatud uudisloomingut.
• Laulupeo peadirigent on Heli Jürgenson, tantsupeo pealavastaja Margus Toomla.

Allikas: www.laulupidu.ee