Leedu (Lietuva) vapi lugu

Tänapäeva Leedu alal olid 13. sajandi alguseks tekkinud kaheksa muinasvürstkonda, mis moodustasid omavahel konföderatsiooni. Saksa ordust lähtuva ohu vastu liitis Aukštaitija vürst Mindaugas 1230. aastatel vürstkonnad Leedu suurvürstiriigiks. Juba siis olevat Mindaugas kasutanud suurvürsti kujutava ratsanikuga pitsatit. Kord vasakule, kord paremale poole suunduva stiliseeritud ratsaniku kujutised pärinevad aga kindlasti vürst Gediminase ajast 1316–1341.

Jogaila denaar.

Gediminiidide dünastia

Gediminase järeltulijad Algirdas, Kestutis ja Vytautas laiendasid Leedu riiki naaberalade, eelkõige Vana-Vene vürstiriikide vallutamisega, mis kindlustas Gediminiidide dünastiale päriliku vürstivõimu. Selle tähistamiseks esitati vürst Kestutise pitsatis ja müntidel jätkuvalt stiliseeritud ratsanikku. Samast ajast on pärit esmakordselt Kiievi Rjurikovitšite kolmpiid meenutava Gediminiidide märgi, Gediminase sammaste kujutamine pitsatil ja müntidel. Ajaloolased on selle märgi alusmotiivi kohta esitanud erinevaid seletusi.

1385. aastal sõlmis Leedu suurvürst Jogaila Poolaga Krevo unioonilepingu, mis kohustas teda abielluma Poola kuninganna Jadwigaga ja kehtestama Leedus katoliku usu. Järgmisel aastal nad abiellusid ning Jogaila krooniti Poola kuningaks Wladislaw II Jagielloks. Liidu tähistamiseks kujundati Leedu ratsanikuga suurvürsti pitsatist ja Poola Piastide kotkast Poola-Leedu uniooni heraldiline liitvapp.

Poola heraldikas nimetati Leedu vappi Pogoń Litewska’ks (Leedu ratsanik, Leedu kihutaja), leedu keeles on see Vytis. Ratsanik hoidis Leedule allunud Volõõnia vürsti kuldse kaksikristiga sinist kilpi, millest edaspidi kujunes Leedu Gediminiididest suurvürstide väike vapp.

Vene impeeriumi koosseisus

Liivimaa sõja ajal 1569. aastal sõlmisid poolakad leedulastega personaal­uniooni lõpetava Lublini uniooni ja Poola-Leedu liideti üheks Rzeczpospolitaks (poola k ‘vabariik’). Kuningad ei saanud trooni pärimise teel, neid valis šlahta.

Liialt liberaalseks muutunud valitsemiskord ja sagedased sõjad nõrgestasid riiki sedavõrd, et 18. sajandi viimasel veerandil jagati Rzeczpospolita Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel kolmeks. Koos Ida-Poola aladega liideti Leedu 1795. aastal Vene impeeriumi koosseisu.

Katariina II poeg imperaator Paul I kasutas Leedu ratsanikku Leedu valitseja tiitlivapina. 1878. aastal jaotati endine Leedu suurvürstiriik Vilniuse, Kaunase ja Vitebski kubermanguks. Samal aastal kinnitatud Vilniuse ja Vitebski kubermangu vapil kujutati endiselt ajaloolist Vytis’t, kuna Kaunase vapi sinisel kilbil esitati 1812. aasta isamaasõjale pühendatud mälestusmärki. 19. sajandi teisel poolel alanud venestuse rõhutamiseks asendati Vytis’e kilbil kujutatud katoliiklik kaksikrist vene ristiga.

Iseseisev kuningriik

Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal okupeerisid sakslased Leedu. 16. veebruaril 1918. aastal kuulutas Lietuvos Vals­tybés Taryba (Leedu maanõukogu) Antanas Smetona juhtimisel Leedu iseseisvaks kuningriigiks. Saksa prints Wilhelm Herzog von Urach krooniti Mindaugas II nime all Leedu kuningaks. Kuningriigi vapil kujutati koos Vytis’ega Gediminase märki. Kilpi ehtis Leedu suurvürstikroon.

Saksa okupatsiooni lõppemisel kuulutas Kaunasesse kogunenud parlament 11. novembril 1918. aastal Leedu vabariigiks. Riigivapi punasele, kuldse äärisega Vytis’ele lisati kolmele endisele kubermangule viitavad hõbedased tähed. Vapilt eemaldati vürstikroon.

Kaks Nõukogude okupatsiooni

Kiievi Rjurikovitšite kolmpiid meenutav Gediminiidide märk, Gediminase sambad.

Detsembris 1918 okupeeris Leedu Nõukogude Vene Punaarmee. 16. detsembril kuulutati välja Leedu Nõukogude Vabariik. Järgmise aasta veebruaris moodustati Vilniuses Leedu-Valgevene Sotsialistlik Nõukogude Vabariik. Enamlik Leedu-Valgevene SNV peale punalipu embleemi kinnitada ei jõudnud. Leedu-Nõukogude sõja tulemusena taastati 1920. aastal kogu maal Leedu valitsuse kontroll. Kuid juba sama aasta 9. oktoobril okupeeris Poola kindral Lucjan Zeligowski Vilniuse ja moodustas koos linna ümbritseva alaga Kesk-Leedu riigi (poola k Litva Srodkowa). Vapi punasel kilbil olid kõrvuti Poola kotkas ja Leedu ratsanik, südakilbil Vilniuse linnavapp. 1922. aastal liideti Kesk-Leedu riik Poolaga, mille tõttu Leedu Vabariigi pealinnaks jäi Kaunas.

1. augustil 1922. aastal vastu võetud põhiseaduses esitatud vapikirjeldusega eemaldati Leedu Vabariigi Vytis’elt tähed ja Gediminase sambad. Viimast kasutati edaspidi eelkõige vapivälistes riigiembleemides ja aumärkides. Leedu ratsanikuga kilpi täiendati kuldse naeltega äärisega. 1930. aastatel kasutati ametlikult kinnitatud vapi kõrval veel Gediminase/Kestutise stiliseeritud ratsanikku.

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni tingimustes toimunud juunipöörde tulemusena liideti Leedu Nõukogude Liidu koosseisu. Juba Leedu NSV põhiseaduse koostamise ajal anti parimatele leedu kunstnikele ülesanne kujundada uuele Nõukogude liiduvabariigile kohane vapp. Laekunud töödest valiti välja mittemidagiütlev variant, mis vastas 25. augustil kehtestatud Leedu NSV konstitutsioonis esitatud kirjeldusele. Vapi kesksel väljal kujutati nõukogude standardsümboolikat, kuldse päikese kiirtes hõljuvat sirpi ja vasarat ning selle kohal punatähte. Vappi eristas teistest Nõukogude Liidu liiduvabariikide vappidest seda pärgavad tammeoksad, pärga siduval punasel lindil esitati leedu- ja venekeelne kommunistlik kreedo VISŲ ŠALIŲ PROLETARAI, VIENYKITĖS! (ПРОЛЕТАРИИ ВСЕХ СТРАН, СОЕДИНЯЙТЕСЬ!) (Kõigi maade proletaarlased, ühinege!) ning ristuvatel lindiosadel liiduvabariigi abreviatuur LTSR.

11. märtsil 1990. aastal taastas demokraatlikult valitud Leedu NSV ülemnõukogu Leedu Vabariigi nime. Nõukogude embleem asendati Arvydas Každailisi disainitud sõjaeelse vapiga. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist reaalselt iseseisvaks saanud vabariigi tunnuseks kinnitati 21. septembril 1991. aastal sama kunstniku uue kujundusega ääriseta riigivapp.

Arvydas Každailis kujundas eraldi presidendi suure vapi, millel hõbedase Vytis’ega punast kilpi hoiavad Poola-Leedu kuninga Wladislav IV vapilt laenatud hõbedane greif ja ükssarvik. Vappi ehtiv Leedu suurvürstimüts rõhutab riigipea vürstlike traditsioonide jätkumist. Lindil on leedukeelne moto VIENYBÉ TEŻYDI (ühtsuse õis).

Väidetavalt ei andnud leedulased kunagi Eesti Vabariigile tunnustust, vaid deklareerisid, et on tunnustanud kogu aeg Eesti õigust omariiklusele. Kui leedulased rüüstasid aastal 1213 Sakalat, väitsid nad, et eestlased kõnnivad ikka veel sirge kaelaga ega kuula sakslaste ega muude rahvaste sõna. „Mis oligi tõsi,” peab Liivimaa kroonik Henrik vajalikuks omalt poolt lisada.