Õpetamises on palju müümist, nagu eluski

16. juuni 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilased Mart Vainu, Grete Sirge, Anni Britta Pajoma ja Gregor Eesmaa.

Tartu Forseliuse kooli õpilased Kadri Joala, Saara Jaani ja Kertu Rannu. Fotod: Sirje Pärismaa

 

Mida ootavad õpilased õpetajalt? Kas tund peaks olema digi või vanamoeline? Mida teha pagulastega? Vastuseid neile ja teistele koolielu küsimustele otsisid Õpetajate Lehe vestlusringis seitse kooli­lõpetajat: Tartu Jaan Poska gümnaasiumi abituriendid Gregor Eesmaa, Grete Sirge, Anni Britta Pajoma, Mart Vainu ning Tartu Forseliuse kooli 9. klassi õpilased Kertu Rannu, Saara Jaani ja Kadri Joala.

 

ÕPETAJA

Mida hindate õpetaja juures kõige rohkem?

Mart Vainu: Õpetaja peab olema motiveeritud, tal peab olema tahe õpetada. Kui motivatsioon puudub, ei saa seda ka lastele anda. Ta peab näitama õpilastele, missugune olla ja kuidas elada, oskama reageerida vastavalt olukorrale. Näiteks mõistma, et ta ei räägi 50-aastaste vanameestega, vaid noortega, kel samal ajal Messengeris kolm vestlust pooleli ja soov kõrval istuvale tüdrukule meeldida. Kui õpetaja seda suudab, siis ka õpilased kuulavad ja õpivad rohkem, on motiveeritud. See on üks ring, millest kõik saavad kasu.

Gregor Eesmaa: Tal peaks olema aega ja tahet õpilastega tegelda, aga eelkõige peab ta saama aru, et õpilastel on ka teisi aineid. Leppima sellega, et tema aine pole kõigi õpilaste lemmik.

Olin ka ise õpetaja, õpetasin oma koolis Java programmeerimiskeelt, mul oli kolm eri tasemega rühma. Üritasin leida lahendusi ka nõrgematele, et nad saaksid aine selgeks.

Anni Britta Pajoma: Minu arvates peab õpetaja olema eeskätt oma ainest huvitatud, teadma oma ala kõige uuemaid saavutusi-leiutisi-raamatuid ja teda peab olema huvitav kuulata.

Grete Sirge: Kindlasti peab õpetaja olema inimlik. Inimene, kel on oma elu. Kelle juurde võid minna oma probleemiga.

Saara Jaani: Õpetaja ja õpilase vahel peaks olema soe side, et õpilane saaks pöörduda õpetaja poole ka isiklikes küsimustes. Meil on väike kool ja siin on see lihtsam.

Kadri Joala: Õpetaja peaks suhtuma õpilasse nagu võrdsesse ja hindama teda võimekuse ja arenemise põhjal.

Kertu Rannu: Eelkõige peaks õpetaja olema meeldiva suhtumisega ja sõbralik ning oskama ka nalja visata.

 

KOOLITUND

Kuidas peaks praegusel ajal õpetama, milline peaks olema koolitund?

Grete: Kõike peab olema mõistlikus koguses. Meie kool on üsna digi. Tunnen, et oleksin võinud sündida 30 aastat varem, sest ma ei jõua sellele digimajandusele järele. Ka mõne õpetaja puhul kogeme, et nende jaoks pole loomulik minna üle väga uuenduslikule õppekavale. Tunnid kaotavad sellega. Innovaatilise võiksid üle võtta õpetajad, kes suudavad-tahavad, aga väga hea on käia vahel loenguvormis tunnis, kus õpetaja teab, mida tahab, ega mölla pool tundi sellega, kuidas projektorit tööle saada.

Anni: Kindlasti on ägedad tunnid, kus mängitakse Kahooti, tehakse projekte, ettekandeid, õpetatakse üksteist. Aga teatud ainetesse sobibki loenguvorm, mulle väga meeldib istuda ja kuulata.

Saara: Õpilased ja õpetaja võiksid palju suhelda. Meilt oodatakse, et tuleksime tunnis kaasa, aga seda on raske teha, kui lapsest saadik on sisendatud, et õpetaja ütleb, kuidas asjad on. Õpilasi võiks rohkem kaasata algusest peale. Nutivahendite kasutamine pole nii oluline. Nende liigse kasutamisega kaob lugemis- ja kirjutamisoskus. Tehnoloogia on nagunii olnud meiega lapsest peale. Kas on oluline, et koolis veel ka oleks? Ma ei tunne puudust, kui tunnis tahvelarvutit kasutada ei saa.

Kertu: Kõige huvitavamad tunnid on ikka need, kus saab palju arutleda. See on palju huvitavam, kui PowerPointi vaadata ja vihikusse kirjutada. Jääb hoopis rohkem meelde ka. Nutivahendid pole nii olulised, vahelduseks võib neid muidugi kasutada, aga traditsioonilised õpetamisviisid on kõige paremad.

Gregor: Oluline on uudsus. Kui õpetaja katsetab ja iga tund muutub õpetamise strateegia, siis see haarab. Teine vaatenurk samale õppeainele pakub huvi. Võib teha ka midagi lihtsat, kord tõstis eesti keele õpetaja klassis lauad ringi ja oligi uutmoodi. Aga samas on ka nii, et kui mingi asi on efektiivne, siis ajapikku kipub see efektiivsus langema.

Mart: Õpetamises nagu eluski on palju müümist. Ei saa rääkida pool tundi kliendile, kui hea on toode. Vaja on dialoogi. Ka õpetaja peab nagu müügimees oskama oma õppeainet müüa.

Arvan, et õpetajad ei kasuta ära preemiasüsteemi. Olen motiveeritud, kui saan aru, et on märgatud väikseid asju. Õpilasele mõjub kohe, kui teda tunnustatakse. See töötab igaühega. Kui õpetaja ütleb, et minu küsimustest on talle tunnis palju abi olnud, on see väga suur tunnustus.

Gregor: Hea õpetaja peab suutma märgata ka neid, kel ei lähe kõige paremini, ja eristama neid õpilastest, kelle jaoks käib kõik lihtsalt. Tuleb kiita neid, kes on ennast ületanud. Õpetaja jaoks võib mõni tegu tunduda tühine, aga õpilasele jääb kiitus meelde ja motiveerib teda jätkama.

Kadri: Tundides peab olema ka praktiline pool. Et teeme mitmesuguseid asju, uudseid ja huvitavaid. Loodusõpetuses kasvatasime taimi. Sellised pikaajalised projektid on huvitavad.
Kas aineid võiks gümnaasiumis vähem olla?

Grete: Haarasin endale nii palju kursuseid, et saan lõpetada gümnaasiumi kahel suunal. Praegu saan neid läbida tasuta, see on mulle kasulik. Arenen nii palju, kui saan.

Gregor: Igal ainel peab olema eesmärk. Kui aines on eksam, siis teeb terve klass tööd. Aga on hulk aineid, mille vajadust ei nähta.

Mart: Õpilane ei pruugi osata näha, miks aine on oluline. Õpetaja eesmärk ongi seda selgitada. Näiteks kui räägime mehest, kes elas 200 aastat tagasi, saame luua palju seoseid tänapäeva ja tulevikuga. Õpetaja saab näidata, kuidas ühiskond selles suunas liigub, miks on mingi asi oluline. Niimoodi muutuvad paljud ained huvitavamaks.

Gregor: Avastasin alles paar aastat tagasi, et ajaloosündmusi tuleks hakata praegu jälgima, sest kümne aasta pärast on praegu juhtuv juba õpikutes kirjas. Sellel skaalal mõeldes muutub maailmas toimuv palju arusaadavamaks.

Grete: Eestlastena väikeriigis peame mõistma ajalugu, saama aru, et meie pole kunagi mõjutajad, meid mõjutatakse. Peame tundma, mis maailmas juhtub.

Anni: Eestlane olla on põnev, pead olema mitmel alal pädev.

 

RÜHMATÖÖ

Kuidas suhtute rühmas õppimisse?

Saara: Hea rühmatöö on see, kui kõik annavad endast 100% ja mõtlevad kaasa, aga mina olen tundnud, et annan endast kõik, aga paljud ei panusta. Ja õpetajad siis imestavad, miks tahan olla sõpradega ühes rühmas.

Gregor: Rühmatööde miinus ongi see, et kõik pole motiveeritud. Üks veab, mõni lohiseb järele.

Mart: Aga niimoodi elus ju ongi! On hea, kui õpime juba koolis, mida selliste inimestega teha. Tulevikuperspektiivis on sellest palju kasu.

Grete: Kõik töökohad muutuvad suhtlus- ja meeskonnapõhiseks. On väga positiivne, kui saad juba koolis kogemuse, kuidas motiveerida inimesi ja panna neid huvituma sellest, mis neid absoluutselt ei huvita.

Anni: Rühmatöö näitab inimloomuse varjupooli. Õpetab võtma juhikohuseid enda peale, motiveerima teisi. Katsetad mitmeid viise, see on väga hea koht õppimiseks.

Kertu: Loosiga satud kokku ka nendega, kellega muidu ei suhtleks. See on tore võimalus suhelda, et ei jääks võõraks. Õpib ka rühmakaaslastelt. Kui üks teab, panevad teisedki kõrva taha.

 

KOOSTÖÖ

Kuidas hindate koostööd õpetajatega?

Anni: Koostöö tähendab õpetajatega läbisaamist. Meeldivad õpetajad, kellega pole suurt hierarhiat. Samas on selge, et ma ei lähe vanema lugupeetud pedagoogi juurde ega küsi: tšau, kuidas nädalavahetus oli?

Grete: Meilt küsitakse pidevalt tagasi­sidet, see on oluline koostöövorm, kui õpetajad tahavad teada meie arvamust ja saada veel paremaks.

Gregor: Suurim koostöö avaldub siis, kui õpilane on läbi kukkunud ja peab tegema kõvasti tööd, et saada taas järjele. Aga ka siis, kui õpilane on tipus ja koos valmistutakse võistluseks.

Mart: Me liigume ju samade eesmärkide suunas: üks tahab õpetada, teine õppida. Mõlemad tahame, et õpilane oleks homme targem kui täna. Peab aru saama, et kuigi õpetaja on minust paar astet kõrgemal, on ta eeskätt inimene. Pead vaatama inimlikul tasandil, kas teeksin õpetajale midagi sellist, mida pereliikmele ei tee. Koostöö tähendabki viisakat, mitte matslikku käitumist.

Gregor: Mart, aga mis saab siis, kui üks ei taha õppida või teine õpetada?

Mart: Kui õpetaja pole motiveeritud, peab ta püüdma olukorda parandada või uue töökoha leidma. Aga kui õpilane pole motiveeritud? Igaühele ei peagi meeldima kõik ained ja asjad, mis maailmas meie ümber on. Kuid igas õppe­aines on midagi lahedat. Õpetaja eesmärk on leida õpilase vajadused ja teha selle kaudu aine huvitavaks. Ikka see müügimehe jutt, millest enne rääkisin.

Kertu: Koostöö on väga tähtis. Kui tunnis kuulame ja teeme kaasa, tähendab see, et tuleme õpetajale vastu. On suur võimalus, et kui minul abi vaja, tuleb tema siis mulle palju rohkem vastu.

Saara: Ma ei kujutaks ette, et käitun õpetajaga nagu võõraga. Peab hästi läbi saama. On paratamatu, et õpetajal on omad lemmikud, aga hindama peab ikka ausalt ja enamik õpetajaid teebki nii.

 

ERIVAJADUSED

Kas HEV-lapsi peaks õpetama teistega koos?

Grete: Meie koolis ei käi erivajadustega lapsi, aga me jagame sööklat Masingu kooliga ja õpetajate päeval käisime neile tunde andmas.

Ei saa öelda, et igas klassis peaks olema erivajadusega laps, selleks et aru saada nende vajadustest. Meil on olnud silmiavav kogemus neid kõrvalt jälgida. See polegi meie tahta, kas HEV-lapsed tohiksid meie kõrval olla. Kui nad on, siis me arvestame sellega.

Gregor: Igaüks on eriline, igaühel on mingi kiiks. Aru saada, milline kiiks takistab õppimast või õpetajat teda aitamast, võib olla juba raskem.

Grete: Peaksime saama koolist kogemusi, mis aitavad meid elus edasi. Ma ei arva, et erivajadusega laps vajab teistmoodi kohtlemist ja meie jääme seepärast millestki ilma, kui nendega koos õpime. Pigem saame suure kogemuse võrra rikkamaks. Jääb paar teemat õppimata, mis siis! Aga me saame aru, kuidas suhelda ja aidata.

Gregor: Mina kardan seda, et erivajadusega laps jääb ise tavakoolis ilma millestki, mida ta mujal saaks. Kui ta ei saa õppida samamoodi nagu tavaline õpilane ja vajab rohkem aega ja teisi tingimusi, saaks ta neid mujal rohkem.

Mart: Kui ühes klassis on 30 õpilast ja tuleb õpilane, kes õpib teistest aeglasemalt, ei saa ta piisavat tähelepanu, et jõuda järjele. Või vastupidi: tema saab rohkem tähelepanu ja teised selle arvelt vähem. Erivajadustega inimeste integreerimine tavalisse klassi töötab siis, kui klassid on väiksemad.

Grete: Erivajadusi on erinevaid. On hüperaktiivsed, Aspergerid, autistid. Kui klassis on kümme erivajadustega inimest, on õpetajal keeruline neid aidata. Pigem üks keeruline õpilane ühes klassis kui kümme väga erinevat erivajadusega last ühes klassis.

Gregor: Kui õpetajad peavad kogu aeg tegelema abi vajava õpilasega, tuleb ka nende palka tõsta. Kui õpilase erivajadus on see, et ta õpib teistmoodi kui ülejäänud, võiks ta õppida eraldi klassiruumis, aga vahetunnis olla koos teistega.

Anni: Kui õpilasel on kergem erivajadus ja ta ei nõua iga hetk tähelepanu, siis tuleks teda integreerida tavakooli, et ta näeks, mida teised teevad. Ei kujuta ette muidugi, kas nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Kui gümnaasiumis oleks inimene, keda saame aidata, poleks see probleem. Aga klassitäie erivajadusega inimestega oleks juba raskem.

Kadri: Kui liiga palju erivajadustega lapsi on klassis, võib teistel minna raskeks õppida. Samas on ka nende eraldi rühmitamine halb, sest siis nad arvavad, et on teistsugused. Nad on ka koolilapsed ning väärivad õiglast ja ausat kohtlemist, et neil ei tekiks tunne, et on teistest halvemad.

Kertu: Nende enda heaolu pärast on parem, kui nad on koos tavaliste lastega. Oleneb muidugi erivajadusest. Näiteks ratastoolis laps õpetaks meile, kuidas aidata, ta ühendaks meid.

Saara: Kui õpilasel on käitumisprobleemid, siis ei ole kõige parem, kui ta käib koolis koos teistega. Meie koolis on klasse, kus on käitumishäirega laps, ja tema kõrval olevad lapsed võtavad temast eeskuju. See pole kellelegi hea.

 

ERI RAHVUSED

Kuidas suhtute teisest rahvusest õpilastesse klassis?

Saara: See on hea, kui saame kellelegi oma kultuuri jagada, õpetada keelt ja õppida omakorda tema oma. Meil on vene ja ukraina lapsi. Keegi isegi ei mõtle selle peale, et nad on teisest rahvusest. Oma klass ja oma õpilane.

Gregor: Kui nad tahavad ja püüavad, palun väga.

Anni: Meil oli vahetusõpilane Jaapanist, kes ei osanud kuigi hästi inglise keeltki. Oli raske vestlust arendada, kujunes pigem pinnapealne jutt. Aga ta püüdis ja rääkis pärast eesti keeles.

Mart: Inimesed kardavad endast erinevaid, aga nüüd on ühiskond mitmekesine. Enam ei tööta see, kui viiekümnene lapsevanem räägib kodus, kuidas pagulased tulevad ja võtavad meie töö ära. Tulevadki teist värvi naha, silmade, juustega inimesed. Mida varem harjume, seda parem. Siia tulijad on samamoodi inimesed nagu meiegi. Koolikeskkonnas ongi neid hea integreerida. Igapäevases õppetöös näeme, mis inimesega tegu. See arendaks nii meie kui ka välismaalaste mõtteviisi.

Gregor: Kui võtta klassitäis Süüria õpilasi, siis Eesti mõistes on nad hüper­aktiivsed ja pandaks Masingusse! Teistest kultuuridest inimesi võib õpetajal olla raske mõista.

Grete: Kui klassi tuleb teisest rahvusest ja kultuurist inimesi, siis see on meile hästi õpetlik. Eestlased on väga vastuvõtlikud. Räägime, et oleme kitsarinnalised. Aga kui inimene kohal, saame väga hästi hakkama.

Anni: Mul on tuttav perekond, eestlased, kes elasid Rootsis. Nende haridustee oli kirju, käisid eri keelega koolides-lasteaedades. Kui nad Eestisse tagasi tulid, polnud mõnigi kool nõus neid vastu võtma. Meie süsteemi valmisolek tuleks üle vaadata.

Gregor: Koolikeskkond peab peegeldama päris keskkonda, kus elame. Kellega võime tänaval kokku saada, neid võime ka koolis kohata. Aga teisest küljest peaks kool olema ka turvaline – et keegi ei jääks millestki ilma ja saaks oma potentsiaali ära kasutada. Nende kahe külje tasakaalustamine on täitsa keeruline.

Mart: Elasime üle kolme aasta Iirimaal. Ma ei osanud eriti inglise keelt ja õpetaja pidi minuga pärast tunde vaeva nägema. Kaks aastat ei võtnud õpilased mind omaks, ma ei olnud nii aktsepteeritud kui Eestis.

Inimesed kardavad igal pool teistsuguseid. Kui julgesin juba rohkem suhelda ja naljagi teha ning tundsin end vabamalt, integreerusin klassi ja tundsin end paremini. Algul ongi raske. Pead ise vaeva nägema ja ka ühiskondlik arvamus loeb. Ja kas õpetajal on aega, et tegelda eraldi mujalt tulijatega?

Grete: Kool võiks peegeldada pigem seda, mis tuleb tulevikus. Kool on ju väga turvaline koht. Kukud läbi ja teed uuesti, sul on turvavõrk, mida hiljem pole.

Käisin hiljuti totalitarismi koolitusel, kus räägiti, kuidas eestlased suhtuvad migratsiooni. Kui tulijad pole vägivaldsed, võtame nad vastu. Meil pole ka kultuuri, mis teeks mitteaktsepteerimise lihtsamaks.

Sisseränne on juba suurem kui väljaränne. Teistsuguste inimeste tulek ongi reaalsus, mitte enam tulevik. Kui me sellega ei harju, ootab meid tööturule minnes suur šokk.

Mart: Siin saabki kool ja õpetaja appi tulla. On lihtsam, kui satud olukorda, milleks oled valmistunud.

Gregor: Pagulastega saab harjuda ka nii, et õpetajad õpetavad lastele ja nemad räägivad kodus, et pagulased on okei.

Mart: See töötab peres, kus vanemad on avatud ega karda. Aga kui oled nõukaajal elanud, pole see nii lihtne.

Grete: Arvan, et kõik eestlased on suutelised mõistma. Religioon mõjutab palju. Kui koolis on usundiõpetus, siis oleme suutelised mõistma iga usundit. Leedus on pered sügavalt katoliiklikud, nad ei suuda ega tahagi aru saada. Arvan, et Eestist võib saja aasta pärast saada kõige sõbralikum riik maailmas, sest meil pole midagi, mis seda takistaks.

Gregor: Mina väidangi, et õpetajate võimuses on Eesti tulevikku kujundada!


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Õpetamises on palju müümist, nagu eluski”

  1. Valgustaja ütleb:

    Kurb on lugeda selliseid propagandistlikke kirjutisi.Sõna ” õpetaja” juures kohtasin igas lauses sõna ” peab” !Õpetaja peab, õpilased arvavad sellistes konstrueeritult esitatud küsitlustes, et nemad justkui teavad paremini õpetajast, kuidas tundi üles ehitada, missugust metoodikat kasutada, kuidas eesmärke saavutada. See on väga kurjast, kui järjekindlalt õpetajate võimekust õõnestatakse mitmesuguste pseudoteooriatega.
    Iga õpetaja ootab oma õpilastelt koostööd ja kaasamist. Pole vaja kunstlikult konstrueerida lõhet õpetaja ja õpilase vahele.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!