Unarsõnu nagu uudissõnugi tasub meelde tuletada, mõnigi kord on nende kasutamine ratsionaalne ja – kes teab? − ehk leidub neid, kes sõna vajalikkust tajudes sellele oma sõnavaras koha leiavad. Miks mitte tõrjuda korruptsiooni kõlberüüstega (Priit Põhjala veerg „Sõnal sabast” 05.05) – kas või sõnadeski.

Pikemalt kutsub aga arutlema sõna „õved” 7. aprilli samast veerust. Rääkida-kirjutada „õdedest” ja „vendadest”, „õdedega” või „vendadega” on tõepoolest tülikas – nii siis, kui pole teada, kummaga tegemist, kui ka siis, kui teame, et lapsi on peres mõlemast soost. Näib, et seda on tajutud mitte ainult geneetikas ja genealoogias, vaid (võib-olla veel varemgi) ka pedagoogikas, kus lapse kasvukeskkonnast rääkides seda sõnaühendit tihti pruukida tuleb. Nii ongi juhtunud, et juba aastakümneid on aeg-ajalt, siin ja seal kasutatud samal kombel moodustatud sõna „õnnas”. Ka selle sõna puhul on tegemist sulandsõnaga: loomisel on aluseks „õde” ja „vennas”, sõna käändub nagu „vennas” või (mitmuslik) „omaksed”.

Sõna looja oli kasvatusteadlane Enn Koemets (1911−1973), kes seda ka oma loengutes ja artiklites kasutas. Koemetsa loodud sõnadest on praegu üldiselt käibel „mürsik” ja „kainik”. Sõna „õnnas” on pisitasa levinud erialakirjanduses, ehkki ka praegu juhtub, et selle kuulmine-lugemine (vähemalt esialgu) võõristust tekitab. Kui „õve” puhul tekitab küsitavusi ainsuslik vorm, siis õnnaste puhul pigem mitmus: „õnnaksed”.

Meie oskussõnastikud on „õnnast” aktsepteerinud. „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamatust” (Tiiu Erelt, Mari Kadakas, Ulve Kala-Arvisto, Inger Kraav, Viivi Maanso, Helin Puksand, Eva Tamm, Inge Unt. Tallinn 2014) leiame mõiste „õnnas” koos seletuse ja võõrkeelsete vastetega:

õnnas <pl õnnaksed>

õde või vend (määratlemata)

ingl sibling

sks Geschwister n

sm sisarus, sisarukset pl

vn brat ili sestra, bratja-sjostrõ