Rahastamise mõju tähtsus Eesti hariduse arengule
Jüri Laurson
Üleminekuga kohustuslikult keskhariduselt kohustuslikule põhiharidusele on tekkinud hariduses tuntav taandareng.
Uuringute ja kirjapanekute põhjal näeme, kuidas Eestimaa hariduselu on sajandite jooksul arenenud. Eriti suur tähtsus oli vanasti kloostrite ja kloostrikoolide tekkel. Palju sealt õpetust saanud vaimulikke jätkas õpinguid Lääne-Euroopa ülikoolides. Algõpetuse omandasid aadlinoored enamasti kodus. Selleks palgati koduõpetajaid suurematest linnadest ja sageli välismaalt. 13. sajandil, pärast Eestimaa vallutamist saksa ja taani feodaalide poolt ristisõdade käigus, asutati kiiresti esimesed koolid linnades peakirikute ja kloostrite juurde. 1583. aastal avasid jesuiidid Tartus Eesti esimese gümnaasiumi. 1586. aastal tuli Christian Agricola koostatud instruktsiooni järgi pöörata kiriku reformimisel senisest suuremat tähelepanu kirikute juures asuvatele koolidele. Laste õpetamise vastutus pandi kogudustele. Suure sammu edasi tegi 30. juunil 1632 aastal Rootsi kuningas Gustav II Adolf, kui asutas Tartus ülikooli. 1687. aastal otsustati Liivimaa maapäeval, et mõisnikud peavad laskma igasse kihelkonda ehitada kooli ja maksma koolmeistrile palka.
Koolikohustuse algus
1739. aastal sai alguse koolikohustus: kõik 7–12 aasta vanused lapsed pidid käima koolis. Selle tulemusena oskas 18. sajandi lõpuks 60% Eesti talupoegadest lugeda. Eesti rahvuslikul ärkamisajal olid suured teened hariduse edendamisel Jakob Hurdal ja Carl Robert Jakobsonil. 1840. aastal hakati koolides peale lugemise õpetama ka kirjutamist, rehkendamist ja peastarvutamist. 1920. aasta mais võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu algkooliseaduse ja 1922. aastal keskkooliseaduse. Algkoolis oli õppimine tasuta ja kohustuslik kõigile lastele. Gümnaasiumis õppimine oli tasuline ja vabatahtlik. 1945. aastal muudeti Eesti NSV-s kuueklassiline kool seitsmeklassiliseks ja alates 1959. aastast seitsmeklassiline kool kaheksaklassiliseks kohustuslikuks koolihariduseks. Keskharidus oli statsionaarses õppes tasuline, mittestatsionaarses tasuta. 1970. aastast mindi Eesti NSV-s üle tasuta kohustuslikule keskharidusele, mille võis omandada kas üldhariduslikus keskkoolis või kutsekeskkoolis.
2010. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Põhikool kestab üheksa aastat ja gümnaasium hõlmab põhikoolile järgnevat kolme aastat.
Tuntav taandareng
Kohustuslikult keskhariduselt üleminekuga kohustuslikule põhiharidusele on tekkinud hariduses tuntav taandareng. Pideva reformimisega on lastud hariduslatti sedavõrd madalale, et meil jääb vajaka haritud inimestest. Nüüd seisame dilemma ees, sest suur puudus on mitte ainult IT-meestest, vaid ka inseneridest ja oskustöölistest. Pidevalt muutuv liberaalne haridusreform on ületanud kriitilise joone, sest ülikoolides on vähenenud inseneriõppele pürgijate arv. See on suur löök Eesti ülikoolide inseneriõppe jätkusuutlikkusele. Unustatakse, et omas riigis õpetatud inseneride ja oskustöölisteta ei saa me varsti enam nüüdisaegset tehnoloogiat kasutada ega tootmist arendada. Õpetamine ja õppevahendite tänapäevastamine koolides ja ülikoolides peab olema pidev protsess, mitte toimuma tsüklitena poliitilises tõmbetuules. Teaduspõhise hariduse kättesaamine ja väärtustamine peab olema rahaga kaetud. Haridust rahastamata ei saa luua konkurentsivõimelist teadust.
Inimene püüab elust kergemini läbi saada ja seetõttu on vaja tema aju juba maast madalast treenida, et see korralikult tööle hakkaks. Reaalainetes esinevad põhitõed peaks põhikoolis selgeks saama, vastasel korral pärsib see õppimist nii gümnaasiumis, kutsekoolis kui ka ülikoolis. Tunnen noori, kellel on saanud kutse valikul takistuseks reaalainete vähene tundmine. Varem rakendati koolis noore õpilase aju ergastamiseks ükskordühe pähetuupimist, see jäi matemaatika nurgakiviks. Muidugi on elu edasi läinud ja korrutustabeleid õpilasele pähe ei tuubita – milleks, kui on arvutid ja mobiilid.
Sageli tekitab ükskordühe vähene tundmine isegi noortes endas piinlikkust. Näiteks ostsin kaks jäätist 1,6 eurot tükk. Müüjateks oli kaks noort tütarlast. Et vajalikku rahasummat kokku saada, haaras tütarlaps taskuarvuti ja arvutas selle abil. Näost oli näha, et ta tundis piinlikkust. Olen käinud teaduslikel konverentsidel, kus on kurdetud insenerierialadele pürgijate puudust. Põhjuseks on peetud reaalainete kehva tundmist.