Rohkem fakte, rohkem lippe

2. juuni 2017 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kaarel Tarand

Esimene sinimustvalge lipp saab 4. juunil 133-aastaseks. Ideena on lipp isegi ligi kolm aastat vanem, sest otsus valida Eestile rahvusvärvideks just need kolm värvi langes Tartu eesti üliõpilaste 21 osalejaga koosolekul 29. septembril 1881.

Rahvusvärvideks kujunemine võttis sellest hetkest aega kümmekond aastat, hiljemalt 1894. aasta laulupeoks oli toonane kultuuriavalikkus sinimustvalge üldisemalt heaks kiitnud ja kasutusse võtnud. Riigilipuks saamine võttis veidi kauem aega, riigilipu seadus jõustus 1922. aasta suvel.

Tulenevalt maa heitlikust saatusest läbi 20. sajandi on lipp ja rahvusvärvid kattunud paksude mütoloogiakihtidega ning ka uuel vabaduse ajal kujunenud kasutuskultuur on tükati veel mineviku pantvang. Need kaks asjaolu peaksid ühiskonda sundima lipu ajaloo ja rahvusvärvide kohaga tänapäevas asjalikult ja sihikindlalt edasi tegelema, sest lastes lool isevoolu teed kujuneda, täidaksime inforuumi eksitava müraga ning jättes süstemaatiliselt hoolitsemata rahvusvärvide eluruumi ja eluõiguse kasvu eest, pisendaksime tarbetult rahvusvärvide võimalusi olla kodune osa eestlaste eluruumist.

Esimene lipp = Tartu

Esmalt kohamüütidest. Elust suurema tähtsuse lipu ajaloos on saanud Otepää. Olude sunnil on seda kasvatanud ka ajaloolise lipu omanik Eesti Üliõpilaste Selts ise ja seda ka praeguse vabaduse ajastul. Juba 1934. aastal Eesti Rahva Muuseumisse alalisele hoiule antud lipule igavese asukoha taasrajamine Tartu Raadil võttis vabal Eesti riigil aega terve inimpõlve ja alles möödunud sügisest on esimesel lipul lõpuks väärikas igavene asukoht ­ERM-i uues majas. Seni oli paratamatu võimendada lipuloos just pühitsemistalitust Otepääl, mis sest, et see 1884. aasta juunisündmus sai teoks hulga juhuste tagajärjel.

Otepää jaoks õnnelik juhus oli, et Otepää kogudusel õnnestus Jakob Hurda lahkumise järel saada ametisse eesti soost õpetaja Burchard Sperrlingk. Toonastes oludes ja nn saksa härras­kiriku reeglite järgi oli eestlastel kiriku süsteemis kodumaal karjääri teha küllalt raske. Teine ja suurem juhus aga oli see, et lipu piduliku omaks tunnistamise üritus Tartus aprillis ära jäi. Nagu sellest on kirjutanud asjaosaline Heinrich Rosenthal, jäi EÜS-i ametliku asutamispäeva tähistamiseks kokku kutsutud pidu koos lipu pühitsemisega aprillis ära, sest „kahjuks oli enamikul väljaspool Tartut elavatel vilistlastel, valdavalt pastoritel, enne lihavõtteid eriti intensiivsete ametikohustuste tõttu täiesti võimatu koos abikaasadega, kes olid saanud omaette kutsed, sel päeval Tartusse tulla”. Seega pidi EÜS-i korteris hoiul olev lipp kaks kuud oma võimalust ootama. Väljasõiduni Otepääle.

Veel hoopis elukaugem on viimasel kümnendil Põltsamaa koduloo aktivistide algatusel levitatav müüt esimese lipu ja lipuvarda valmistamisest Põltsamaal, mida ei toeta ükski kõva fakt, vaid mis on kaunis kunstlikult õmmeldud ühe lünkliku perepärimuse külge. Kahtlemata on Beermannide suguvõsal nii Põltsamaa kui ka Tallinna ajaloos oma väärikas koht. Kuid kui arvesse võtta 19. sajandi lõpuosa üliõpilaselu korraldust Tartus, toonaste inimeste liikumisharjumusi ja -võimalusi ning eriti asjaolu, et just Tartu oli nii rahvuslike ideede kui ka eestlasena end realiseerida otsustanud eesti haritlaste koondumiskoht ja rahvusliku ärkamise epitsenter, peab asuma seisukohale, et puudus vähimgi mõistlik ja loogiline põhjus ühe üksikakti kantimiseks linnast kaugele soode ja metsade taha.

Idee ja inimesed paiknesid kõik Tartus. Uhke oleks ju kujutleda üliõpilast Christoph Beermanni tegemas kevadise teede lagunemise aegu ligi sajakilomeetrist jalgsirännakut viiemeetrise lipuvardaga Põltsamaalt Tartusse, kuid terve talupojamõistusega see küll kuidagi kokku ei käi. Ühesõnaga, kui faktid on olemas, puudub põhjus ja vajadus nende asemele müütide arendamiseks. Jätkem siis meelde: esimene lipp = Tartu.

Meie lippu nad ei võida

Teine tuulutamist vajav küsimus on rahvusvärvide ja rahvuslippude kasutamine tänapäeval. Uue aja lipuseaduses leidub jälgi hirmust, et me ei suuda oma värve vaenlaste eest igas olukorras kaitsta. Seetõttu, igaks juhuks ning mitte lõpuni usaldades kodanike head maitset ning meelekindlust, on lipu kasutamisele seatud mõningaid piiranguid, mis vähendavad rahvusvärvide argist kohalolekut avalikus ruumis ehk lippude kodustatust igas eesti peres.

Riigikantselei on küll liputavade propageerimisel ja juhendmaterjalide loomisel teinud head ja järjekindlat tööd, kuid selle aluseks on siiski seaduse vaim ja toon, mis ei ole rahvusvärvide kasutamist õhutav, vaid pigem keelav ja manitsev. Piirava iseloomuga on luba kasutada aasta ringi lipumastis sinimustvalget vimplit (aga mitte lippu) ning hoida lippu tähtpäevadel mastis ainult päikeseloojanguni või siis seda ekstra valgustades. See on selge ahistamine, mis takistab patrioodil igal kalendripäeval ja -ööl sinimustvalge lipuga väljendamast oma rahulolu kehtiva ühiskonnakorraga me vabal maal. Mis mõte sel küll on, kui juba esimese lipu õnnistamisest saadik kehtivad Rosenthali seal öeldud sõnad, et „ olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida”?

Kuni olukorra paranemiseni õiguslikus ja ajalooliste faktide plaanis on igaühel õnneks nüüd võimalus oma esimese lipuga vahetut kontakti ja faktiteavet saada Eesti Rahva Muuseumis. Enam kui 225 000 inimest on seda juba teinud ning saabuval lipu sünnipäeval Tartus ERM-is on selleks nüüd ka pidulik erivõimalus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!