Kõik õpetama?
Tiina Vapper
Veel enne uue õppeaasta algust otsustas tuttav noor inimene õpetajaameti maha panna. See oli kõigi jaoks ootamatu, kõrvalt vaadates paistis, et ta saab oma tööga hästi hakkama, on rõõmsameelne, ei kurda. Ehk väsis ta sellest, et päevad venisid töid parandades ja tunde ette valmistades ikka hilisõhtusse ja sageli tuli ka nädalalõpust lisa võtta? Või hakkas ühel hetkel üle jõu käima, et rohkem kui kolmekümne õpilasega klassis oli mitu keerulise käitumise ja koduse taustaga last, kellega hakkamasaamiseks tal nappis oskusi? Või sai viimaseks piisaks karikas paari lapsevanema kaebus direktorile ja seepeale kokku kutsutud koosolek, kus pandi kahtluse alla nii tema oskused õpetajana kui ka inimlikkus ja empaatiatunne? Ilmselt mõjusid kõik need koos.
Paide arvamusfestivalil tõdeti taas, et õpetajaamet ei ole populaarne ning neid, kes soovivad õpetajaks õppida ja kooli tööle minna, jääb iga aastaga vähemaks. Viimastel andmetel on Eestis 14 581 õpetajat, ametikohti küll vähem, 12 000, sest kõik ei tööta täiskohaga. Kui mõelda, et suur osa õpetajatest on pensioniealised või peagi pensionile jäämas ja ülikoolis õpetajakoolituse valinute arv 26% väiksem kui varasematel aastatel, on olukord rohkem kui tõsine. Ühe võimaliku lahendusena pakuti arvamusfestivalil olukorra päästmiseks välja intrigeeriv idee kohustuslikust õpetajateenistusest.
See tähendab, et sarnaselt kohustusliku ajateenistusega peaks iga inimene töötama elu jooksul mingi aja teisi õpetades, õpetades mitte ilmtingimata kooliaineid, vaid seda, mida ta ise hästi oskab, olgu see näiteks laenunõustamine, tikkimine või hoopis lilleseadmiskunst. Kõige rohkem kasu olevat sellest õpetajal endal, sest õpetades õpib. Õpilastel jälle oleks huvitav eri valdkondadest teada saada. Mõnda aega õpetaja nahas olnud lapsevanem saab koolieluga paremini kurssi. Ja ärme unusta elukestvat õpet!
Kuigi pole kahtlust, et piiridest välja mõtlemine võib viia geniaalsete avastusteni, tundus väljakäidud idee kohaletulnute jaoks mitte üksnes pentsik, vaid ilmselgelt ka liiga utoopiline ja lennukas. Üksmeelselt argumenteeriti, et õpetajaamet ei saa olla kohustuslik, vaid vabatahtlik, et õpetajaks saamine nõuab aega ja vaeva, et koolmeistri puhul on esmatähtsad pädevus ja professionaalsus ning soov tööd teha peab tulema südamest, muidu õpetussõnad õpilasteni ei jõua. Pealegi igaüks õpetajaks ei sobi.
Arutelu päädiski tõdemusega, et peaksime praegusest rohkem väärtustama õpetajaid, kes meil on. Mitte matma neid tohutu töökoorma alla, vaid toetama, tunnustama, arvestama, hoolima, samas õpetama ka endaga toime tulema, vaadates selle pilguga üle õpetajakoolituse. Sellest ehk võikski alustada.