Külla tuleb agitaator

Kaarel Tarand

Sügisese koolielu kõige erutavamaks küsimuseks tõotab kujuneda see, kuidas koolid saavad hakkama poliitilise elu invasiooniga klassiruumidesse, sest omavalitsuse valimisel võib esmakordselt osaleda juba 16-aastane.

Kus valijaid, seal ka kandidaate. Ministeerium kui kõrgemalseisev asutus on õigustatud ettevaatuse printsiipi järgides saatnud koolidele suunised ja soovitused, kuidas uues olukorras toime tulla, mida lubada ja mida keelata, kui kooliuksele koputab volikogu liikmeks pürgiv parteilane või parteitu kandidaat. Mulle näib siiski, et see muretsemine ja lõimetishoole – eeldagem, et see pole omahuvist lähtuv ega silmakirjalik – võib tuua kaasa ka soovitule risti vastupidiseid tagajärgi ja on seega pisut üle pingutatud.

Esiteks, kui seadusandja 2015. aastal põhiseadust muutes kohalike valimiste hääleõiguse eapiiri langetas, oli riigikogu kollektiiv täie mõistuse juures ning kaalus kõiki asjaolusid. Otsustades anda valimisõigus 16-aastastele, ütles riigikogu, et on veendunud hilisteismeliste täies otsustusvõimes, oskuses ja suutlikkuses poliitilises infotulvas õigesti ja iseseisvalt orienteeruda ning langetada vabalt õigeid otsuseid. Kui riigikogu oleks arvanud, et gümnasistid on ajupestav lambakari, poleks ta endale ju uut ohtu ja häda kaela tõmmanud.

Poliitika on juba koolis

Mõistagi on seadustega kehtestatud keelavate-lubavate vanusepiiride ebajärjekindlus midagi, mis paratamatult küsimusi tekitab, olgu siis mõnuainete, hasartmängude, perekonnaseisu, sõidukite juhtimise vm kõrvutuses. Kes ja kuidas on täpselt kindlaks teinud, et poliitikakuraditega silmitsi seismiseks küpseb noor inimene varem kui näiteks viinakuradiga kohtumiseks? Ega polegi, viidata saab vaid tavadele ja teiste maade eeskujudele (mis võivad, aga ei pruugi olla head ja arukad).

Kui aga Eesti on kord otsustanud, et valimisküpsus saabub 16. sünnipäeval ja pole sellele mingeid kitsendusi seadnud, siis on noortel vääramatu õigus nautida seda õigust kõige kaasnevaga täiel rinnal.

Teiseks, kas kool avaliku ruumi osana erineb kuidagi muudest ruumidest, kus inimesed koos käivad? Jah, koolis on nii õpilaste kui ka õpetajate igapäevane tegevus rangelt organiseeritud nii ajaliselt kui ka temaatiliselt. Iga kellahelina peale võetakse ette uus teema ja püsitakse selle piires järgmise kellani.

Kuid selliseid kohti on teisigi. Minu teada ei ole üldhariduskooli õppekavas kirja pandud tabuteemade nimekirja. Ja kuidas seda saakski teha? Kui inimene kord on poliitiline loom ehk ühiskondlik olevus, nagu tuvastas Aristoteles, siis on ta seda igas ruumipunktis niikuinii. Maailmavaade paikneb inimese peas, mitte parteipiletina põuetaskus ja seda ei saa kooli minnes koju jätta.

Aktiivne ja passiivne valimisõigus on kõigil kooliõpetajatel ja -juhtidel ning paljud neist võtavad aktiivselt osa kohaliku elu juhtimisest. Vaevalt saab mõne direktori parteiline kuuluvus olla õpilastele teadmata. Samuti kuulub hulgaliselt koolinoori erakondade noortekogudesse (või on ka täisliikmete ridades). Seega poliitika subjekte liigub kooliseinte vahel ringi niikuinii ja pidevalt, sõltumata valimistoimingute kalendrist. Miks peaks siis poolteist kuud enne valimisi teesklema, nagu see poleks nii, või püüdma mõned suud selleks ajaks tsensuuri igihaljaste reeglite järgi kinni teipida?

Mitte kas, vaid kuidas?

Kolmandaks, kooli ja kogu avaliku haridussüsteemi üks ülesanne on tasandada inimeste sünnipärast ebavõrdsust. Seda ei saa teha eelisolukorras olijatele aina uute keeldude ja piirangute seadmisega. Eesti peredes kasvab lapsi, kes vanemate, vanavanemate või muude lähisugulaste kaudu on poliitikaga kokku puutunud sünnist saadik. Erakondadesse kuulub ligi 60 000 inimest ja paljud neist on kindlasti ka teismeliste laste vanemad. Ja on neid teisi lapsi, kelle kodud on muude huvide või siis täieliku huvipuuduse tõttu poliitikast puutumata. Koolil on võimalus seda erinevust siluda ja valimiste lähenemine pakub selleks suurepärase ajendi. Kui jääda passiivseks, töötatakse tegelikult ebavõrdsuse säilimise heaks. Seega pole küsimus kas, vaid kuidas kool saab noori küpse valimisotsuse tegemiseks kõige paremini toetada.

Õigupoolest pole mõistlike lahendusteni jõuda sugugi keeruline. Kõige pikaajalisemalt ja tulemuslikumalt on tasakaalustatud, kui soovite, neutraalselt info edastamisele mõeldud meie vaba ajakirjanduse toimetustes. Seal, sõltuvalt kanali eripäradest, on välja töötatud hulgaliselt viise ja formaate, mis aitavad inimestel jõuda informeeritud otsusteni. Ma ei usu, et üheski toimetuses leiduks kogenud poliitikatoimetajat, kes keelduks telefonitsi nõu andmast või ulatuslikumast koostööst selleks, et koolides korralikke kampaaniaüritusi läbi viia. Ikka meeles pidades, et volikogud on ette nähtud kohaliku elu korraldamiseks ja see ei ole kitsas tähenduses erakondlik võimuvõitlus eesmärgiga välja selgitada teenekamaid pugejaid ja pürgureid.

Ministeeriumi üldjoontes õige suunaga soovituste selgroog on sõnum: tehke, mis teete, aga koolijuht vastutab oma otsuste eest. Kuid seal on ka veidrusi, näiteks valimisnänni jagamise keeld vahetunnis. Muidugi võib pastaka või õhupalli kinkimist käsitada kui hääle ostmise katset. Aga korrakem siis lõpetuseks üle, et põhiseaduse järgi on valimised salajased ja see on vaba Eesti valimistoimingutes ka raudselt tagatud olnud. Hääletusotsust tehes on valija alati üksi ja vaba ning keegi ei saa kunagi teada, kas ta hääletas vastavalt pastaka kinkija soovile või mitte. Või oleks pidanud kirvega kure püüdjatele põhiseadusesse selgemini kirjutama „Eestis hääli osta ei saa, maksa, palju tahad”?