Milliseid ennetustegevusi koolis vältida?

18. aug. 2017 Karin Streimann Tervise Arengu Instituudi tervise edendamise osakonna vanemspetsialist - Kommenteeri artiklit

Kõige parem uimastihariduse andja koolis on lastega iga päev tegelev õpetaja, sest tema tunneb oma lapsi

Ei ütlemise harjutamine grupitöös. Foto: Heikki Avent

ja teab, millised on nende vajadused. Inimene tänavalt ei ole kompetentne lastega ennetustööd läbi viima.

Paljud koolid tajuvad oma tähtsat rolli noorte seas sõltuvusainete tarvitamise ennetamisel. Seetõttu viiakse koolides ellu tegevusi, mis peaksid seda eesmärki täitma. Kahjuks põhinevad mitmed praegu elluviidavatest ennetustegevustest headel kavatsustel, mitte aga kvaliteetsetest uurimustest tuleneval tõendusel. Näiteks on üldlevinud arvamus, et laste hirmutamine ja šokeerimine on tõhusad meetodid, mille tulemusel nad võtavad vähem riske ja hoolivad rohkem oma turvalisusest. Uuringute tulemusel pole sellisel tegevusel aga mõju.

Hirmutamisel ja kogemuste jagamisel puudub mõju

Oleme harjunud mõttega, et ravimite tarvitamine võib tuua kaasa ootamatuid kõrvalmõjusid või teha enesetunde hoopis kehvemaks. Sama võib juhtuda ka ennetustegevuse elluviimisel. Nii võib juhtuda hoopis vastupidine soovitule: suureneda võib alkoholi, tubakatoodete või narkootikumide tarvitamine, lapse õppeedukus võib halveneda. Vältima peaks riskeerivalt käituvate noorte kokkupanemist teiste probleemselt käituvate noortega (nt loengute, grupitööde, huvitegevuse jms pikemaajalise tegevuse ajaks), sest sellise grupi norm ongi võtta riske. Sellisesse kooslusesse sattudes tajuvad noored end sildistatuna n-ö probleemseteks, kes on teistest erinevad ja kellelt eeldataksegi halba käitumist. Samuti toimub sellistes gruppides tahes-tahtmata „riskikäitumise koolitus” ehk siis noored õpivad teistelt grupis osalevatelt noortelt uusi negatiivseid toimetulekuviise.

Uuringute põhjal on teada, et uimastite ja nende mõju kirjeldamine (ehk ainult teadmiste andmine) ning tagajärgedega hirmutamine ei avalda mingit mõju õpilaste uimastite tarvitamisele. Seega pole kasu sellest, kui kord aastas korraldada kõigile gümnaasiumiõpilastele loeng narkootikumide kahjulikkusest või anda neile kätte voldik, mis kirjeldab uimastitega kaasnevaid ohtusid. Selline tegevus sobib täiendama läbimõeldud ja pikaajalist uimastiennetuse tegevuskava, aga ühekordse loenguga ei ole võimalik noorte riskikäitumist vähendada.

Lastel võib tekkida ühekordse tegevuse põhjal küll soov ja kavatsus oma käitumist muuta, kuid kavatsusest käitumise muutumiseni ei jõuta, sest selleks pole vajalikke oskuseid.

Loengud, mida viivad läbi väljastpoolt kooli kutsutud spetsialistid, lähtuvad enamasti laste üleüldistest keskmistest teadmistest, kuid ei põhine konkreetsete laste vajadustel ja kogukonna olustikul. Väljast tulijad ei saa teada, millised on klassi õpilaste eelnevad kogemused ja teadmised, millised õpilaste eluoskused vajavad arendamist, millised on nende hoiakud sõltuvusainetesse.

Loengu käigus on võimatu võtta arvesse noort ümbritseva keskkonna mõju tema käitumisele (näiteks eakaaslaste mõju). Lühiloengud saavad edastada vajalikke teadmisi sõltuvusainetest ning täiendada õpetaja edasiantut, kuid ei arenda oskusi, kuidas reaalses elus hakkama saada ning tulla toime võimaliku otsese ja kaudse survega uimasteid tarvitada.

Mõned spetsialistid jagavad õpilastega aga kõige keerulisemaid ette tulnud juhtumeid (sh pilte, videoid), mis võib avaldada kahjulikku mõju laste heaolule ja tekitada neile trauma. Lisaks ei ole kunagi võimalik ette teada, mis toimub samaaegselt lapsel kodus ja kuidas see mõjutab lapse kogetut. Näiteks võib vanem olla regulaarne alkoholitarvitaja ning tagajärgede üledramatiseerimine vaid võimendab lapse muret oma vanema pärast.

Levinud praktika on kutsuda noortega rääkima endisi uimastitarvitajaid. Nende räägitud elulised lood on kaasakiskuvad, emotsionaalsed, põnevad ning meeldivad noortele. Uuringud on aga näidanud, et endiste tarvitajate lugude kasutamisel noorte sihtrühmas on pigem vastupidised tulemused ehk see on suurendanud noorte uimastitarvitamist. Endiste tarvitajate kogemuste jagamine normaliseerib uimastite tarvitamist ehk kujundab hoiakut, et kõik tarvitavad uimasteid, ning seeläbi julgustab mittetarvitajaid neid proovima. Kogemuslugude jagamine ei aita noortel edaspidi langetada paremaid otsuseid ning vältida uimastite kasutamist, sest lisaks uimastite kahjulikkust selgitavale infole on vaja arendada oskusi. Näiteks oskust analüüsida informatsiooni objektiivselt, probleeme lahendada, suhteid luua ja hoida ning stressiga toime tulla.

Enamasti ei ole endiste tarvitajate jagatud lugudel noorte igapäevaeluga midagi ühist. Näiteks lugu, kuidas kõigepealt tarvitati sõpradega alkoholi, sellele järgnes heroiini süstimine ja seksuaalteenuste müümine, kõnetab lapsi ainult oma põneva sisu kaudu. Noor ei õpi selliseid lugusid kuulates, kuidas enda murede ja raskustega uimastivabalt toime tulla. Ka ei või kunagi ette teada, kui säravate silmadega või millist kehakeelt kasutades räägib endine uimastitarvitaja oma kogemustest, ning seetõttu võib luua noorte jaoks uimastitest positiivse ja ligitõmbava mulje.

Parim uimastihariduse andja on õpetaja

Millised ennetustegevused on mõjusad ja toetavad laste arengut? Kõige parem uimastihariduse andja koolis on lastega iga päev tegelev õpetaja, sest tema tunneb oma lapsi ja teab, millised on nende vajadused. Kõige tõhusam on sotsiaalseid oskusi harjutada ja omandada igapäevases õppetöös väikestes gruppides, sest see toetab eakaaslaste omavahelist suhtlust ja maksimaalset osalust.

Ennetustöö toimib, kui seda viiakse ellu pikema aja vältel ning selle osaks on lisaks õppetöö raames laste teadmiste ja oskuste arendamisele ning hoiakute kujundamisele ka järjepidev keskkonna võimaluste ja tingimustega tegelemine. Näiteks mõjutab noorte uimastitarvitamist see, milline on õhkkond koolis, kuivõrd õpilased on kaasatud kooliellu, kas koolis on sõlmitud uimastitega seotud kokkulepped ning millal ja kuidas neid meelde tuletatakse. Samuti on oluline, kas tehakse järjepidevalt koostööd lastevanematega ning millal ja milliseid tugimeetmeid rakendatakse abi vajava lapse toetamiseks (sh laste, kes on uimasteid tarvitanud).

Kõigil laste ja noortega töötavatel inimestel on kohustus vältida lapsele kahju tegemist. See tähendab, et isegi enne parimate kavatsuste teostamist tasub mõelda, kas tegevusel võib olla ka vastupidine efekt lapse heaolule. Inimene tänavalt ei ole kompetentne lastega ennetustööd läbi viima. Nagu ei ole igaühel teadmisi, kuidas lastele lugemist või matemaatikat õpetada – selleks on vaja vastava hariduse omandanud õpetajat, kes teab kuidas lapsed õpivad ja mida on neile mingil hetkel sobiv õpetada. Rakendades praktikaid, mis põhinevad usaldusväärsel tõendusel, panustame laste turvalisse ja tervesse arengusse.

 


Lisalugemist sõltuvusainete kohta ja konkreetseid juhendeid ennetustööks koolis leiab siit: www.terviseinfo.ee/uimastiennetus-koolidele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!