Noortelaager tähendab hoopis enamat kui suvepuhkus

Laagripäevad on sisustatud põnevate tegevustega, milleks Peipsi järve rand pakub ammendamatuid võimalusi. Kõige rohkem meeldibki lastele ujuda, aga meeldib ka disko ja kõikvõimalike võistluste eest auhindu saada. Fotod: Magnus liir ja Kaimo kukk

Eesti noorsootöö keskuse andmetel tegutses eelmisel aastal Eestis 87 laagrit, kus käis kokku 29 423 last ja noort, nende hulgas 2524, kes veetsid oma laagrisuve sotsiaaltuusikuga.

Peipsi järve põhjakaldal asuv Remniku laagrikompleks on MTÜ Lastekaitse Liidu kaudu laste käsutuses olnud 21 aastat. Eelmisel aastal parimaks noortelaagriks tunnistatud laagri eripära on, et üle poole lastest tuleb siia lastekaitse- ja sotsiaaltöövõrgustike kaudu. Sellest, kuidas keeruliste lapsepõlvekogemustega lapsi laagris parimal moel toetada ja milliseid väljakutseid see töö pakub, rääkisid lastekaitse liidu lastelaagrite juhatuse esimees Alar Tamm, Remniku laagri programmijuht Annika Silde, rühmajuht Signe Tera ning psühholoog ja tugiisik Ivar Edala.

Millistest omavalitsustest tuleb kõige rohkem lapsi ja kui populaarne see laager laste seas on?

Annika Silde: Teeme koostööd 48 omavalitsusega, kõige rohkem tuleb meile sotsiaaltuusikuga lapsi Tallinnast, Harjumaalt ja Ida-Virumaalt. Et laager on populaarne, näitab tõsiasi, et kõik soovijad kahjuks kohta ei saanudki. Juuli mõlemad vahetused olid juba märtsis broneeritud ja pidin paljudele ära ütlema. Neljas vahetuses käis sel suvel kokku umbes tuhat kuue kuni kuueteistaastast last.

Kuidas te nad rühmadesse jaotate?

Annika Silde: Lapsed on rühmades vanuse järgi: väikesed, keskmised ja suured, kusjuures tüdrukud ja poisid eraldi. Igal rühmal on oma tegemised, aga ülelaagrilisi tegevusi teeme koos, põhimõttel, et suurem aitab väiksemat. Rühmas on 30 last ja nendega tegeleb kolm täiskasvanut: kaks kvalifitseeritud rühmajuhti ja üks vabatahtlik. Sellest enamasti piisab, aga nooremates rühmades, kus lapsed ei ole tihtipeale valmis kiiresti suure kollektiiviga kohanema ja kus on rohkem käitumisprobleemide ja muude erivajadustega, aga ka lihtsalt suurema tähelepanuvajadusega lapsi, võiks veel üks inimene lisaks olla. Laagris on ametis ka psühholoog-tugiisik ja meditsiinitöötaja.

Kui lihtne on suveks rühmajuhte leida?

Annika Silde: See on üsna keeruline, aga selle aasta kogemuse põhjal võib öelda, et kui alguses ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama. Päris mitu, kes ei plaaninud olla tervet suve, tahtsid edasi jääda. Enamik rühmajuhte olid sel aastal uued, eri kõrgkoolide üliõpilased, kes õpivad eripedagoogiks, sotsiaal- või noorsootöötajaks ja soovisid noortega töötamise praktikat. Vabatahtlikeks on samuti praktikandid ja sageli noored, kes on kunagi ise Remniku laagris käinud. Inimesi tööle võttes usaldan oma sisetunnet, enamasti saan juba vesteldes aru, kas ta sobib või ei. Kuus-seitse rühmajuhti on meil staažikad, Signe on üks neist.

Signe Tera: Jah, minul möödus sel aastal Remnikul neljas suvi, viimased kaks olen olnud kõik kolm vahetust. Mulle väga meeldib, et saab looduses värske õhu käes olla ja liikuda, võtan seda puhkusena. Kuna olen hariduselt lasteaiaõpetaja, on see hea võimalus töötada ka vanemate lastega. Rühmade valimisel võetakse võimalusel arvesse rühmajuhi soovi ning kogemust ja mulle sobib kõige rohkem töötada poistega vanuses 9–12.

Milliste põhimõtete järgi laagriprogramm on kokku pandud?

Annika Silde: Programmi kokkupanek algab juba aasta alguses. Mõtleme läbi, mis võiks lastele huvi pakkuda, kogume rühmajuhtidelt infot, mis on eelmistel aastatel end õigustanud. Ruumi ja võimalusi on siin tohutult – loodus, järv, rand –, neid ei saa kasutamata jätta! Kuna vahetuses on üle 200 lapse, tuleb hästi läbi mõelda, mis on tegevus, kus kõik saaksid osaleda. Sel aastal tegime koostööd AHHAA teaduskeskusega, programm kandiski nime „Heureka!”. Kõigis kolmes laagrivahetuses toimus ühel õhtul tunnine sõu ja igas rühmas viisid vabatahtlikud läbi kaks töötuba, kus koos lastega meisterdati ja tehti katseid. Viimases vahetuses olid suureks abiks Soome tudengid Savoniast, kes samuti korraldasid toredaid töötube. Tähtis on mitte laste päeva hommikust õhtuni ära sisustada, vaid anda neile võimalus ise tegutseda: sportida, võistelda, isetegevuskavu välja mõelda ja esineda – paljudel lastel mujal seda võimalust polegi kui suvel laagris.

Signe Tera: Üks Remniku laagri eripära on see, et siin on eesti ja vene rahvusest lapsi umbes pooleks ja sellega tuleb tegevust planeerides arvestada. Mingi vanuseni on vaja, et keegi oleks lapsele tõlgiks. Kui ta kõigest aru ei saa, ei suuda ta keskenduda ja huvi tegevuse vastu kaob. Seepärast on hea, kui vähemalt üks kasvatajatest oskab vene keelt. Meie laager toimib kahesuunalise keelekümbluskeskkonnana suurepäraselt, olen siin ise vene keelt õppinud palju kiiremini ja tõhusamalt kui koolis. Kahes viimases vahetuses oli eriti hästi näha, kuidas vastastikku keelt õpitakse, kuni tekib julgus suhelda.

Mis lastele laagris kõige rohkem meeldib?

Signe Tera: Kui neilt seda küsida, vastab enamik, et ujuda. Ujumistingimused on siin ideaalsed, asume ju otse Peipsi järve kaldal. Muidugi meeldib ka disko ja kõikvõimalike võistluste eest auhindu saada. On ka neid lapsi, kellele miski ei meeldi, aga neid on vähe.

Kas on lapsi, kes veedavad laagris mitu vahetust?

Annika Silde: Jah, neid on. Mitu vahetust on olnud need, kellele siin väga meeldib. Mõnikord on lapsevanem lausa pisarsilmi palunud, et laps saaks veel teiseks ja kolmandakski vahetuseks laagrisse jääda, sest kodus pole asjad korras ja tal on siin turvalisem.

Signe Tera: Kui lapsed on vahel hommiku- ja õhturingides rääkinud, mis kodudes on juhtunud, kus ja kuidas nad on elanud, tulevad välja väga kurvad lood.

Kas saate laagrisse vastu võtta kõik lapsed?

Annika Silde: Tähtis on see, et laps endaga laagris hakkama saaks. Me ei saa praegu veel vastu võtta liikumispuudega ega muude keerulisemate erivajadustega lapsi, kes vajavad pidevat järelevalvet, kuid kellel pole kaasas tugiisikut. Eelmisel aastal proovisime, aga mitu last pidid varem ära minema ja sellest oli kõigil kahju. Kogu laagri peale on üks psühholoog-tugiisik ja rühmajuhid lihtsalt ei jõua kellegagi individuaalselt tegeleda. Ühel lapsel oli laagris tugiisik, tema sai ilusasti lõpuni olla.

Kui tihti juhtub, et lapsele pole laagrivarustust kaasa pandud?

Signe Tera: Seda tuleb päris tihti ette, et laps tuleb kaheksaks päevaks laagrisse ja rohkem riideid tal kaasas polegi kui need, mis seljas. Meil on maha unustatud asjadest kogunenud väike varu, peseme need läbi ja lähevad kasutusse. Hoopis hullem on, kui lapsele ei anta kaasa vajalikke ravimeid.

Annika Silde: Ühe lapsega juhtus, et kuna tema retseptiravim sai paari päevaga otsa, muutus tervislik seisund nii halvaks, et polnud muud lahendust, kui ta koju tagasi viia.

Kas keegi on tulnud ka käitumise pärast ära saata?

Annika Silde: Ka seda on olnud, aga me ei tee seda otsust kunagi kergekäeliselt. Kui lapsega on korduvalt vesteldud, kuid ta oma käitumist ei muuda, tuleb koju tagasi minna. Koos vanema või lastekaitsetöötajaga otsustame, kas lapsel on võimalus järgmisel aastal uuesti tulla.

Kuidas laagrielu lapsi kasvatab?

Annika Silde: Kasvõi sellega, et laagris on kindel rütm ja päevakava: äratus, hommikvõimlemine, rivistus, lipu­heiskamine, kindlad söögikorrad, öörahu. Võrreldes kooliga aitab selline mitteformaalne õpe lapsel hoopis teistmoodi avaneda, suhelda, end tundma õppida. Kuna päev on sisustatud hästi erineva tegevusega, saab igaüks teha seda, mis talle meeldib, ja leida oma tugevad küljed. Ka võistlused on meil alati mängulised, et kõik saaksid hakkama. Olen mõelnud, et Remniku laagrikompleksi võiksid lapsed väikeste gruppidena tulla ka muul ajal kui suvel, näiteks koolivaheaegadel. Viiksime läbi seiklustegevusi, käiksime matkamas, teeksime lõket ja õpiksime, kuidas teises keskkonnas toime tulla. See võiks ollagi loodus- või inimeseõpetuse tunni osa.

Millega lapsed teile laagris kõige rohkem rõõmu on teinud?

Signe Tera: Neid lugusid on palju. Viimases vahetuses augustis oli meil mitu poissi ühest perekodust, kes olid eri rühmades. Laagri lõpus korraldasid nad oma rühmajuhtidele tänuõhtu, valmistasid ette väikese eeskava, andsid üle omatehtud südamlikud diplomid. Armas oli see, et nad tulid selle peale ise.

Annika Silde: Kõige suurem rõõm on, kui näed lapse silmades tänu ja ta ütleb, et talle laagris meeldis.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kui tihti läheb laagris vaja psühholoogi abi ja milliseid probleeme lahendada tuleb?

Ivar Edala, laagri psühholoog ja tugiisik:

Rühmajuhid on meil tublid ja saavad hästi oma tööga hakkama, aga kui ikka laps rikub süstemaatiliselt korda, on vägivaldne, tema meeleolu muutub pidevalt või ta tunneb öösel hirmu ega saa kuidagi uinuda vms, pöördutakse minu poole. Nii et mõnikord jätkub tööd ka pärast öörahu. Laagri oludes on raske lapse probleemidesse põhjalikult süveneda, aga kindlasti püüan saada lapse kohta infot tema seaduslikult esindajalt (lapsevanem, lastekodu või kohaliku omavalitsuse töötaja). Nii võib selguda, et lapsel on tervisehäire, millest tulenevalt vajab ta teistsugust lähenemist. Kui saame asju kohapeal lahendada, on hea, aga mõnikord on ainus lahendus see, et laps võetakse tagasi koju või lastekodusse, kuna meil ei ole võimalik pakkuda talle vajalikke tingimusi (nt eraldi tugiisik, omaette tuba vms).

Tuleb ette ka seda, et laps on agressiivne ja vägivaldne (läheb teistele kallale, lõhub laagri inventari jne). Kuigi mõistame, et see võib olla tingitud tema ebaturvalisest kasvukeskkonnast, tervisehäirest, hiljutisest lähedase kaotusest jne, peame arvestama ka teiste laste turvalisusega. Kui vestlused ja kokkulepped lapsega ei aita ning korrarikkumised, kaasa arvatud teistele liiga tegemine, jätkuvad, suhtleme lapse esindajaga, et ta lapse laagrist ära võtaks. Olen neil juhtudel vanemaga arutanud ka seda, mil viisil saaksid nad last aidata (spetsialisti juurde pöördumine, leinalaager jms).

Väga oluline ongi eri tasandite (lapsevanem, kohalik omavalitsus, laagri personal) infovahetus. Kui laps on laagrisse tulemas, peaksime saama tema kohta kogu vajaliku info. Praegu pole lapse seaduslikul esindajal kohustust lapse teviseprobleeme osavõtukaardile märkida, nii et kui mingi probleem ilmneb, peame põhjuse väljaselgitamiseks tegema topelttööd, st suhtlema lapse esindajaga selgitamaks olukorda. Püüan neil juhtudel anda hiljem vanemale tagasisidet selle kohta, mis laagris lapsega toimus, kuidas ta end üleval pidas.

Laagris mõjub ainuüksi looduses viibimine lastele tasakaalustavalt – võiks öelda, et see on lausa omaette teraapia. Just aktiivsus-tähelepanuhäirega laste puhul on täheldatud, et vees viibimine mõjub nende närvisüsteemile eriti hästi. Ka asjaolu, et siin saab vabalt ringi joosta, mängida ja tegutseda, aitab lapsel end n-ö maha laadida. Olen töötanud lühikest aega ka koolis ja näinud, et need keerulised lapsed on olnud laagris rahulikumad ja probleeme on nendega vähem. Lapsed, kellel on laagrisse tulles varasematest aastatest n-ö pahandusetegija märk küljes, saavad võimaluse end paremast küljest näidata ja seeläbi ka enda suhtes teistsugust tagasisidet kogeda.

Kui laps tajub, et temaga arvestatakse, teda kuulatakse ära, temaga tehakse kokkuleppeid, siis sujuvad asjad paremini. Valdavalt käskude ja keeldude jagamine ei anna pikas perspektiivis oodatud tulemusi.

Soovime sageli, et laps muutuks kiiresti, aga see võtab aega. Kõigepealt peab ta sind usaldama ja kogema harjumuspärasest teistmoodi suhtumist. Alles siis julgeb ta end avada ja oma muredest rääkida. Usun, et head ja helged hetked jäävad lapsele meelde, neid meenutab ta siis, kui tal on raske. Need hetked salvestuvad ja võivad alles aastaid hiljem, kui tal on valida, kas pöörata heale või halvale teele, eluteel otsustavaks saada.

Kuidas lapsi laagris parimal moel toetada?

Alar Tamm, lastekaitse liidu lastelaagrite juhatuse esimees:

Suvelaager on suurepärane noorsootöö meetod, samuti väga hea tugiteenus lastekaitsesüsteemis laste sotsialiseerimiseks ja arendamiseks, mida praegu veel pole piisavalt mõtestatud. Seda ei saa võtta üksnes kui suvepuhkust, eri siht­rühmadest lähtuvalt peab ka laagritel olema erinev lähenemine ja sisu. Praegu peame laagrist rääkides silmas ikka kas endisaegset pioneerilaagrit või siis laagrit, kuhu spordi-, kunsti- ja muude huviringide lapsed oma treenerite-õpetajatega suvel kogunevad. Remniku laagriprogrammid on selles mõttes erilised, et siia tuleb suurem osa lapsi lastekaitsevõrgustike kaudu. Nende seas on käitumisprobleemide ja erivajadustega lapsi, neil on väga erinevad lapsepõlve­kogemused ja töö nendega on tõsine ning ambitsioonikas väljakutse kõikidele.

Kõige tähtsam on, et ükski laps ei peaks minema siit laagrist varem koju ning et ta oleks terve ja rõõmus. Selleks peame kohandama laagriprogrammi sellele sihtrühmale vastavaks ja seda edasi arendama. Võtmeisik laagris on rühmajuht – energiline, nutikas, loova ellusuhtumisega noor inimene, kes sobib nende lastega töötama ja kellele see meeldib. Talle toeks on vaja tugiisikuid, kes valdavad mitmesuguseid meetodeid – on see siis savi-, liiva- või mõni mänguteraapia. Osa lapsi vajab enda kõrvale tugiisikut, kes temaga individuaalselt tegeleb. Eelmisel aastal pidime koju tagasi saatma liikumispuudega lapse, kelle jaoks see kahtlemata oli hingeline trauma. Laste seisukohalt oleks ideaalne, kui asenduskodu lastega tuleks kaasa oma inimene. Või kui Tallinnast tuleb meile ühte laagrivahetusse 200 last, ühineks nendega linnaosa noorsootöötaja, kes laste ja perede tausta teab. Kõike saab korraldada, kui selleks on raha. Praegune teenuse hind seda ei kata.

Eks siin tekivad samad küsimused, mis kaasavas hariduseski. Soovime, et lapsed kasvavad kõik koos, mistõttu meil peab olema palju teadmisi, oskusi, aga valikuteks ka vahendeid. Praegu on paraku raha see, mis paneb arengule raamid ja sisule piirid.

Üks, mida Annika oma meeskonnaga minu arvates juba praegu on suutnud, on abivalmis suhtumine lastesse ning nende toetamine armastuse ja rõõmuga. Vähem õiendamist, noomimist, rohkem kokkuleppeid, selgitamist, see on edu võti. Rõõmu on neil olnud kindlasti rohkem kui muret.