Andrus Küttä murrab õpetaja stereotüüpe

Viljandi kutseõppekeskuse õpetaja ja huviringi juhendaja Andrus Küttä on ka kirglik motomatkaja. Fotod: erakogu

Milline näeb teie arvates välja keskmine õpetaja? Prillidega, range välimusega, ametliku riietusega? Ei, ei ja veel kord ei! Viljandi kutseõppekeskuses autohuviringi juhendav Andrus Küttä on selle elav tõestus.

Viis aastat tagasi muutus Andrus Küttä elu tundmatuseni. Just siis langetas ta otsuse minna eraettevõtja töölt Viljandi kutseõppekeskusesse (VIKK) õpetajaks. Kui keegi oleks talle kümme aastat tagasi öelnud, et temast saab õpetaja, naernuks ta selle inimese valjult välja. „Mina, ja õpetaja – mitte mingil juhul!”

Aga elu tegi oma korrektuurid ja nüüd on Küttä oma toonase otsuse üle rohkem kui õnnelik. Kusjuures, kõik juhtus võrdlemisi juhuslikult. „Minu töökotta sattus Viljandi kutseõppekeskuse auto- ja metalliosakonna juhataja Jaan Mätas. Millegipärast tekkis tal mind nähes idee, et sobin nende kooli õpetajaks. Kuna koolis avati parasjagu autokeretehnikute kursus, tundus talle, et olen õige valik,” meenutas Küttä, kes varasemalt töötas plekksepana. Nüüd on ta aga täiskohaga kutseõpetaja ja selle üle väga uhke.

12 aastat mäkketõusu

See, kuidas reageerisid mehe otsusele sõbrad ja perekond, ajab teda tagantjärele senimaani naerma. „Olin koolipoisina ikka enamjaolt kehvem kui keskmine koolipoiss,” muigas Küttä ja lisas: „Põhikoolis oli see õppeprotsess veel eriti konarlik. Mind visati isegi koolist välja, aga õhtukoolis sain oma asjad siiski tehtud.”

Perekond ja eriti lapsed tervitasid otsust minna õpetajaks täiel määral. „Tütred ütlesid, et kui sina, isa, selles koolis õpetaja oled, siis peavad ka nemad sinna õppima tulema!” muigas Küttä, kellele oma töö juures meeldib kõige enam just pikk suvevaheaeg.

Aga seda mitte põhjusel, et ta pikast kooliaastast väsinud oleks, pigem on tal siis kogu suvi vaba, et tegeleda oma hobi – mootorrataste mäkketõusuga. Noor mees on motospordiga tegelnud peaaegu 20 aastat, sellest 12 aastat mäkketõusuga. See spordiala kuulub ka Eesti motoföderatsiooni täieõiguslike liigete sekka.

Mees võistleb kõige võimsamate sõiduvahendite klassis ja on Eestis juba üsna mitmel korral poodiumile tõusnud. „Seni parim saavutus on Eesti meistrivõistlustel eelmisel suvel saadud teine koht, esimest veel saanud pole,” avaldas Küttä, kes alles hiljuti naasis järjekordsetelt võistlustelt.

Esimest korda sai ta võistlustel ka vigastada. „Õlg ja põlv said viga. Kukkusin üsna valusalt. Aga midagi pole teha – see käib selle spordialaga kaasas,” lisas kolme lapse isa.

Ka pere on mehe võidusõite vaatamas käinud. „Pere suhtub minu spordialavalikusse ettevaatlikult. Eks nad tahavad, et ma terveks jääksin. Käivad siiski aeg-ajalt vaatamas ja kaasa elamas,” lisas Küttä.

Korra on ta võistlustele suutnud meelitada ka ühe oma õpilastest.

Huviringi võlu

Auto- ja metalliõppe osakonnas kutseõpetajana töötav Küttä juhendab ka õpilaste autohuviringi, kus õpilased saavad teha mitmesuguseid töid: nii lukksepa, plekksepa, maalri kui ka elektriku oma, korraldatakse vigursõidu ja osavussõidu võistluseid.

„Just huviringis näen, kui väga on noortele meestele seda vaja. Neil silmad säravad, tulevad ringi alati suure entusiasmiga. Ammutan sealt ise ka palju positiivset energiat,” lisas Küttä, kes ei salga, et üksnes lust ja lillepidu kutseõpetaja amet pole. On nii häid kui ka halbu päevi.

Eriti alguses, mil on vaja end klassitäie õpilaste ees kehtestada. „Just see, kuidas teha tunnid nii huvitavaks, et õpilased tõesti kuulaksid. See ongi kehtestamise juures võti – tee tunnid põnevaks!” jagas Küttä praktilist kogemust. „Loomulikult tuleb ka teooriat rääkida, aga ideaalis töötab kõige paremini see, kui hiljem praktikabaasi üle minna ja seal rääkida. Siis läheb lihtsamaks.”

Seda, et ta võttis viis aastat tagasi vastu otsuse minna kutseõpetajaks, pole Küttä hetkekski kahetsenud. See pole üksnes amet, vaid eluviis. Viis anda ühiskonnale tagasi.

„Ma olen ise nooremeelne, mulle meeldib tegelda tehnikaga ja seda arendada. Saan siin ennast välja elada ja tundub, et noortele meeldib see ka!” lisas Küttä, kes tõi välja ka Viljandi kooli kollektiivi, mis tema hinnangul on lausa suurepärane.

KOMMENTAAR

Tarmo Loodus

Tarmo Loodus, VIKK-i direktor:

Kui noor mees tuleb ettevõtlusest kooli õpetajaks, peab olema midagi, mis teda selleks julgustab, õpetamise juurde toob. Andruses on see miski olemas – rõõmus meel ja soov õppijatele oma oskusi-teadmisi jagada.

Lisaks kohusetunne ja heatahtlik nõudlikkus õppijate tegemiste suunamisel. Ta on kogu selles protsessis neile eeskujuks inimesena, motosportlasena, huviringi juhina. Selged nõudmised, pidev asine tegelemine noortega ja oskus igaühes midagi head avastada on toonud talle õppijate ja kolleegide lugupidamise. Ta on Õpetaja ja Kasvataja. Mul on suur rõõm VIKK-is koos temaga ühist teed käia.