Diabeedis õpilast toetada pole raketiteadus

15. sept. 2017 Maire Kõrver ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Insuliinipump päästab diabeetiku sadadest ja sadadest süstlatorgetest.
Illustratsioon: MTÜ Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing

 

Esimest tüüpi diabeeti põdeva õpilase toetamine eeldab kõigi osapoolte head koostööd ja sünergiat ning eelkõige avatud meelt ja julget pealehakkamist.  

Marike Uusjärv: „Korraldasime ka aineõpetajatele koolituse, kus teemat tutvustas professionaal ja õpetajadki said veresuhkrut mõõta.”

Rapla Vesiroosi gümnaasiumi (RVG) õppealajuhataja Marike Uusjärv nendib, et nende koolis on diabeeti põdevate õpilaste puhul kõik ladusalt sujunud. „Esmalt arutavad lapsevanemad õpetajatega läbi ja teevad lapse klassijuhatajale selgeks, kuidas diabeedilastega toimida. Kui õpilane näiteks läheb üle järgmisse kooliastmesse, annab lisaks koolimeedikule klassijuhatajagi oma info, kogemused, tähelepanekud ning neist lähtuvad kasulikud soovitused uuele õpetajale edasi,” julgustab ta koole suhkruhaigeid lapsi vastu võtma ja neile toeks olema.

Hea tugiisik on diabeeti põdevale õpilasele klassijuhataja

Korraldasime ka aineõpetajatele koolituse, kus teemat tutvustas professionaal ja õpetajadki said veresuhkrut mõõta,” rääkis õppealajuhataja Marike Uusjärv.

RVG algklassiõpetajal Triin Kõivul on kahe diabeeti põdeva lapse jälgimise ja abistamise kogemus. Nelja aasta eest alustas tema õpilasena kooliteed esimene diabeediga laps. „Algul tekitas veidike hirmu küll, kuidas lapse tervist turvata, kui teadmisi ja kogemust, mida on suhkruhaigete puhul vaja silmas pidada, veel üldse polnud,” tunnistab õpetaja. „Ma ei võta diabeedilaste individuaalsete vajadustega tegelemist erikohustusena, vaid nagu igapäevast klassijuhataja tööd. Midagi äärmuslikku pole kellegagi juhtunud. Kui aga diabeeti põdev laps tunneb end pahasti, siis tuleb reageerida, toimugu see siis kas või teatrisaalis. Korra olemegi lapsega etenduse ajal teatrisaalist välja tulnud, et igaks juhuks veresuhkrut mõõta.”

Nelja aastaga on klassijuhatajale selgeks saanud, et esialgne hirm oli alusetu. Triin Kõiv nendib: „Rumalaid küsimusi pole olemas ja kõige võti on koostöö. On juhtunud, et raviplaanis tehakse muudatusi, mis toovad kaasa vajaduse mingi teistmoodi tegevuse järele (näiteks koolitoidu kaalumine). Uus asi on ikka võõras – aga kõik on õpitav ja muutub üsna pea tavapäraseks.”

Triin Kõiv: „Ma ei võta diabeedilaste individuaalsete vajadustega tegelemist erikohustusena, vaid nagu igapäevast klassijuhataja tööd.”

Elu näitab, et korralikult jälgitud, vajaliku raviga kompenseeritud diabeediga lapsed võivad hoolimata suhkruhaigusest, mis on oma olemuselt eluaegne autoimmuunsushaigus, vabalt sportida, käia ekskursioonidel ja elada tavapärast elu nagu kõik teisedki. Eriti turvaline on suhkruhaigetel ja nende abistajatel aga juhul, kui diabeediabiks on kasutada mitmesugused tänapäevased, nüüdseks üha rohkem levinud mugavad abivahendid. Näiteks nõelatorgete arvu oluliselt vähendavad insuliinipumbad, sensorid jne. Kuid diabeediga lapsele on oluline ka kindel tunne, et alati on olemas keegi täiskasvanu, kelle poole saab vajadusel pöörduda.

Triin Kõiv märkis, et esialgse väikese kõheduse õpilaste tõsise tervisemure ees võttis tal maha lapsevanemate põhjalik selgitus, mida on nende lapse tervisel silma peal hoides oluline jälgida ja kuidas toimida, kui veresuhkru tase peaks ohtlikult kõikuma. Sageli helistatakse sel juhul lapsevanemale või tuletab õpetaja lapsele meelde, et tuleb helistada vanemale. Koos leitakse parim toimimisviis.

Olen mõistnud, et iga juhtumi puhul võib olla individuaalseid erisusi, seega ei ole võimalik mingit üht raudkindlat ja kõigi diabeedilaste kohta üks ühele kehtivat juhendit kokku panna,” märgib Triin Kõiv. Mõnikord väljendub madal veresuhkur nõrkusena jalgades, teinekord reedab kehvemat seisundit hallikas näojume või tavalisest rahutum olek.

Diabeetikuid pole teistest raskem aidata

Kooliarst Küllike Jaama.

Rocca al Mare koolis (RAM) on iga päev tööl kaks meedikut – kooliarst Küllike Jaama ja õde Carolain Meri –, kellega õpilastel on hea ja usalduslik suhe. Meedikute õdusa auraga ruumis on seinal kaks riiulitäit puitkaanega klaaspurke ravimtaimedega, et näiteks kergemate külmetusnähtude korral kooli tulnud õpilane saaks vahetunni ajal end turgutada sobiva taimeteega. Kooliõe tuppa vudivad nooremad koolilapsed tihti vitamiinidražeed küsima, sügisesel puuviljade valmimise ajal meedikute toodud õunavaagnat tühjendama või tuleb keegi mõne tervisemure või palavikukahtlusega temperatuuri mõõtma. Diabeeti põdevatele õpilastele veresuhkru languse puhuks kiirelt enesetunnet parandavad müslid, mahlad ja mee on koolimeedikute tuppa diabeediga laste vanemad ise valmis toonud.  

Diabeedinõu ja -abi vajavad lapsed koolimeedikute sõnul nende  juures käies teiste hulgas kuidagi eriliselt välja ei paista ega ole nende igapäevatöös kuidagimoodi nii-öelda keskmisest raskemad juhtumid.

Kooliõde Carolain Meri.

RAM koolis õpib diabeediga lapsi alla kümne, mõned hoiavad suhkruhaigust kontrolli all süsteraviga, mõnel on insuliinipumbad. „Oma osa ja mõju võib olla muudel kaasuvatel autoimmuunsushaigustel, näiteks tsöliaakia jne, mis vahel diabeediga koos esinevad. Ka pumbaravil laps võib vahel vajada insuliini süstimist ja siis vajab ta teadliku tugiisiku nõu,” selgitab Rocca al Mare kooliarst Küllike Jaama.

Üks RAM kooli keskastme õpilane kinnitas, et pole kunagi märganud diabeeti põdevate laste suhtes koolikiusamist, klassis on puhkenud naerulagin pigem õpetaja vale reaktsiooni suhtes. Uus õpetaja, kes polnud veel kursis, et üks õpilane põeb diabeeti, pidas piiksuma hakanud glükomeetrit nutitelefoniks ega lubanud sellega mängida.

Suhkruhaigusest teavitav loeng lapsevanema algatusel

Keila kandis väikeses Lehola lasteaed-algkoolis, kuhu meedik tuleb harva, enamasti vaid korralisi mõõtmisi-kaalumisi ja vaktsineerimisi tegema, õpib Eliis Elmiku kümneaastane suhkruhaige poeg. Lapsel avaldus 1. tüüpi diabeet gripi põdemise järel viieaastaselt. Lasteaed on kooliga samas majas ja kuigi lasteaiaõpetajatel oli selge, kuidas poissi toetada, oli kooli läinud lapse uutel õpetajatel lapsevanema sõnul siiski kõhe – kas nad julgevad suhkruhaige tervise eest vastutust võtta. 

Ema Eliis pöördus Eesti laste ja noorte diabeediühingu (ELDÜ) poole, et koolis toimuks diabeediteemadest teavitav loeng. Kogu koolipere ja õpetajad said sellest palju tuge. Kooliteed alustades oli laps veel süsteravil, saades pikatoimelist insuliini, mida üldjuhul on vaja vaid hommikul ja õhtul kodus. Nüüdseks on ta juba saanud lihtsama insuliinipumba. Veresuhkru mõõtmine käib kuus korda päeval ja kaks korda öösel. Südaööl ja kell kaks mõõdab veresuhkrut ema, päeval laps ise – alustas sellega juba viieaastaselt.

Koolis peab lapse diabeedist kindlasti kõigile rääkima, et nad teaksid ega ehmuks, kui millalgi on vaja abi anda või kutsuda,” toonitas lapsevanem. „Oled liiga palju suhkrut söönud – see on mu lapse suhtes seni ainuke naljatamisi õhku visatud nii-öelda norimine olnud.”

Diabeedilaste toetajad nendivad kokkuvõtteks, et esimest tüüpi diabeeti põdevate õpilaste toimetulek koolis, nende haiguse hea kontroll ning teiste lastega võrdne kohtlemine oleneb toetajate – pere, koolimeediku ja klassijuhataja – sujuvast koostööst, eeskätt aga teadmistest-kogemustest ning avatud meelest ja heast tahtest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!