Eesti hariduse viis tugevust

Minister Mailis Reps ja analüüsiosakonna juhataja Aune Valk tutvustavad ministeeriumi Tõnismäe esinduses Eesti hariduse viit peamist tugevust. Fotod: Raivo Juurak

21. augustil toimus HTM-i Tallinna esinduses pressikonverents, kus minister Mailis Reps ja analüüsiosakonna juhataja Aune Valk tutvustasid Eesti haridussüsteemi 2017. aasta analüüsi, mis keskendub meie hariduse viiele tugevusele.

Sissejuhatavad sõnad ütles minister Reps. Ta märkis, et kui eelmise aasta haridussüsteemi analüüs keskendus valdkondadele, kus ei oldud veel sihte saavutanud – neid valdkondi oli seitse –, siis tänavu tehti vastupidi ja toodi välja Eesti hariduse viis kõige tugevamat külge. Eelkõige sellepärast, et riik peab oma tugevusi tundma ja sellest õppima. Teiseks innustas positiivsele keskenduma see, et paljude maade hariduseksperdid olid juba ammu huvi tundnud, kuidas on suutnud Eesti haridus edu saavutada ja seda ka hoida, samal ajal kui teised hariduse tippmaad on pärast tõusu mõnevõrra tagasi langenud. Eriti on tuntud huvi selle vastu, kuidas on võimalik, et Eestis on maakoolide õpilaste tulemused niisama head kui linnakoolide õpilastel.

Minister Reps tõigi pressikonverentsil lühidalt välja viis valdkonda, kus Eesti haridus on 2017. aasta analüüsi põhjal tõesti tugev.

Õppijate head oskused. Pole enam uudis, et Eesti põhikooliõpilaste oskuse tase on maailma tipus, kuid värske analüüs näitab, et ka meie gümnasistide ning üliõpilastegi infotöötlusoskused on maailma parimate hulgas.

Õpetaja palga kiire kasv. Minister Reps märkis, et suur mure – õpetajate väike palk – on hakanud lahenema. Nimelt on Eesti õpetajate palga kasv OECD riikide hulgas kõige kiirem. Viimase viie aastaga on meie õpetaja palk kasvanud koguni 50 protsenti. Samas pole õpetajaamet kiirest palgatõusust hoolimata atraktiivsemaks muutunud. Siiski on loodud head eeldused selleks, et Eesti õpetaja palk kasvaks ettenähtud ajaks 120 protsendini Eesti keskmisest.

Noorte aktiivne huvitegevus. Kolmandana tõi minister välja, et Eestis võtab noorte huviharidusest, huvitegevusest, noortekeskuste tööst jms osa ligi 90 protsenti noortest. See on väga hea näitaja, sest mitme teise PISA tipus oleva riigi lastel ei ole huvitegevuseks aega – nad õpivad pärast koolitunde edasi.

Suur huvi IT- ja tehnikateaduste vastu. Neljandaks märkis Mailis Reps, et meie noored astuvad varasemast palju rohkem kõrgkoolis loodus-, täppis- ja tehnikateadusi õppima. Eriti pistab silma IKT-õppijate arvu kiire kasv. Seegi on suund, mida soovib endale iga OECD riik.

Välisüliõpilaste arv kasvab. Eesti on muutunud välisüliõpilastele varasemast palju atraktiivsemaks. Kui kümme aastat tagasi arutati, et kes ikka vaesesse, vihmasesse ja külma Eestisse õppima tulla tahab ja kas ülikoolid üldse uusi ingliskeelseid õppekavu avavad, siis 2016/2017. õppeaasta algul õppis Eestis pea neli tuhat välisüliõpilast – neli korda rohkem kui kümme aastat varem. Välisüliõpilasi on Eestis 8,2% kogu üliõpilaskonnast, mis on üle OECD riikide keskmise.

Oma esinemise lõpus märkis minister Reps siiski ära ka meie hariduse ühe kitsaskoha – üldhariduskoolidel napib tugispetsialiste. Ta märkis, et peagi saab Eesti juurde 150 uut tugispetsialisti ja nende teenus muutub koolidele senisest kättesaadavamaks.

Aune Valk: igal tasemel õppimine toob kaasa palgatõusu

Haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja Aune Valk rääkis kõik ministri mainitud Eesti hariduse viis tugevust mõnevõrra põhjalikumalt lahti.

Aune Valk: „Selle aasta analüüside rõhuasetus oli tugevustel, sest me teeme paljusid asju hästi ja on oluline aru saada, miks meie tulemused on nii head. Mida oleme hästi teinud? Mida peame hoidma, et muutuste tuhinas head ära ei unustaks. Eelmisel aasta küsisid tõesti paljud välisajakirjanikud ja ka kolleegid HTM-i inimestelt, kuidas on need tulemused saavutatud. Kuidas on võimalik, et väga paljudes riikides, kus on tulemused olnud head, need langevad, kuid Eestis püsivad? Kuidas on võimalik, et meil on head tulemused kõigil võrdselt? Kuidas on võimalik, et maakoolide õpilased saavutavad samuti häid tulemusi? Need küsimused sundisid meid vaatama ka ise endale otsa ja uurima, mis on see, mida oleme teinud hästi. Ja siin on mõned asjad, mida analüüs välja toob ja mis on need Eesti hariduse saladused.

Õppijate head oskused

Esimene analüüs räägib headest oskustest. Selgub, et head oskused ei ole Eestis ainult põhikooli lõpuklassi õpilastel. Oleme harjunud kuulma, et meie 15-aastased on maailma tipus. Analüüsi mõte oli vaadata mitte ainult neid oskusi, mida mõõdab PISA (matemaatika, emakeel, looduseadused), vaid vaadata ka nende oskuste tähtsust, mida oleme muutuva õpikäsituse sõnastuse ja eesmärgi all püüdnud Eesti koolidesse tuua. Need on n-ö pehmemad oskused, nagu oskus koostööd teha, suhelda, ennast ise juhtida, oma tegevust kontrollida. Uurisime, kuidas need oskused on seotud kognitiivsete oskustega, üldisema infotöötluse oskusega. Mis saab oskustest pärast põhikooli lõpetamist? Ka need on ka siis head?

Analüüsi sõnum on, et mitte ainult põhikooli lõpus, vaid ka gümnaasiumi- ja akadeemilise kõrgkooli lõpetajad on meil maailma tipus. On ainult viis riiki, kus noorte infotöötluse oskused on paremad kui Eestis. Kui vaatame vanemaid inimesi, siis kahjuks pilt enam nii hea ei ole. 40+ ja 50+ vanuses inimeste oskused enam nii konkurentsivõimelised ei ole. Seda saab selgitada väitega, et meie haridus on muutunud aastatega paremaks ja seda hüpoteesi tahaks uskuda. Teisest küljest mõjub kindlasti see, et inimesed, kes omandasid kõrghariduse 20 või rohkem aastat tagasi, ei saa oma haridust täies mahus rakendada ja nende oskused on muutunud aja jooksul kehvemaks. Aga väga hea sõnum on tõesti see, et mitte ainult põhikooli lõpus, vaid ka gümnaasiumi- ja ülikoolilõpetanute oskused on väga head.

Analüüsiga uuriti ka, kuidas mõjutavad muutuv õpikäsitus ja mittekognitiivsed oskused, millele pöörame üha rohkem tähelepanu, õppijate akadeemilisi oskusi. Kas suhtlemisoskust arendades jääb meil vähem aega matemaatika, füüsika, keemia ja teiste õppeainete õppimiseks ning akadeemilised tulemused langevad? Nii see ei ole. Uuringud näitavad, et lapsed, kellel on paremad koostööoskused ja kes oskavad ennast paremini juhtida, omandavad ka akadeemilisi oskusi paremini. Selles mõttes oskused toetavad üksteist. Ei ole nii, et uued oskused tulevad peale ja senised muutuvad seetõttu vähem tähtsaks. Siin ei ole vaja teha kompromissi.

Mida tahame saavutada muutuva õpikäsitusega? Miks soovime, et n-ö tugevate kognitiivsete oskuste kõrval oleksid väga tugevad n-ö pehmed oskused? Analüüsid näitavad, et just nendel mitte nii keerukat tööd tegevatel inimestel võivad need pehmed oskused kohati olulisemad olla. Ilmselt ei ole mõnelgi töölisel mõtet täiendada ennast väga põhjalikult matemaatikas, kuigi ka see on kasulik, vaid pigem keskenduda paremale meeskonnatöö oskusele, sest see võib tema puhul end rohkem ära tasuda.

Uurisime ka oskuste kasutamist. Meie inimestel on head oskused, kuid kuidas nad neid kasutavad ja kas üldse kasutavad?

Selgus, et meie tippspetsialistid kasutavad oma põhilisi oskusi (kirjutamine, arvuti kasutamine, matemaatiline kirjaoskus, lugemine, probleemide lahendamine) sama palju kui näiteks meie kolleegid Soomes ja OECD riikides keskmiselt. Kui aga jätame tippspetsialistid kõrvale ja vaatame nendesamade oskuste kasutamist seadme- ja masinaoperaatorite ning teiste analoogiliste ametigruppide juures, siis on pilt teine. Piltlikult öeldes teevad meie seadme- ja masinaoperaatorid, kelle töö peaks olema üsna keerukas, niisama lihtsat tööd kui Soome lihttöölised. Selles vallas meie inimesed oma oskusi ei kasuta. Siin ongi koht küsida, miks kutsekooli lõpetajad ei saa piisavalt suurt palka ja miks kutsekool ei ole noorte hulgas piisavalt populaarne. Just sellepärast, et seal ei ole vaja oskusi, mille eest saaks rohkem maksta.

Õpetajate palga kiire kasv

Mõned hämmastavad numbrid ka: viimasel viiel aastal on õpetaja keskmine palk kasvanud meil saja euro võrra. Protsentides on see kasv 50%. Mitte üheski teises OECD riigis ei ole õpetajate palga kasv olnud nii kiire. See tähendab muidugi ka seda, et alustasime madalalt ja nii on olnud lihtsam kiiresti kasvada. Kuid väga paljude riikide esindajad on ka selle kasvu kohta küsinud, kuidas on see võimalik. Sellist palgakasvu kokkulepet on väga raske saavutada. Minu arvates on siin hästi oluline, et ministrid ja valitsused on pidanud õpetajate palgakasvu järjekindlalt prioriteediks. Ei ole olnud nii, et üks valitsus peab seda tähtsaks, siis aga tuleb järgmine valitsus ja ütleb, et on tähtis küll, kuid raha kahjuks ei ole. Eestis on raha leitud. Õpetaja palk on olnud prioriteet juba aastaid. Ja see kasv on tulnud. Haridustoetus on kasvanud.

On ka palgakasvust raskemaid otsuseid tehtud – näiteks koolivõrgu korrastamine. Õpetajatele saab rohkem palka maksta siis, kui klassides on natuke rohkem õpilasi. Nii väikseid klasse ja nii väikse õpilaste ja õpetaja suhtarvuga klasse kui meil on väga vähestes riikides. Linnas on meil klassid muidugi suured, aga maakoolides kohati üliväikesed ja õpetajate palk ilmselgelt kannatab selle all, mida väiksem see suhtarv on.

Palgakasvu numbrid on sellised, et viimane viis aastat on tehtud hüpe. Kindlasti ei tähenda see, et jääme loorberitele puhkama. Õnneks või kahjuks liigub ka Eesti keskmine palk ülespoole. Ja meie eesmärk on, et õpetajate palk oleks 120% Eesti keskmisest palgast.

Noorte aktiivne huvitegevuses

Kui Eesti hariduse tugevuste puhul saab vaadata, mida veel piisavalt hästi tehtud ei ole ja mida saab paremaks muuta, siis osalus noorsootöös on valdkond, mille puh on raske öelda, et midagi oleks halvasti. Osalus noorsootöös kasvab. See on ülitore. Kas keegi on vaadanud reaalelu seriaali, kus hiina õpetajad õpetavad inglise õpilasi? Seal on suur kontrast. Hiinas saavutavad õpilased edu sellega, et õpivad 12 tundi päevas. Selles mõttes on Eesti õpilaste edu hämmastav, sest nad õpivad hiina lastest palju vähem aega ja jõuavad nii aktiivselt ka noorsootöös osaleda. Meie lapsed saavutavad koolis häid tulemusi, kuid jõuavad tegelda ka oma hobide ja huvialadega. See on hästi tore. Lõuna-Korea püüab sundkorras oma lapsi sporti tegema panna, laulukoori suunata ja tantsima viia, et nad õhtul kodus edasi ei õpiks. Püütakse saavutada seda, et lapsevanemad ei palkaks oma lastele õhtuseks ajaks koduõpetajat, vaid laseksid lastel hobidega tegelda.

Meil on siiski kümme protsenti noori, kes huvitegevuses ei osale. Probleemina võib välja tuua ka selle, et loodus-, täppisteaduste ja tehnika valdkonna huviringe on vähe.

Samas on noored meie huvitegevusega rahul. 85% noortest, kes osalevad, on rahul. Järgmise aasta algul mõõdetakse noorte rahulolu uuesti.

Huvitegevuses mitteosalemise põhjus ei ole see, et huviring ei ole kättesaadav, et transpordiga oleks probleeme või raha ei jätkuks. Väga vähesed noored mainivad neid põhjusi. Võib-olla nad ei tea ka, et emal-isal pole raha, sest vanemad ei pea vajalikuks sellest lapsele rääkida. Noored ise toovad peamiseks põhjusena välja aja- ja huvipuuduse. Kui kodu lähedal oleks mõni tehnika- või robootikaring, siis oleks ehk huvi suurem, kuid praegu on ainult tants ja laul.

Iseloomulik on ka, et maapiirkondades täidavad huvikoolide rolli üldhariduskoolid. Maalapsed osalevad kõige rohkem oma koolis toimuvas huvitegevuses. Linnalapsed käivad ka linna huvikoolides. Siin ongi üldhariduse tähtis roll pakkuda lisaks klassitundidele sisuka vaba aja võimalust.

Suur huvi IKT ja tehnikateaduste vastu

Neljas raport räägib loodus- ja täppisteaduste ning tehnikateaduste õppimisest kõrgkoolis. Selles vallas on sihiks seatud, et iga neljas kõrgkoolilõpetaja oleks loodus-, täppis- või tehnikateaduste valdkonnast. See arv on juba 27% ja nii on seatud uus siht. Siin on kasv olnud väga tore ja taas rahvusvahelist tähelepanu äratanud. Aga see tulemus ei ole juhuslik. Väga palju tööd on tehtud. Kõik teaduse populariseerimise üritused, olgu siis „Rakett 69” või noorte huviringid kuni stipendiumideni välja, on oma mõju avaldanud. Aastaid on tehtud järjepidevat tööd, mis kannab täna vilja.

Eesotsas on kolm valdkonda: IKT, tehnika- ning loodus- ning täppisteadused. IKT-s on nõudlus kõrge. Seda ala tuleb õppima järjest rohkem noori, kuid tööandjad pole ikkagi rahul, sest vaja on veelgi rohkem. Palgad on väga kõrged. Tehnikateadustes on tööjõu ootus väga kõrge, palgad samuti, sest tööturule tahetakse uusi tehnikavaldkonna inimesi, kuid noorte huvi ei ole nii suur kui IKT vastu. Loodus- ja täppisteadustes on pigem vastupidi: palju noori tuleb õppima, õpitakse kaua, käiakse doktorantuuris, samas tööturul nende järele suurt nõudlust ei ole ja nende palk on alla Eesti keskmise.

Välistudengite arv kasvab

Siin on toimunud midagi uskumatut. Kui kümme aastat tagasi töötati välja kõrghariduse rahvusvaheliseks muutmise strateegia, mis seadis kõrgeid sihte, ei usutud, et need kõrged sihid ka saavutatakse, sest Eesti oli tollal vaene ja väike. Arvati, et keegi ei taha Eestisse õppima tulla ka sellepärast, et ingliskeelset õpet meie ülikoolides ei olnud. Praeguseks on kõik tollased eesmärgid ületatud. Siin on tõsist tööd tehtud, see pole juhtunud iseenesest. Küsitlus näitab, et üheksa välisüliõpilast kümnest on Eestis läbitud õpingutega rahul. Muresid on praktika võimalustega, mis on loogiline, sest ka Eesti oma üliõpilased pole praktikavõimalustega rahul. Samas on Eestis ingliskeelse praktika pakkumise võimalused veelgi keerukamad. Päris rahul ei olda ka juhendamise ja nõustamise infoteenustega. Tööd seega jätkub.

Õppimine toob kaasa palgatõusu

Kuuendas raportis uuriti hariduse, töö leidmise ja palga seoseid. Selles on Eestil samuti head näitajad. Kutse- ja kõrgkoolilõpetanuid, kellel pole tööd, on Eestis vaid paar protsenti. Uuriti ka, kas hariduse omandamine tasub ennast ära kõikidel haridustasanditel. Ennekõike oli see küsimus kutsekoolidest, kus paljud õpivad, vahetavad eriala, õpivad jälle, katkestavad jne. Kuidas motiveerida neid õppima, et nad saaksid parema hariduse ja kõrgema palga? Nagu eespool mainitud, on selleks vaja noortele pakkuda keerukamat tööd.

Uuring näitas aga, igal haridustasemel õppimine toob ikkagi kaasa palgatõusu. Kutsekoolilõpetanu teenib ikkagi rohkem kui see, kes pole kutsekoolis käinud, jne. Õppimine tasub Eestis ennast igal juhul ära ja seegi on meie haridussüsteemi oluline tugevus.

Erand on magistriõpe: magistrikraadi kaitsmisele enamasti palgatõus ei järgne. Põhjus on selles, et magistriõppesse tulevad paljudel juhtudel õppima need, kes juba töötavad hea palgaga töökohal. Nemad võtavad ülikoolist tihti vaid üksikuid kursusi, et ennast täiendada, ega ole huvitatudki magistritaseme täielikust läbimisest.

Haridus- ja teadusministeeriumi 2017. ja ka varasemate haridusaastate aruannete kokkuvõtted ja analüüsid on avaldatud veebis www.hm.ee.