Ei saa elada teiste elu
Tiina Vapper
Esimesel koolipäeval torkas see natuke kortsus ja määrdunud riietega tõsine poiss oma pidulike elevil klassikaaslaste ja õnnelikult pilte klõpsutavate emade-isade kõrval kohe silma. Nagu seegi, et aktusele polnud teda toonud vanemad, vaid mõni aasta vanem vend. Hiljem selguski, et poiss oli keerulisest perest, hoidis omaette, ja ega teisedki temaga eriti seltsinud. Ei läinud kaua, kui ta enam kooli ei tulnud. See oli ammu, kuid igal aastal kohtan jälle mõnd temasugust last – tänaval, bussis, koolimajades.
Me ju tegelikult ei tea, millisest kodust keegi tuleb ja milliste tunnetega koolipäeva alustab. Pered on katki, suhted keerulised, vanematel ei jagu laste jaoks hoolt ega aega. Lastekaitsetöötaja räägib, kuidas temaga võttis ühendust majaelanik, kes pea igal õhtul märkas viie-kuueaastast last hämaral tänaval lapsevankrit lükkamas. Kui mindi olukorda kontrollima, leiti eest joomakaaslastega pummeldavad vanemad, kes lapsed õhtuti lihtsalt jalust ära saatsid. Noorsoopolitseinik meenutab juhtumit, mil naabrid andsid märku mitu päeva kestnud imiku nutust. Ema oli lapse luku taha keeranud ja kodust ära läinud..
Staažikas sotsiaaltöötaja Ene Mölter tunnistab tänases lehes, et on paljude laste pärast ka vabal ajal südant valutanud ja puhkuse ajal välja tulnud, sest seda tööd ei saagi teha teisiti kui tervenisti pühendudes. „Mõne pere puhul on kõik võimalused ära proovitud, aga miski ei aita. Paraku on nii, et isegi kui tahaks elada teiste inimeste elu, ei ole see võimalik, igaüks peab oma otsused ise tegema,” tõdeb ta.
Sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele tuleb kohustusi iga aastaga juurde, kuid hästi töötavaid tugivõrgustikke pole kaugeltki kõigis omavalitsustes. Koduvisiidid, erivajadustega lapsed, dokumendid, toetused, teenused, ümarlauad, koostöö politsei ja kohtuga – valdkond on omandanud lausa hirmuäratavad mõõtmed ning muutub ühiskonnas aina tähtsamaks.
Sotsiaaltöötajate lugusid kuulates mõtlen, kui väga on vedanud lastel, kellel on hoolivad vanemad ja turvaline kodu. Kes saavad koolis käia ja õppida, olgu siis kutsekoolis või gümnaasiumis. Mis puutub viimasel ajal poleemikat tekitanud haridus- ja teadusminister Mailis Repsi pakutud lävendi kehtestamise ideesse, olen sama meelt nendega, kes arvavad, et elukutsevalikuga seotud tähtsat otsust ei tohi sundida tegema liiga vara. Kel võimeid ja tahtmist, õppigu. Selles ei ole ju midagi halba, kui noored teevad otsuse akadeemilise või rakendusliku suuna kasuks pärast keskhariduse omandamist, kui silmaring avaram ja elus hakkama saamiseks tarkust ja kogemusi rohkem. Ausalt öeldes tundub see väga hea lahendus.
Teie kirjutatu on murettekitav ja viimastel aastatel näib, et aina süvenev. Statistikat ei ole lugeda saanud, aga ükski laps ei tohi jääda vanemliku hooleta. Miks ja kuidas läheb meie seni hoole all olnud kasvatustöö nii hooletusse, ei tea enam, kellelt küsida. Aga koolilt vist küll mitte. Kui pered allakäigul, siis see trepp ei pööra ise ringi. Lapsi ei tohi seda enam lahterdada, laste endi valik on oluline ja sellisel juhul lootuspäraselt ka edukam. Raadio andis hetkel õiged sõnad: “See, kellele on vähe antud, kannab seda enda südames, kellele aga palju antud, pillab selle maha.” Ei ole ometi liiga suur hool, et anda lapsele gümnaasiumiharidus, kui ta seda tõepoolest soovib ja valib. Kuna ikka veel ei osata prognoosida, millised ameti on tulemas, võib elukutseid saada ka hiljem, kursustel, õpipoisina, kutsekoolis.