Kadri Klementi: „Enne maailma muutmist õpime ümbritsevat märkama”

Arhitektuuritund Rocca al Mare koolis. Arhitektuuri valikaine on tund, kus tuleb minna klassist välja, tihti ka õue. Koolimaja ja selle ümbrust kasutatakse kui õpikut, uurimisobjekti. Fotod: Arhitektuurikool

Kadri Klementi. Foto: erakogu

Mõnda aega tagasi ringles ühismeedias test, mille tulemuste abil püüti näidata, et tunneme maailmakuulsate kaubamärkide logosid enam kui füüsilist keskkonda. Nike’i, Lacoste’i ja Audi tunnusmärkide kõrval vahtralehti, tuntud hooneid või loomi pigem ära ei tuntud. Tahes-tahtmata tekitas see küsimuse, kui palju me ümbritsevat tunneme, mil määral seda tähele panna ning milliseid küsimusi selle kohta esitada oskame.

Keskkonnaõpetus on juba lasteaiast peale enamasti looduskeskkonna poole kaldu, kuid paljudele on hoopis ihulähedasem keskkond linn. Juba mõnda aega on Arhitektuurikool püüdnud keskkonnaõpetust tasakaalustada ning pakkunud huviringide näol võimalust ümbritsevat ruumi märgata ja mõtestada. Üks olulisemaid saavutusi ruumiõppe edendamisel on gümnaasiumiastme arhitektuuriõppe valikaine väljatöötamine ja rakendamine kaheksas koolis. Milliseid kokkuvõtteid võib poole aasta kogemuse pealt teha ning mis seisus ruumihariduse edendamine koolides on, räägib arhitektuuri valikaine õppekava üks väljatöötajatest arhitekt Kadri Klementi.

Millised olid suuremad komistus­kivid arhitektuuriõppe valikmooduli väljatöötamisel ning rakendamisel? Millised suuremad õnnestumised?

Möödunud poolaasta oli tohutult pingeline, aga ka väga põnev. Seisime pidevalt õpetajate kõrval, sest täiustasime samal ajal ka valikõppekava õpetajaraamatut. Ühest küljest tähendas see, et saime ülesandepüstitusi vahetult vastavalt tagasisidele muuta, teisalt oli õpetajatel raske, sest tundide materjalid jõudsid nendeni üsna viimasel hetkel.

Kõige enam tunnengi rõõmu selle üle, et lisaks reaalsele ruumiõppe läbiviimisele saime lõpuks valmis ajakohase õpetajaraamatu, metoodilise materjali, mis aitab tundide läbiviimisel. Suuremal osal õpetajatest pole ju arhitekti ettevalmistust, seda me ei eeldagi, ning sellise kompaktse materjali kokkupanemine on edasiseks edukaks ruumiõppeks ülioluline, sest annab palju ette nii ülesannete kui ka võimalike lähenemisviiside osas. Arhitektuuri valikaine võib kõlada eksklusiivselt või väga kitsalt, kuid tegelikult keskendub see meie igapäevasele elukeskkonnale.

Tooge palun mõni näide, mida nendes tundides tehti.

Arhitektuuri valikaine lähtub muutunud õpikäsitusest. See on tund, kus tuleb minna klassist välja, oleme alati soovitanud minna ka õue. Koolimaja ja selle ümbrust kasutatakse kui õpikut, uuri­mis­objekti. Kaardistatakse ja püütakse märgata.

Ma olen ruumiõppe edendamisega nüüd juba aastaid tegelenud ja julgen väita, et arhitektuuri õpetamise juures on kõige olulisem edasiantav oskus ümbritseva märkamine. Algul võib see tunduda maailma kõige igavam ülesanne, sest küsitakse ju ruumi kohta, kus õpilane on veetnud ehk oma viimased 11 aastat. Esialgu on ka vastused igavad, sest ei püütagi midagi uut näha, detaile ei osata märgata. Toon näite. Palusin õpilastel uurida koolimajas käe järgi asju ja märkida need paberile. Esialgu ei saadud väga hästi arugi, mida ma mõtlen, ega püütud mõelda, mida ülesanne teha palub. Tõin õpilastele näite, et kõige elementaarsem objekt, mida iga päev mitu korda koolimajas katsume, on ukselink. Üks õpilane joonistas selle peale paberilehele pikemalt mõtlemata ja klassiruumi ukselingi poole vaatamatagi lingi sümboli. Minu arust näitlikustab see väga hästi, kuidas üks oluline, täiesti eluline ülesanne võib esialgu nii ületamatu tunduda.

Me õpime maast madalast kõigepealt üldistama, see on ellujäämiseks vajalik oskus, ei saa ju alati ukselinki nähes ohhetada selle vormi üle ja vaadelda seda pikalt kui midagi uut ja enneolematut. Kuid kui oleme üldistamise selgeks saanud, peame taas õppima nägema detaile, märkama näiteks, et iga ukse küljes on täiesti erisuguse disaini või kulumisastmega link. Märkamisoskust tuleb arendada, seda pole vaja ainult arhitektidel. Ukselingi pealt edasi näitlikustades: kui ma mõistan, miks see ukselink selline on, kes selle tegi, miks see on sellisest materjalist, miks kleebib või on külm, alles siis saab minna edasi laia pildi juurde, üldistama ja maailma muutma. Alles siis saab mõelda, kuidas seda ukselinki ja ka teisi ukselinke igapäevaelus paremaks disainida. Detailide märkamine on sama tähtis kui suure pildi nägemise ja üldistamise oskus. Mõlemad vajavad treenimist ja seda sellel kursusel tehakse. Raske on üldistama asuda, kui detailid on võõrad.

Mõned õpilased tõid tagasisides välja, et nad lootsid poolaasta jooksul õppida maja projekteerima. Ühest küljest on see suurepärane unistus ja sellist soovi tuleb toetada. Teisest küljest on hea projekti eeldus just seesama märkamisoskus, sest hea maja pole ju pelgalt vorm, vaid justkui igapäevaelu tegevuste kasutajaliides ehk elamise masin, nagu ütles arhitekt Le Corbusier, loodud selleks, et toetada igapäevaelu oma nüanssides.

Arhitektuuritund Tallinna saksa gümnaasiumis. Arendada tuleb märkamisoskust, muuhulgas seda, kuidas kasutada harjumuspäratult tavapärast ruumi, kas või koridori.

Ruumiõpe gümnaasiumiastmes näib sujuvat, kuid mis seisus on ruumiõpe põhikooliastmes?

Juba kolmandat aastat oleme läbi viinud projekti „Kooliruum”. Kooliruum on üle-eestiline uurimuslik ja mänguline loovtööprojekt, mille käigus kasutavad õpilased teaduse ja disaini meetodeid, et uuri­da praegust kooli ja luua visioon uuest. Siinkohal on hea meel tõdeda, et seda projekti on küll läbi viidud nii tunnivälise projektina, kunstitunni kui ka näiteks matemaatikatunni raames. Me ise reklaamime kõige enam võimalust võtta see projekt ette riiklikus õppekavas nõutud loovtööna. Selle projekti pealt on hea näha, kuidas esmapilgul ka kõige vastandlikumad teemad ja valdkonnad ruumis kokku saavad. Loovtöö ei oli ju selline, kus küsitakse üht konkreetset küsimust, näiteks: „Milline on sinu unistuste maja?” Ka pole sellele üht konkreetset vastust, nagu: „Minu unistuste maja on punane.” Pigem on see uurimistöö, mis algab väga laialt pinnalt, kuid võimaldab huvitavaid avastusi, annab teadmisi ning protsessi keskel ei pruugi teadagi, kuhu välja jõutakse.

Mis on teid projekti „Kooliruum” raames üllatanud? Mida olete põhikooliõpilaste ruumiteadmiste kohta teada saanud?

Äge on näha, milliseid vastuseid õpilased meie esitatud küsimustele annavad. Selle projekti esimeses osas uuritakse koolimaja. On põnev, mida koolimajas märgatakse, mida oluliseks peetakse. Projekti teine pool keskendub ruumi ühe osa muutmisele. Näiteks valis üks õpilane ümberkujundatavaks alaks koridori laienduse, mille ääres asuvad algklasside õpperuumid. Selle asemel et oma äranägemise järgi sellele alale uus ilme anda, viis ta algklassilastega läbi tunni, milles arutleti, mis koridoris olema peaks, millest väikesed koolilapsed unistavad, ning seejärel pani nendest vastustest kokku tervikliku ruumikujunduse. See on suurepärane kaasamise näide, nii teevad ka professionaalsed arhitektid ja ruumiloojad.

Pühendunud meeskondi, kes mõtlevad lahenduse läbi, ehitavad maketi ning esitlevad ettepanekuid kooli juhtkonnale, on olnud mitmeid. Laste ettepanekuid on ka koolide renoveerimisel arvesse võetud. Nii et võib tõdeda, et põhikoolilapsed on täiesti võimelised pakkuma adekvaatseid lahendusi. Läbi lahendatud on näiteks garderoob, mis esmapilgul on tühine ja igav ruum, kuid millest laste nägemuses sai äge ja funktsionaalne koht. See kõik tekitab austust laste ja nende juhendajate vastu.

Oktoobris alustab taas „Kooliruum ’18”, juba võib hakata meeskonda kokku panema.