Kas viskame raamatud prügikasti?
Maie Tuulik
Olin just lõpetanud Nicholas Carri raamatu „Triiv madalikule. Mida internet meie ajuga teeb” lugemise, kui leidsin ühest blogipostitusest pildi haridusministeeriumi juures olevast prügikastist, mis oli täis äravisatud raamatuid. Te lugesite õigesti − need raamatud viskasid prügikasti haridusministeeriumi inimesed. Juhtus just see, mille eest Nicholas Carr oma raamatus meid hoiatab!
Carri raamatu kirjastaja on Äripäev. Raamatut soovitas eesti keelde tõlkida keeleteadlane Mati Hint. Tema selgitav kirjutis ilmus juba aastaid tagasi Õpetajate Lehes (28.10.2011) ning eelkõige peaksid seda raamatut lugema õpetajad.
Eks ole meiegi kuulnud arutlusi sellest, et kätte on jõudnud aeg, mil õpetajad ja õpilased peavad kõrvale heitma raamatu lineaarse maailma ning astuma maailma, kus suurim oskus on esilekerkiva mõtte tuvastamine pidevas liikumises. Või nagu kirjutas New Yorgi ülikooli digitaalse meedia uurija Clay Shirky: me ei peaks raiskama aega süvalugemise tagaleinamisele, sest see oli nagunii ülehinnatud. Nüüd, kui võrk on meile andnud küllusliku ligipääsu, võime need kulunud harjumused kõrvale heita. Ja paljud inimesed usuvadki, et veebis surfamine on parem asendus süvalugemisele, mis nõuab rahulikku ja tähelepanelikku mõtlemist.
„Väites, et raamatud on arhailised ja väheväärtuslikud, pakuvad Federman ja Shirky intellektuaalset katet, mis võimaldab mõtlevatel inimestel mugavalt libiseda võrguelu iseloomustava püsiva hajameelsuse seisundisse,” kirjutab Nicholas Carr.
Tema arvates saab interneti olulisust ja mõju hinnata üksnes intellektuaalse ajaloo laiemas kontekstis. Võrku tuleks mõista kui uusimat tööriista inimmõistust kujundada aidanud tööriistade seas.
Interneti mõju ajutööle
Juba praegu on uudised hullemad, kui arvati. „Kümned psühholoogide, neurobioloogide, haridustehnoloogide ja veebidisainerite uuringud osutavad ühele ja samale järeldusele: võrku minnes siseneme keskkonda, mis soodustab pealiskaudset lugemist, kiirustavat ja hajutatud mõtlemist ning pinnapealset õppimist”.
Asi pole üksnes selles, et me kasutame võrku regulaarselt ja mitu tundi ühtejärge. Asi on selles, et võrk annab meile korduvaid, intensiivseid ja interaktiivseid sõltuvust tekitavaid stimulatsioone, mis tekitavad aju ühenduste ja funktsioonide kiireid muutusi. Võrk pakub ka positiivseid kinnitusi, mis soodustavad toimingute kordamist. Võrgu interaktiivsus annab uusi võimalusi eneseväljenduseks ja teistega ühenduses olemiseks.
„Lisaks muudab see meid laborirottideks, kes vajutavad pidevalt kangile, et saada tillukesi sotsiaalse või intellektuaalse toidu palukesi,” kirjutab Carr.
Aga veel, sotsiaalse läbikäimise võimsa tööriistana on meie sotsiaalne staatus alati mängus ja alati ohus. See kehtib kõigi, eriti aga noorte kohta. Teismelised saadavad ja võtavad sõnumeid vastu iga paari minuti tagant kogu ärkveloleku aja vältel. Psühhoterapeut Michael Hausauer osutab, et teismelisi valdab kohutav hirm mängust välja jääda. Kui nad ei saada sõnumeid, ähvardab neid oht muutuda nähtamatuks. Samas on nad ülimalt huvitatud sellest, mis toimub kaaslaste elus. Veebist tulvav uue info voog õhutab meie loomulikku kalduvust üle hinnata seda, mis meiega just praegu juhtub. Me ihkame uut, isegi kui teame, et uus on vajalikust sageli triviaalsemgi.
Paljud haridutehnoloogid oletasid, et multimeedia süvendab arusaamist ja soodustab õppimist. Arvati, et mida rohkem sisendeid, seda parem. Nüüd on uuringute tulemused näidanud, et see pole nii. Multimeedia nõutav tähelepanu jagamine kurnab kognitiivseid võimeid, vähendab õppimisvõimet ja nõrgendab arusaamist. Veebis nii tavalised multimeediatehnoloogiad pigem piiravad kui soodustavad info omandamist. Lori Bergen, Tom Grimes ja Deborah Potter kirjutasid 2007. aastal: „Näib, et multimeediaformaat ületas vaatajate tähelepanuvõime.”
Maggie Jackson selgitab oma multitasking‘ust rääkivas raamatus, et ajul võtab sihtmärkide muutmine, uue ülesande täitmiseks vajalike reeglite meeldetuletamine ning eelmise, alles elavalt meeles püsiva tegevuse kognitiivselt häiriva mõju väljalülitamine aega. Ja veel, võrgus mitme asjaga üheaegselt tegeldes harjutame aju pöörama tähelepanu rämpsule. Aju on väga plastiline ning võrgukasutuse harjumused kajastuvad sünapsite tegevuses ka siis, kui me võrgus ei ole.
„Me võime oletada, et skaneerimisele, ülelibisemisele ja multitasking’ule pühendatud närviahelad laienevad ja tugevnevad, sellal kui lugemiseks ja püsiva tähelepanuga süvenenud mõtlemiseks kasutatud ahelad nõrgenevad või kaovad,” kirjutab Carr.
2009. aastal avastasid Stanfordi ülikooli uurijad tõendeid, et see nihe võib olla juba kaugele arenenud. Intensiivsed multitasking’u harrastajad on tühja-tähja sõltlased, nende tähelepanu juhib kõrvale kõik. Michael Merzenichi arvates võivad selle tagajärjed olla intellektuaalsele elule surmavad.
Peamine lugemisviis
Esile on tõusmas ekraanipõhine lugemisviis, mida iseloomustavad sirvimine, silmade ülelaskmine, märksõnade otsimine, ühekordne läbilugemine ja mittelineaarne lugemine. Süvenenud ja kontsentreeritud lugemise aeg väheneb pidevalt. Tõsi, tekstist ülelibisemise oskus on sama oluline kui süvalugemise oskus. Murettekitav on aga, et ülelibisemine on muutunud peamiseks lugemisviisiks.
„Oleme jõudnud punkti, kus filosoofia üliõpilane ütleb südamerahus, et ei loe raamatuid, et ta isegi ei näe erilist põhjust neid lugeda,” kirjutab Carr.
Milleks näha vaeva, kui vajaminevad infokübemed võib sekundi murdosa jooksul kokku guugeldada? Meie seotus terviktekstiga muutub väiksemaks. Otsimootor juhib sageli tähelepanu kindlale tekstilõigule, paarile sõnale või lausele.
„Veebist otsides ei näe me metsa. Me ei näe isegi puid. Me näeme oksaraagusid ja lehti,” kirjutab Carr.
Side raamatu lugeja ja raamatu kirjutaja vahel on alati olnud intellektuaalse ja kunstilise risttolmlemise vahend. Kirjaniku sõnad inspireerivad uusi arusaamu, tekitavad uusi assotsiatsioone ja ettekujutusi. Ideed, mida kirjanikud suudavad väljendada ja lugejad tõlgendada, muutuvad üha keerukamaks ja peenemaks. Keel laieneb ja teadvus süveneb. Sõnad raamatus tugevdavad inimese võimet abstraktselt mõelda ning rikastavad nende isiklikku kogemust. Süvalugemisega kaasnev rahu muutub Stevensi sõnul osaks mõistusest.
Uusimad uuringud süvalugemise neuroloogilisest mõjust kinnitavad luuletaja sõnu.
Ühes Washingtoni ülikoolis läbi viidud uuringus kasutasid uurijad ajuskannereid, et teha kindlaks, mis toimub ilukirjandust lugevate inimeste peas. Nad avastasid, et lugejad simuleerivad vaimselt iga narratiivi käigus kogetud olukorda. Aktiveeruvad ajupiirkonnad peegeldasid sageli neid piirkondi, mis aktiveeruvad sarnaste toimingute läbiviimisega, ettekujutamise või jälgimisega tegelikus maailmas. Uuringu juhi Nicole Speeri sõnul ei ole süvalugemine mingil juhul passiivne tegevus. Lugeja saab raamatuks.
Uut intellektuaalset tehnikat kasutades ei lülitu me kohe ühelt vaimselt režiimilt teisele. „Põhjalikumad muutused toimuvad aeglaselt, mitme inimpõlve jooksul. Kuidas muutub meie mõtlemisviis? Me peaksime selle küsimuse esitama nii endale kui ka oma lastele,” kirjutab Nicholas Carr.
Aituma, Maie TUULIK!
Samas kardan, et Carr, Mati Hint, Teie, kui ka mina (hm!) oleme juba hiljaks jäänud… Kui kõrval olevas küsitluses arvab kolmandik (!), et juba 3-ndast eluaastast tuleb lapsele õpetada võõrkeelt (resp inglise keelt), siis tegelevad nad sisuliselt meie põhiseaduse esimese lause kustutamisega. Tõsiseid tekste (kasvõi Teie suurepärane artikkel või minu äsja ilmunud brošüür HOMO SAPIENS ON SUREMAS…) lihtsalt ei loeta enam – kõik KOLLANE on loputanud inimeste ajud… TEADUSE asemele on tulnud vaid isiklikud ja kuis teisiti – ainuõiged ARVAMUSED.
Autorihüvitusfondi andmetel on viimasel kümnel aastal eesti väärtkirjanduse lugemine vähenenud kuni KOLM (!) korda. See süveneb ja sel on TAGAJÄRJED…
Aga – elame veel! – oma loengutel märkan, kuidas pärast esimest loengutundi soovitakse massiliselt saada mõne minu raamatu omanikuks. Ürgne enesearendusinstinkt pole õnneks veel kõigil kustunud…
Peep! Miks me arvame, et kõik inimesed tahavad lugeda ja vajavad raamatut. Õpetajatena ning ise raamatute ilmas üles kasvanutena soovime loomulikult, et see jätkuks ka nii uute põlvkondade juures.
Saamata aru, et maailma kodustamiseks on tänapäeval sootuks rohkem meele lahutamist ning vähem vaimset pingutamist nõudvaid tehnoloogilisi vahendeid kui eales varem. See on selle põlvkonna tee.
Suur osa sellest põlvkonnast ei vaja ega tahagi tegeleda mõtlemisega, vaid hetke nautimisega. Suur osa kasvab kindlasti sellest kunagi ehk ka välja. See on selle põlvkonna neid ümbritseva sotsiaalse tegelikkuse kogemine. Sellest ei pääse üle ega ümber. Millise hinnaga see toimub, võime vaid karta ning aimata.
Kuidas kohaneb iga uus põlvkond teda ümbritseva sotsiaalse tegelikkusega, on iga uue põlvkonna puhul isemoodi. Iga põlvkond vajab ajas olemiseks oma põlvkonna õlatunnet. Noorte puhul on selle pideva õlatunde otsimine ning toetumine sellele hädavajalik.Kord niimoodi üles kasvanuna, ei suuda inimene iseseisvuda vist enam iialgi. Millest muidu heaoluühiskondade tuhanded ja tuhanded psühhoterapeudid
Tehnoloogilised vahendid võimaldavad tänapäeval otsida seda pidevalt vaja minevat põlvkonna õlatunnet kiirelt ning mugavalt. See, mis säärane „lahendus“ inimesega teeb.. Selle õisi ja vilju me juba pisut näeme ning tunnetame.
Üks lõik Andrei Hvostovi “Sisserändaja pojast”. See on küll pilt aastakümnete tagant, kuid..
Raisk! Jama E.Okase pannoo ümber, mis ilutseb Orlov-Davõdovi lossis, tuletas äkitselt meelde meloodia Holidays In the Sun. Mis oli minu põlvkonna hümniks mingis mõttes.
Ja kui nüüd kuulama hakata, siis mida need põrssad laulsid? Et nad ei
saa millestki sittagi aru, aga nad lähevad siiski üle Berliini müüri
kommude juurde. Ja selle saatel ma karglesin kunagi nagu pöörane ning jõin korraga kahest pudelist õlut.
T…ra!!! Kogu mu põlvkond kohe psüühoterapeudi juurde. Riiklik kahetusakt
alaku. Sex Pistolsi vinüüli põletamine ristisamba ees.
Minu TAHTMINE, Lembit Jakobson, ei maksa siin midagi…
Teadlasena (nagu ka Maie Tuulik) vahendan vaid fundamentaaluuringuid – lähemalt minu eelmainitud raamatus… Arvutiajastu ameeriklaste (näivalt pragmaatiliste põhulõugade kõrval on seal ka põhjalikke uurijaid) uurimus näitas, et alates 13-ndast eluaastast on lugemine kõige enam inimest vaimselt arendav. See on põhjalik kognitiivse psühholoogia probleem, mida olen korduvalt oma raamatutes meie emakeeles selgitanud.
Vanema põlvkonna roll on lapsi-alaealisi juhtida mööda arukat teed – see on looduspärane tee. Kui me sellest loobume (sellest ongi kohati loobutud!), siis peame leppima ka TAGAJÄRGEDEGA… Kooli hädad Eestis algasid ca 20 aastat tagasi, kui kedagi pimesi ahvides kuulutasime lapse ISIKSUSEKS ja nii viskasime koolist välja PEDAGOOGIKA (võrdsustasime lapse-alaealise täiskasvanuga), psühholoogiast rääkimata…