Keelekaste: Mütoloogiliste pärisnimede maailmas
Priit Põhjala
Filmis „Kapten Fantastiline” – tegemist ei ole järjekordse Marveli koomiksi ekraniseeringuga – põrkuvad kaks kasvatusviisi. Ben elab oma kuue lapsega metsas, õpetades neile karmides tingimustes toimetulemise kunsti ja eksisteerimist kooskõlas loodusega, aga ka filosoofiat, klassikalist kirjandust ja fundamentaalfüüsikat. Usulis-kommertslike jõulude asemel tähistatakse peres Noam Chomsky päeva ja poisi meheks saamist ei märgi esimene juhiluba või õlu isaga, vaid noaga hirve küttimise ja tema südame söömise rituaal.
Beni õe Harperi pere on seevastu harjunud mugava väikekodanliku eluga. Teismelised perepojad Justin ja Jackson käivad „tõelises” koolis, õppides vaid nii palju, kui hädapärast tarvis; Xbox on lõppeks huvitavam kui õiguste deklaratsioon ja muu säärane.
Ühes episoodis on Beni pere Harperi omal külas ja Ben selgitab oma kaheksa-aastasele tütrele Zajale, kuidas 1980-ndatel tapsid lastest crackhead’id kokaiini mõju all üksteist praktiliselt mitte millegi, kas või Nikede pärast. Beni teine laps, pisut noorem Nai teeb suured silmad: kas tõesti tapsid lapsed üksteist Vana-Kreeka tiivulise võidujumalanna pärast? Justin peab talle selgitama, et Niked on nagu Adidased, mispeale Zaja küsib, kes on Adidas.
Kelle tarkus on rohkem väärt? Kas Nai oma, kes teab nime algupärast sisu, aga ei tunne selle põhitähendust moodsas maailmas? Või Justini oma, kes näeb nime taga pigem tänapäevast kaubamärki, mitte üht Zeusi alluvatest? Tahaks öelda, et Nai on targem, sest mis on tühistes kaubamärkides orienteerumine kreeka mütoloogia tundmise kõrval? Üks on labane argiteadmine, mis jääb külge iseenesest, teine aga näitab eruditsiooni, mille nimel on tulnud teadlikult pingutada.
Teisalt on Justini teadmine – kui arvestada, et keskkonnas, milles ta peab päev-päevalt toime tulema, panevad identiteedi ja staatuse paika tossud, mitte Hellase jumalad – märksa iseenesestmõistetavam ja vajalikum, ehk isegi hädavajalik. Ühel vaekausil on tarkus, mis aitab hakkama saada just siin ja praegu, teisel aga õpitu, mille väärtus alati ehk nii selgelt ei avaldu. Samas ei oleks Nail oma loomulikus keskkonnas – metsas – midagi peale hakata ka teadmisega, et Niked ja Adidased on tossud.
Tänapäeva lapsed, inimesed üldse, on mõistagi pigem Justinid. Elades populaarkultuuris uue põhitähenduse saanud ja kommertsi teenivate mütoloogiliste pärisnimede maailmas, mõtleme vaevalt nende nimede sügavamatele, mütoloogias peituvatele tähenduskihtidele.
Vaevalt mõtleb keegi meist Delfit, kollase ajakirjanduse lipulaeva lugedes Vana-Kreeka linnale, mida peeti maailma keskpaigaks, ja selle linna kuulsale oraaklile. Vaevalt mõtleb keegi, minnes näiteks Apollo kinno vaatama üht järjekordset pea peale keeratud filmi antiikjumalustest, et Apollo isegi oli üks nende hulgast. Ja vaevalt mõtleb keegi maailma suurimast internetiettevõttest Amazonist sukkpükse tellides, et too nimi osutab maailma suurimale jõele, mis on oma nime saanud müütiliste amatsoonide järgi.
Veel keerulisem on mütoloogilist tausta näha üldnimestunud või mingil moel teisenenud pärisnimede taga. Vaevalt mõtleb keegi oma Asuse arvutit sisse lülitades, et valmistub ohjama Pegasust, ookeani lätete juures sündinud tiivulist hobust. Ettevõtte nimest on kolm esimest tähte ära jäetud praktilistel kaalutlustel, sellepärast et nimi tähestikjärjestuses kõrgemal positsioonil oleks.
Vaevalt mõtleb keegi oma pangaarvet vaadates, et sõna „euro” tuleb nimest Euroopa, mis on omakorda seotud ilusa Europega, kelle Zeus härjaks moondunult röövis. Ja paljud meist ikka mõtlevad herkuloputru süües tugevale, kuigi rumalavõitu Heraklesele, resp. Herculesele?
Ühest küljest on see kõik inimlik ja arusaadav. Oleks vast tüütu ja ebapraktiline eurodega arveldades muudkui Europest unistada või pudrukausi taga aina Heraklest ja tema vägitegusid analüüsida; see on eriteadlaste lõbu ja needus. Ent teisalt avanevad just Zajadele ja Naidele maailmad, mis Justinitele igavesti võõraks jäävad ja mis, ma olen selles päris veendunud, aitavad esimestel nii palju paremini mõista ka meie maailma.