Koolijuhtide rattaretkel osalejad sõitsid suvel läbi 17 kooli
Elva gümnaasiumi direktori Tarmo Posti eestvedamisel alguse saanud rattaretk viis koolijuhid sel suvel Tartumaale. Fotol koolijuhid rukkis. Fotod: erakogu
Kaheksa aastat on ühe ettevõtmise jaoks piisavalt pikk aeg, et võib rääkida traditsioonist. Kaheksandat suve järjest tuuritas grupp koolijuhte augustis enne kooliaasta algust ratastega kolm päeva mööda Eestimaad, sedakorda külastati Tartumaa koole. Retke üks algataja ja eestvedaja on Elva gümnaasiumi direktor Tarmo Post.
Tarmo Post, millal ja kuidas sellise rattaretke idee tekkis?
2009. aasta suvel sõitsime koos elukaaslase Ruth Opmanniga jalgratastega mööda Eestit. Mina olin sel ajal Valga põhikooli direktor, Ruth juhtis Kurtna kooli. Iga kord, kui tee peale jäi mõni koolimaja, käisime sealt läbi ja tundsime koolijuhtidena huvi, kuidas koolil läheb. Enamiku koolimajade uksed olid küll suvel lukus. Nii tekkiski meil mõte kutsuda koolijuhte, kellele meeldib rattaga sõita, ühisele rattaretkele mööda maakondade koole. Üleskutsele reageeris 15–16 koolijuhti ja esimene retk toimus 2010. aastal Valgamaal nimetuse „Kuidas elad, Valgamaa kool?” all.
Kui palju koolijuhte praegu retkest osa võtab ja kus te käinud olete?
Aastatega on rahvast juurde tulnud – igal aastal on meid olnud keskeltläbi 25, mehi ja naisi umbes pooleks. Neid, kes kõik või enamiku reise on kaasa teinud, on seitse-kaheksa. 2011. aastal käisime Võrumaal, 2012 Viljandimaal, 2013 Läänemaal, 2014 Ida-Virumaal, 2015 Põlvamaal, 2016 Jõgevamaal ja sel aastal 8.–10. augustini Tartumaal. Aega, mis kõigile sobiks, otsisime üsna kaua, kuni selleks kujunes augusti teine nädal, pärast mida on hea puhanu ja energilisena tööle minna. Marsruudi paneme eelnevalt paika ja üritame selle läbi sõita, valime välja ka koolid, mida tahame külastada, ja lepime koolijuhtidega kokku, et nad meile oma koole tutvustaksid.
Mitu kilomeetrit päevas maha sõidate?
50–60 kilomeetrit. Me ei ole temposõitjad, naudime loodust ja tutvume ka kohalike huviväärsuste ja eluoluga. Samas on need kolm päeva hästi sisukad. Stardime hommikul kell kaheksa ja veedame igas koolis tund-poolteist. Kui võimalik, ööbime koolides ning sööme seal hommiku- ja õhtusööki. Sel suvel sõitsime Tartumaal läbi 17 kooli ehk ühe kooli iga kümne kilomeetri kohta.
Miks te seda teete?
Sest see on huvitav. Kõik koolid on omanäolised, kõik koolijuhid on omanäolised, usun, et igalt rattaretkelt on osalejad saanud kaasa palju ideid. Väga tõsiste probleemide arutamiseks suvisel ajal enamasti ei lähe, aga alati küsime, mille üle koolijuht head meelt tunneb ja mille pärast südant valutab.
Mille üle Tartumaa koolijuhid rõõmu tunnevad ja südant valutavad?
Tartumaa koolidel läheb hästi. Tartu ümbruses õpilaste arv kasvab, mis teeb kõigile rõõmu. Kuna üllatavalt paljudes koolides tehti parasjagu remonti, muretsesid juhid, kas see kooliaasta alguseks ikka valmis saab. Tunti muret ka seepärast, mis saab pärast omavalitsuste liitumist.
Retkel osalejad tutvusid ka Elva gümnaasiumiga, mida olete viimased kolm aastat juhtinud. Mida te oma kooli kohta rääkisite?
Rääkisin, et ka Elvas õpilaste arv kasvab. Sel aastal tuleb meil esimesse klassi 84 last, neli klassitäit. Eelmisel aastal oli sama. Koolis on kokku ligi 800 õpilast. Gümnaasiumiõpilasi on täpselt sada. Sada on ilus arv, aga neid võiks rohkem olla. Suurim väljakutse kooli jaoks ongi, et tublid noored Elvasse edasi jääksid. Oleme otsinud ja leidnud gümnaasiumiõpilastele huvitavaid valikkursusi. Kõige populaarsem on gümnaasiumisse astujate hulgas kodanikukaitse õppesuund, millele aitas aluse panna Elvas elav major Kalle Kõlli. Tahame nüüd ka humanitaar- ja reaalsuunda natuke ümber mõtestada, et ümbruskonna koolide seas oma nišš leida.
Linnavalitsuse abiga oleme kolm aastat maksnud gümnasistidele õppestipendiume, stipendiumifondi suurus on 6000 eurot. Tänu sellele, et Elva linn on andnud kooli käsutusse kolm õpilaskorterit, saavad siia õppima tulla ka õpilased kaugemalt. Sel aastal olid kasutuses kõik kolm korterit, seal elab 12 õpilast.
Et õpilased saaksid oma haridusteel ise rohkem valida, valmistame praegu sarnaselt riigigümnaasiumidega gümnaasiumiastmes ette üleminekut perioodõppele.
Olete toonud kooli ka kaasava eelarve.
Jah, kaasav eelarve on olnud kasutusel kaks aastat. Õpilased saavad ise pakkuda välja ideid, kuidas koolielu paremaks muuta. Toimub ideede sõelumine, tutvustamine ja valimine. Eelmisel õppeaastal näiteks said algklassilapsed oma majja joogivee aparaadi, 7.–12. klassi õpilased aga koridori põneva disainiga toolid. Lisaks on koolil n-ö heade mõtete fond, kust nii õpilased kui ka õpetajad saavad taotleda heade ideede elluviimiseks raha. Kui õpilase tehtud uurimistöö või mõni muu ettevõtmine on kooli ja kogukonna jaoks tähtis, toetame seda.
Kuidas on kolleegid uuendustega kaasa tulnud?
Eks uue direktori tulek kooli nõuab nii ehk naa harjumist, aga kui juhtkond mõtleb ja töötab sarnaselt, tulevad õpetajad ka kaasa.
Milline on olnud teie haridustee, kuidas teist koolidirektor sai?
Läksin kõigepealt Tallinna tehnikaülikooli energeetikat õppima, aga sain kiiresti aru, et tehnika ei ole minu ala, vaid et mulle meeldib õpetada. Otsustasingi minna isa jälgedes, kes oli samuti õpetaja. Kui pidin otsustama, kas astuda ajaloo, kehakultuuri või klassiõpetaja erialale, valisin viimase. Arvan praeguseni, et klassiõpetaja töö on kõige tähtsam.
Kas olete klassiõpetajana ka töötanud?
Olin Valga põhikoolis klassiõpetaja kaheksa aastat ja viisin kaks lendu 9. klassi lõpuni, lõpus andsin neile küll ainult ajalootunde. Oleksin jäänud sellesse ametisse kauemakski, aga läks nii, et hakkasin õppealajuhataja tööd tegema, kuni tuli direktoriamet. Ühtekokku olin Valgamaal 20 aastat ja kuigi elu viis mind Elvasse, elan Valga arengule endiselt kaasa, sest ka mu mõlemad tütred on seal kooli lõpetanud. Elva gümnaasiumis ma praegu tunde ei anna, aga olen 8. klassi juhataja. Kui suudan seda klassi kokkuhoidvamaks kasvatada ja panna koolielus rohkem osalema, olen oma eesmärgi täitnud. Arvan, et pedagoogikogemus on direktori jaoks vajalik, nagu seegi, et ta kogukonna tegemistes kaasa lööb.
Mille üle te oma koolis kõige rohkem uhkust tunnete?
Igal aastal valivad õpilased, õpetajad ja lapsevanemad aasta teo, mis on neid kõige rohkem inspireerinud. Eelmisel õppeaastal hääletati aasta teoks meie kooli 9. klassi õpilase Leonid Zinatullini jõudmine „Rakett 69” saatesse. See näitab, et noormehe suur pühendumus ei jäänud tähelepanuta. Hea meel on, et kooli kõik seitse koori ja rahvatantsutruppi pääsesid koolinoorte laulu- ja tantsupeole. Olen rahul, et huvitegevuse ja õpilaste toetamisega koolis on asjad väga hästi. Et kooli juhtkond töötab üksmeelselt. Rõõmu teeb, et olen tundnud kogukonna toetust kooli ettevõtmistele.
Kuidas Elva gümnaasiumis kooliaasta algust tähistatakse?
Koolil on ilus traditsioon sammuda rongkäigus läbi linna lauluväljakule ja tähistada 1. septembrit ja uue kooliaasta algust seal. Meil on kaks maja, alustame suure koolimaja juurest, edasi liituvad meiega väikese algklasside maja õpilased ja õpetajad.
Millest te 1. septembri aktusel õpilastele räägite?
Kavatsen rääkida sellest, kui tähtis on liikuda, ja kutsun õpilasi üles tulema septembris ja oktoobris jalgsi kooli. Vanemad sõidavad hommikuti autodega lapsi kooli tuues lausa treppi, samas ei saa lapsed oma liikumiskoormust täis.
Veel tahan rääkida teretamisest. See, et ei öelda üksteisele tere, on muutunud kogu ühiskonna probleemiks. Leppisime rattaretkel ühel päeval kokku, et lehvitame kõigile vastutulijaile ja ütleme tere. Kõik teretasid ja lehvitasid vastu ning muutusid rõõmsamaks. Minu jaoks oli see sellesuvise reisi kõige toredam kogemus.
Mis teid rattaretke juures võlub?
Andres Savi, Kalmetu põhikooli direktor:
Olen kõik kaheksa retke kaasa teinud ja võin öelda, et see reis on tõeline inspiratsiooniallikas. Seal on mitu olulist asja koos. Esiteks, saab jalgrattaga liikuda, teiseks on enamikul koolijuhtidel see kiuks, et tahaks näha, mis teistes koolides toimub, igast koolist on ju midagi kõrva taha panna – kas siis sellist, mida tahaks järele teha, või vastupidi, vältida. Kolmandaks on seltskond äärmiselt meeldiv ja tore. Sportlik vorm on sõitjatel erinev, enne retke algust oleme harilikult rivistunud üles selle järgi, kes kui palju on enne matka rattaga sõitnud. See vahemik kõigub nullist tuhande kilomeetrini. On neid, kes otsivad ratta kuurist välja ainult selleks ajaks, ja neid, kes on enne sadu kilomeetreid maha vändanud.
Seekordsest Tartumaa retkest jäi meelde, et selle suve kohta olid haruldaselt ilusad ilmad. Koolidest, kus me käisime, oli minu jaoks suur avastus Tartu kunstikool. Olen ise hariduselt joonistamise ja tööõpetuse õpetaja, aga ei olnud sellesse kooli varem sattunud, seal nähtu ja kuuldu oli hästi huvitav. Laias laastus ongi kahte moodi koole ja koolijuhte: ühtedes alustatakse kooli tutvustamist sellest, et ehitasime võimla, värvisime lae ära ja ostsime interaktiivse tahvli. Teistes räägitakse kooli sisust ja need kohtumised on mulle alati rohkem huvi pakkunud.
Malle Õiglas, Haapsalu linna algkooli direktor:
Minu jaoks on see hästi motiveeriv koosolemine enne õppeaasta algust. Huvitav on teada saada, millised on teiste koolijuhtide rõõmud ja mured, kusjuures Tarmo ja Ruth on programmi alati nii kokku pannud, et külastame suuri ja väikesi koole mõlemaid. Igalt retkelt olen saanud mõne hea idee ja üsna mitut neist oma koolis ka kasutanud.
Eesti kool on hiiglama vastupidav ja vahva kool. Raskustest hoolimata annab igaüks endast parima. Ma ei ole näinud üheski koolis käegalöömist ega minnalaskmist. Kõik koolid, mida külastasime, olid huvitavad, aga sel suvel jäi tükike minust Maarjamaa hariduskolleegiumisse. Sügav kummardus nende inimeste ja selle töö ees, mida nad teevad.
Kindlasti peab sellisel ettevõtmisel olema eestvedaja. Kaasatulijaid leidub alati, samuti neid, kes kohapeal asju aitavad korraldada. Meil on tõsiselt vedanud, et meil on olemas mootor, õigemini kaks mootorit, Ruth Opmann ja Tarmo Post, kes kõige sellega suurepäraselt hakkama saavad.
Tarmo on ääretult vaimukas, lahe ja südamlik inimene. Kui rattamatkal on tekkinud mõni raskushetk, piisab mõnest tema naljast, ja jälle on kõik hästi. Ka tööasjades olen temalt palju nõu ja abi saanud.
Praeguseks on meil pooled maakonnad läbi sõidetud, kindlasti jätkame. Leppisime juba kokku, et järgmisel aastal läheme Hiiumaale, ja panime kuupäevad kalendrisse kirja. Siis on teada, et midagi muud selleks ajaks kokku ei lepi.
Pilt kandideerib aasta kõige ebapedagooglisema pildi tiitlile – 18 Eesti koolijuhti leivavilja tallamas 🙁
Õpetajate Lehel on kahju, kui fotolt jääb vale mulje. Koolijuhid seisavad siiski traktorijälgedes.
Tunnustan koolijuhte, kelle tegevuse sisuks on tegu!
Kahjuks on viimastel aastatel koolidele, õpetajatele, koolijuhtidele peale surutud küllaltki jõuliselt arvuka ametnikkonna poolt kontrollimatult kaasaja uut katku – digipööret!Seda tehakse vastuvaidlemist mittesallivas toonis, ilma positiivseid argumente ja tõestusi esile toomata! Ainult nii teha , ja mitte vastu haukuda!
Igasugune valikuvabadus õppemeetodite ja vahendite valikul tahetakse ära keelata. Ilma igasuguse põhjendatud argumentide ärakuulamiseta! Tegu oleks nagu miniatuuris inkvisitsiooniajastu kehtestamisega!Pealegi maksab selline mõtestamata ja kaootiline koolituskaos palju maksumaksja raha ja tapab õpetaja väärikust. Sest ta peab oravaks kehastuma ja trumlis kaasa jooksma.
Kas siis õpetaja tohib leppida sellega, et ei teda sunnitakse kasutama selliseid meetodeid, mis ei taga õpilastele parimaid tulemusi? Et tegu pole, on vaid moodne fiktsioon?
Kas oleme vabas riigis jõudnud uude ajajärku, kus õpetaja pole isiksus, vaid alluv ja hirmunud käsutäitja?
Kõige selle jutu ilmekaks tõestuseks esitan teile Jõgeva Linnavalitsuse poolt koostatud nõude Jõgeva Põhikooli direktori ametikohale kandideerijatele.
Cv ja arutlus teemal ” Erinevad digilahendused koolielus – mida võtan, mida jätan” ( ca 3500-5000 tähemärki) .
Mitte väga ammu oodati koolijuhilt hoopis maisemaid ja inimsõbralikumaid võimekusi!