Kuidas saada olümpiaadivõitjaks?

Päris tipus! Eesti olümpiaadimeeskond Balti- ja Põhjamaade olümpiaadi ajal Norras Bergeni lähedal
mägedes. Fotod: TÜ teaduskool

Mitte au ja kuulsus pole olümpiaadide puhul peamine, vaid see, et saab millessegi põhjalikult süveneda, et õpitakse probleeme lahendama, leitakse ka väljastpoolt oma kooli häid sõpru jpm.

Eestis toimub tänapäeval peaaegu 30 riiklikku aineolümpiaadi ning lisaks saadetakse võistkondi paarikümnele regionaalsele või ülemaailmsele olümpiaadile. Kokku osaleb süsteemis tuhandeid õpilasi, kellest arvestataval osal on ka võitjaks tuleku ambitsioon.

On inimesi, kes tahavad (enamasti kõrgema taseme) olümpiaade võita selle pärast, et loodavad saada au ja kuulsust. Natuke saavadki, kuid see pole parim põhjus olümpiaadiga tegelemiseks.

Olümpiaad on ühiskondlikult võttes nišitegevus ja väljaspool vastavat ringkonda palju kuulsust ei too. Siin on analoog teadlastega. Vähesed teavad, kes on Eesti parim bioloog või matemaatik, kuid olümpiaad on suuresti päris teaduse harjutamine – matemaatikaolümpiaadil tõestatakse teoreeme, informaatikas rakendatakse uudseid algoritme ja füüsikas tehakse eksperimente. Tegelikult on olümpiaadidest saadav kasu aga suur.

Mis kasu on olümpiaadidel osalemisest?

Esimene olümpiaadil osalemise põhjus on seotud sellesama teadusega: teadushuvilistele noortele annab olümpiaad päris hea edumaa vastava karjääri alustamiseks – paljud vajalikud asjad on juba enne ülikooli selged.

Teine põhjus on sotsiaalne. Sügavamate intellektuaalsete huvidega lapsed tunnevad sageli, et neil on raskusi oma koolist või klassist mõttekaaslaste leidmisega. Olümpiaadiüritustel olen aga palju kordi näinud, kuidas muidu pigem omaette istujad lähevad järsku lahti, lobisevad lakkamatult, annavad üksteisele loogikamõistatusi, mängivad seltskondlikke mänge jne. Siin sõlmitud sidemed jäävad sageli eluks ajaks püsima.

Kolmandaks annab olümpiaadi võitmine saavutuse ja eneseteostuse tunde, mida on selles vanuses muul viisil raske saavutada.

Neljandaks probleemide lahendamise oskus. Osalesin olümpiaadidel 20–25 aastat tagasi ja ka võitsin mõned. Teadlast minust küll ei saanud, kuid omandasin midagi väga väärtuslikku: oskuse probleeme analüütiliselt lahendada, eristada olulisi andmeid ebaolulistest, ehitada üles eelduste ja järelduste jada ning kiirelt konkreetse tulemuseni jõuda. See lähenemine on aidanud lahendada väga paljusid olukordi, alates „meie tarkvara on aeglane, see tuleb kiiremaks teha” kuni „kuidas meie firma saaks rohkem raha teenida” ülesanneteni. Ka teised olümpiaadivilistlased on mulle rääkinud, kuidas omandatud kogemus on aidanud neil näiteks saada head töökohta Silicon Valleys või alustada mõnd spetsiifilist keeruliste ülesannetega seotud konsultatsiooniäri.

Probleemide efektiivse lahendamise oskuse arendamine on hädavajalik ka riigile ja ühiskonnale. Tänapäeva maailm on keeruline ja probleeme jagub, seega on vaja inimesi, kes suudaks neid läbi hammustada. Seetõttu on viimasel ajal lisaks eeltoodud abstraktsetele kasudele lisandunud konkreetsemad meelitused osalejatele: Eesti matemaatikaolümpiaadil on peaauhinnana välja pandud tuhat eurot, informaatikas sülearvuti jne. Samuti on oluline võimalus seejärel osaleda rahvusvahelistel võistlustel, näha maailma ja puutuda kokku ülinutikate õpilastega teistest riikidest.

Olümpiaadini jõudmine

Enamiku olümpiaadide juurde suunavad õpilasi nende aineõpetajad. Informaatika (ehk reaalselt programmeerimise) olümpiaad, millega ma ise tegelen, on selles osas nõrgemas seisus, kuna programmeerimist õpetatakse Eestis vähestes koolides.

Seetõttu jõutakse informaatikaolümpiaadile küllaltki juhuslikke teid mööda. Sagedased vastused küsimusele „Kes sulle programmeerimist õpetas?”, on „isa”, „vanem vend”, „ringijuhendaja” jne. Programmeerimise edasi õppimiseks on tänapäeval õnneks palju häid võimalusi internetis. Eestis pakub õpilaste programmeerimise algõpet ka Tartu ülikooli teaduskool.

Olümpiaadiprogrammeerimiseni jõudmine on aga järgmine oluline hüpe ja selle idee peale on iseseisvalt raskem tulla. Aga siingi saab nüüdsest TÜ teaduskoolilt olulist abi, sest sel sügisel alustab esimest korda just programmeerimisvõistlusteks ettevalmistav kursus, mille loomisega ma ka ise olen tegelnud. Sellele ja paljudele teistele eri ainete kursustele (mida on kokku üle viiekümne!) saab registreerida aadressil http://www.teaduskool.ut.ee/et/kursused kuni 20. septembrini. Neile, kes enne üldse programmeerinud pole, sobivad ülikooli avalikud kursused http://programmeerimine.ut.ee/.

Tavaliselt vajavad õpilased aga mingit välist innustust, et teemaga alustada. Sellest üleskutse avalikkusele: tooge oma hakkajad lapsed või sõprade-tuttavate lapsed programmeerimise ja olümpiaadi juurde! Isegi kui nad kõiki eelmises osas loetletud eeliseid ei saavuta, on programmeerimisoskuse harjutamine 21. sajandil üks paremaid meetodeid oma karjääri edendada. Programmeerimist oskavad inimesed saavad panna masinaid enda heaks tööle, mis tähendab, et nad on efektiivsemad ja neid väärtustatakse rohkem, nii materiaalselt kui ka mittemateriaalselt.

Kaasakem ka tüdrukuid!

Eraldi tahan rõhutada tüdrukute kaasamist: kahetsusväärselt on neid informaatikaolümpiaadil osalejate seas väga vähe, 5% ringis (sama vähe on neid rahvusvahelisel tasemel). Kahjuks juhtub, et isegi sama pere laste seas tuuakse programmeerimise ja arvutite juurde rohkem poisse. See tähendab aga, et tüdrukud jäävad kõigist neist eelistest ilma ja nii jäämegi igaveseks soolise palgalõhe üle kurtma. Seega, ärge mõelge, et arvutid, programmeerimine ja võistlemine on ainult poiste asi, ka tüdrukud suudavad seda!

Millal informaatikaga alustada?

Mida varem, seda parem. Olen osalejatelt korduvalt kuulnud, et „oleks võinud varem sellega tegelema hakata”. Enda potentsiaali väljaarendamine võtab mitmeid aastaid ja seetõttu on suur eelis neil, kes alustavad juba põhikoolis. Kui oled tubli, võid vabalt alustada varem, kui teaduskooli kursusekirjelduste juures olev soovituslik klassinumber ette näeb.

Tänapäeval korraldatakse spetsiaalseid võistlusi ka noorematele: näiteks toimub sel aastal esimest korda Euroopa juunioride informaatikaolümpiaad, mis on mõeldud kuni 15-aastastele. See on suurepärane võimalus juba põhikooliealistele!

Et Eesti võistkonnas rahvusvahelisele võistlusele pääseda, tuleb umbes aasta aega õppida programmeerimist. Seejärel kulub veel teine aasta, et olümpiaadi nipid selgeks saada. See tähendab, et 11–13-aastaselt on täiesti mõistlik alustada.

Oskuste arendamine

Kõigepealt on vaja muidugi teada, mida olümpiaadil üldse tehakse. Informaatikaolümpiaadil tuleb piiratud aja jooksul kirjutada mõned programmid, mis lahendavad etteantud algoritmilise iseloomuga ülesandeid. Näiteks: „Male­laual peab ratsu liikuma N käiguga ühelt etteantud väljalt teisele. Kirjutada programm, mis leiab, mitu erinevat teekonna võimalust tal selleks on?”

Sellise ülesande lahendamiseks on vaja kaht sorti oskusi: teadmisi algoritmidest (antud juhul graafi läbimine) ja programmeerimisoskust, et lahendus realiseerida. Võrreldes mõne teise õppeainega, mis on rohkem faktiteadmisepõhine, on siin lisaks vajalik praktiline oskus kirjutada korrektselt töötavat programmi.

Programmeerimisoskus vajab praktikat ja selle väljaarendamine võtab enamasti mitu aastat. Samuti on see valdavalt kinni iseseisvas töös – programmeerimist ei harjutata tavaliselt koos teistega, vaid oma arvuti taga, enda tempos. Õnneks on tänapäeval selliseks harjutamiseks rohkelt võimalusi. Maailmas on palju võistlusprogrammeerimisele pühendatud veebisaite, mille juures on kogenud võistlejatele mõeldud artiklikogumikud keerulisemate teemade kohta. Nii käivadki võistlejad tavaliselt läbi kolmeastmelise tee: algõpe, TÜ teaduskooli kursused, iseseisev
uurimistöö.

Oluline on aga see, et olümpiaadil edukaks saamine ei eelda mingit erilist geniaalsust või iseloomutüüpi, vaid eelkõige pealehakkamist, teadmishimu ja töökust.

Soovin kõigile huvilistele palju jõudu olümpiaadil!

Tippu jõudmise kolm astet

• 20. septembrini saab registreerida TÜ teaduskooli kursustele aadressil http://www.teaduskool.ut.ee/et/kursused.
• 16. oktoobril algab kursus „Programmeerimise alused”. http://programmeerimine.ut.ee/. Kasuks tuleb “Programmeerimise maalähedaselt” läbimine.