Laste toetamisel jääb liiga palju haridusasutuste kanda

15. sept. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Laste toetamisel jääb liiga palju haridusasutuste kanda kommenteerimine on välja lülitatud

Üllatav oli, et paljudel juhtudel said lasteaia, kooli ja omavalitsuse inimesed omavahel ühise laua taga esmakordselt kokku ja kuulsid, mida keegi teeb, tõdesid Tartu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna spetsialistid, kes tutvusid kõigi omavalitsuste töökorraldusega laste ja perede toetamisel. Fotol vasakult terviseedenduse peaspetsialist Lea Saul, hariduskorralduse peaspetsialist Kairi Vasemägi, haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Annely Võsaste ja lastekaitse peaspetsialist Tiina Kivirüüt. Foto: Tiina Vapper

 

Tartu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna spetsialistid võtsid ajavahemikus 2016–2017 ette ringkäigu maakonna kõigisse omavalitsustesse, et tutvuda töökorraldusega abivajavate laste ja nende perede toetamisel ning kaasava hariduse korraldusega lasteaedades, koolides ja kohalikes omavalitsustes. Toodi välja kitsaskohad ning otsiti võimalusi, kuidas olemasolevat ressurssi paremini ära kasutada.

Tartu maakonnas on praegu Tartu linnaga kokku 22 omavalitsust, ühes neist lasteaeda ega kooli pole. Et saada tervikpilt, toimusidki kohtumised kõigis 20 maaomavalitsuses ja Tartu linnas. Varem saadetud küsimuste põhjal paluti nii lasteaial, koolil kui ka omavalitsusel ette valmistada kokkuvõte sellest, mida on tehtud ning millised on takistused ja probleemid. Kohtumislaua taha olid kutsutud kõik olulised HEV-laste ja peredega tegelevad spetsialistid ja vallavanem.

Et probleemid on üle Eesti üsna sarnased, olid Tartu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Annely Võsaste, hariduskorralduse peaspetsialist Kairi Vasemägi, lastekaitse peaspetsialist Tiina Kivirüüt ja terviseedenduse peaspetsialist Lea Saul hea meelega nõus saadud kogemusi jagama. Vestlusringist puudusid Tartumaa Rajaleidja keskuse juht Piret Tatunts ja maakonna alaealiste komisjoni esindaja Lauri Tamm, kes samuti meeskonda kuulusid.

 

Miks te sellise mahuka töö ette võtsite?

Annely Võsaste: Kuna pärast oktoobrikuiseid valimisi riigi ja kohalike omavalitsuste haldussüsteem muutub ja meie maakonda tekivad uued omavalitsused, oli õige aeg tõsta olulised teemad fookusesse. Et koostööläbirääkimistel on haridus- ja sotsiaalteemad ühed tähtsamad, pidasime õigeks neile tähelepanu juhtida. On väga oluline panna omavalitsuste juhid mõistma, et tugivõrgustike arvelt ei tohi kokku hoida, tegu pole mitte kulu, vaid investeeringuga. Osakonna pikaaegsest töökogemusest lähtuvalt tõime välja kõik olulised valdkonnad, mis lapse arengut mõjutavad, et panna inimesi kaasa mõtlema, milliseid tugivõrgustikke on laste ja perede toetamiseks vaja ning mis on puudu. Kuna haridusasutustel on piiratud vahenditega keeruline neile seadustega pandud kohustusi täita, arutasime ka seda, kuidas olemasolevaid võimalusi maksimaalselt ära kasutada ja ressurssi juurde leida.

 

Milline mulje neist kohtumistest jäi?

Annely Võsaste: Sellist omavalitsust, kus kõik oleks ideaalses korras, polnudki. Ühes on üks, teises teine asi paremini korraldatud, kusjuures väikeste kohtade võimalused ongi väiksemad kui suurtel. Oli omavalitsusi, kus kõik teemad olid eelnevalt omavahel põhjalikult läbi arutatud, samuti neid, kus valitses suhtumine, et neil probleeme pole. Eriti tahan kiita Nõo valda eesotsas sotsiaalosakonna juhataja Ene Mölteriga, kus võrgustikutöö on end juba pikka aega õigustanud ja tänu professionaalsele juhtimisele edasi arenenud. Kokkusaamisele tuldi kogu meeskonnaga, kuhu kuulusid koolide ja lasteaedade juhid, õppealajuhatajad, HEV-koordinaator, tervishoiutöötaja, vallavanem, valla sotsiaal- ja lastekaitsetöötaja, konstaabel, perearst.

Iga kohtumine kestis umbes kaks tundi – kõigepealt sai sõna lasteaed, seejärel kool ja lõpuks omavalitsus. Kõige üllatavam oli, et paljudel juhtudel said lasteaia, kooli ja omavalitsuse inimesed omavahel ühise laua taga esmakordselt kokku ja kuulsid, mida keegi teeb. Ühe omavalitsuse puhul tuligi välja, et lasteaias on laste toetamiseks loodud kõik võimalused, koolis aga pole seda valdkonda tähtsustatud. Lasteaia erirühma õpetaja tõusiski kohtumise lõpus püsti ja pöördus küsimusega kooliinimeste poole: meie teeme lasteaias kõik, kuidas saab olla nii, et kool lapsi ei toeta?

 

Millised peamised murekohad välja tulid?

Tiina Kivirüüt: Paljudel kohtumisel tuli välja, et info ei liigu institutsioonide vahel ja koostööd teha ei osata. Mitte ainult lasteaed ja kool, ka haridus- ja sotsiaalvaldkond on paljudes kohtades eraldi üksused. Igaüks kogub andmeid ja toimetab omaette. Suur probleem on spetsialistide puudus. Omavalitsuse lastekaitsetöötaja roll laste ja perede toetajana peaks olema praegusest palju suurem. Tihti ei saagi last aidata peret aitamata ning kool ei saa sellega üksi hakkama.

Annely Võsaste: Kui lastekaitsetöötaja ametikoht on loodud kolme omavalitsuse peale, ei suuda ükskõik kui suure tahtmise ja hea ettevalmistusega spetsialist selle 0,3 kohaga suurt ära teha, ta jõuab ainult tulekahju kustutada, aga mitte ennetustööd teha. Statistika järgi menetles maakonna ja linna alaealiste ühiskomisjon 2016. aastal 253 juhtumit, millest suurema osa moodustasid koolikohustuse mittetäitmise või väärteoga seotud. Paljude nende lugude puhul oleks tulnud sekkuda juba palju varem.

Üks suuremaid valukohti ongi see, et enamikus omavalitsustes ei ole spetsialiste või on nende töö maht liiga suur. Lastekaitsetöötaja ametikoht on Tartumaal loodud ainult kuues maaomavalitsuses ja Tartu linnas, kus ühe ametniku kohta on 1418 last. Töö on enamasti pandud sotsiaaltöötaja õlule, kes tegeleb sellega muude kohustuste kõrvalt. Osa neist tunnistaski ausalt ja häbenemata, et nad ei oska seda tööd teha ega ole ka teinud.

Tiina Kivirüüt: Sotsiaaltöö on hästi keeruline ala, kus läbipõlemise oht on suur ning inimesed vahetuvad sageli. Uuel inimesel aga võtab enda kurssi viimine, perede usalduse võitmine ning järjepidevuse tekkimine aega. Mida suurem omavalitsus, seda keerulisem see on.

Annely Võsaste: Muret teeb, et riigikontrolli hinnangul ei taga praegune tervishoiukorraldus laste terviseprobleemide ennetamist, õigeaegset avastamist ega järjepidevat ravi. Märtsis valminud audit tõi välja hirmutavaid fakte. Selgub, et 3–6-aastastest lastest kõigest 4% käib ettenähtud tihedusega tervisekontrollis ja kordagi ei käi 52%. Õigel ajal ei saanud ravi 71% käitumishäiretega ja 63% söömishäiretega lastest, ravi algas keskmiselt kaks aastat pärast esimesi dokumenteeritud sümptomeid. Sageli on põhjused, miks laps ravile ei jõua, sotsiaalsed. 39% -l peredest, kus kasvab aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps, esines tõsiseid probleeme, kuid ainult mõned pered said nõustamist, kuidas lapse haigusega toime tulla. Kohtumistel tuligi välja, et nõrgemate perede puhul peab omavalitsuses olema juhtumikorraldaja, kes jälgib nende perede toimetulekut, kaasa arvatud seda, et lapsevanem vajalikud ravimid välja ostaks ja laps ravi saaks. Kuigi lastepsühhiaatrite vähesus on üle Eesti tõsine probleem, näitab meie kogemus, et isegi kui võrgustiku abil on võimalik kiiresti ja operatiivselt lapsele psühhiaatri või muu eriarsti juurde aeg saada, võib see jääda kasutamata, kui keegi perega ei tegele. On terve hulk häid pereprogramme, mis peaks olema omavalitsustes kättesaadavad.

 

Kuidas on lood tervishoiuteenuse ja terviseedendusega koolides?

Annely Võsaste: Ootamatu oli, et suur osa koolijuhtidest ei olnud kuulnudki, millised ülesanded kooliõel on ning kuidas info kooli ja perede vahel liigub. Ühes omavalitsuses polnud kool teenust taganud kolm aastat. Kui võtta seaduste pakett ja tööjuhendid ette, on justkui kõik olemas ja töötab, aga tegelikult neid ülesandeid ei täideta. Ka perearsti ressurssi saaks paremini ära kasutada, kaasates perearste praegusest rohkem ennetavatesse tegevustesse.

Lea Saul: Rohkem kui pooltes Tartumaa omavalitsustes väärtustatakse tervise­edendust. Tervist edendavate koolide ja lasteaedade võrgustik teeb maakonna- ja Eesti-üleselt juba aastaid koostööd. Igal aastal on kokku lepitud prioriteetne teema – toitumine, liikumine, laste tervis jne. Kuigi toitumine on olnud teemade seas valdavalt number üks, oli mitme omavalitsuse jaoks seos tervisliku toitumise ja lapse käitumise vahel üllatus. 2011. aastast on Kambja lasteaias jälgitud aktiivsus-tähelepanuhäirega laste toidumenüüd ning toidu mõju lapse käitumisele. Kuigi terviseedendus on valdkond, kus ühe-kahe aastaga pole tõenduspõhiseid andmeid võimalik saada, on tulemused näidanud, et see on avaldanud lastele head mõju. Tähtis on, et mitte ainult lasteasutuste õpetajad, vaid ka lapsevanemad hakkaksid nende seoste peale rohkem mõtlema, selles on tööpõld veel väga lai. Tervise teemadega tuleb rohkem tegeleda ka riigi tasandil ja uurida, miks avalikes söögikohtades on lastemenüüs viinerid ja friikartulid.

Kairi Vasemägi: Tuleb mõelda ka sellele, et kui laps sööb esimest korda päeva jooksul alles keskpäeval, kas ta peab vastu ja suudab õppida. Üks kool oli kohtumisele tulles veendunud, et neil ei ole hommikupudru järele vajadust. Arutelu käigusudis sotsiaaltöötaja ise selleni, et vanemad lähevad tehasesse kella viieks tööle ja lapsed ei pruugi olla enne koolibussi peale tulekut midagi söönud, mis võib olla põhjus, miks nad tunnis kaasa ei tööta.

 

Kuidas lasteaed ja kool lapsi toetavad?

Annely Võsaste: Haridusasutustele on riik pannud väga suure kohustuse ja vastutuse. Suur kiitus koolidele ja lasteaedadele, kes teevad praegu palju ka teiste tegemata tööd. Lasteaial ja koolil on oma roll, nad on üks osa lapse toetamise süsteemis. Et õpetaja saaks oma tööd teha, peaksid tal olema abiks tugispetsialistid. Tartu maakonnas on 26 kooli, logopeed ja sotsiaalpedagoog on ametis 62%, eripedagoog 46% ja psühholoog 35% koolidest. Kõik spetsialistid on olemas ainult viies koolis. Tugiisik on seitsmel kooliõpilasel, vaja on koolijuhtide hinnangul 11-l; abiõpetaja ametikohti on 14, vajadus on 32. Lasteaedades on tugiisikute vajadus veel suurem – tugiisik on 17 lapsel, aga vajadus on 33 järele. Kooliinimesed olid seda meelt, et Rajaleidja pakutavad teenused ei asenda tööd kohapeal. Nõo valla konstaabel, kes töötab kuues omavalitsuses, tõigi välja, et nendes haridusasutustes, kus on tööl tugispetsialistid, on probleeme vähem. Spetsialist võib olla ka omavalitsuse palgal, tähtis on, et ta oleks peredele kättesaadav.

 

Kas põhjus, miks tugispetsialiste lasteaedadesse ja koolidesse ei jätku, on madal töötasu?

Annely Võsaste: Omavalitsusjuhtide väitel ei ole raha spetsialistide leidmisel kõige suurem probleem, neid lihtsalt ei jätku. Samas on töötasu kindlasti üks oluline põhjus. Tugispetsialistide palk jääb õpetajate omale alla ja erineb piirkonniti. Sellest, et riik annab toetust õpetajate, kuid mitte tugispetsialistide palkadeks ja koolitusteks, võib selle töö tegijatel jääda mulje, nagu ei peetaks nende tööd oluliseks. Marginaalseim näide oli ühe logopeedi töökoormus, kahe maakonna ja kuue omavalitsuse peale kokku 2,6 kohta. Et saada väärilist palka, töötavad paljud logopeedid mitmes majas. Omavalitsustel tasub hästi läbi mõelda, kuidas maksta spetsialistidele väärilist palka ja kasutada neid kui spetsialiste-meistreid – mitte ainult häälikute seadjana, vaid ka koolitajate ja nõustajatena.

Vahel juhtub, et info lihtsalt ei liigu. Ühes ümarlauas tuli välja, et kool oli otsinud logopeedi kaks aastat, samas kui lasteaias töötas poole kohaga kõrgharidusega logopeed. Ehkki ta oli kooli kirjutanud ja koostööd pakkunud, ei võetud temaga ühendust. Koostööd takistavad ka liiga jäigad reeglid. Raske ja sügava puudega lapsele määratud rehabilitatsiooniteenuseid tihti kohapeal ei ole. Kohtumisel toodi näide, et kuigi kümne kilomeetri kaugusel tervisekeskuses saaks spetsialist teenust lapsele osutada, ei tohi seaduse järgi seda teha. Nii juhtubki, et lapse hindamise ja plaani koostamise peale kulub palju ressursi ja aega, aga laps abi ei saa. Pea kõik koolid tõid välja liiga jäiga andmekaitseseaduse, mistõttu ei saada infot ei Rajaleidjast ega erispetsialistidelt. Selgus, et asutustel puudus teave, kuidas ja mida nad küsida saavad. Vaja ei olegi teada diagnoosi, vaid teavet selle kohta, mida peab lapse toetamisel arvestama.

 

Kuidas omavalitsuse ja haridusasutuste koostöö välja peaks nägema?

Tiina Kivirüüt: Praegu tegutsetakse paljuski juhtumipõhiselt ja mudelid kujunevad igal omavalitsusel töö käigus. Mina näeksin seda pigem nii, et süsteem on nii valla kui ka riigi tasandil kokku lepitud ning on kindel rutiin, kuidas ja kes kellele teatab.

Annely Võsaste: Riik on kehtestanud koolis HEV-koordinaatori ametikoha, kelle tööülesanded pole praegu päris selgelt määratletud, kuid kes peaks olema koolipoolne juhtumikorraldaja. Äärmiselt oluline on ka koolijuhi kompetentsus ja oskus luua selline töökorraldus, et õpetaja tunneks end toetatuna ja turvaliselt. Sageli saabki probleemi haridusasutuses ära lahendada, aga kui juhtum läheb suuremaks ning lasteaed või kool enam üksi hakkama ei saa, tuleb juurde omavalitsuse tasand. Seal on juhtumikorraldajaks lastekaitsetöötaja, kes on pädev perega tegelema, pääseb vajalikule infole ligi ning saab kaasata perearsti, noorsoopolitsei või teisi oma võrgustiku spetsialiste. Tööjaotus peaks olema paigas ja kindlasti on piirkonda vaja professionaalset eestvedajat ja käivitajat, kes tahab seda tööd teha. Ametikoht võib ju olla täidetud, aga kasu sellest pole. Just võrgustikutöö on hästi tähtis.

Kairi Vasemägi: Praegu on puudu ka korralik andmebaas. Võrdlesime registrisse kantud ja tegelikke andmeid ning seal olid suured erinevused. EHIS-e andmed HEV-laste kohta ei kajasta tegelikku olukorda. Polnud ühtki omavalitsust, kus need oleksid kokku läinud. Õpilasele on määratud puue, kuid koolil puudub selle kohta info, mis takistab abimeetmete rakendamist. Kui õpilane kooli vahetab, ei liigu info koos temaga.

Annely Võsaste: Samas teeb riik analüüse ja koostab rahastamismudeleid just EHIS-e põhjal. Kuna andmed pole tõepärased, ei saa nende põhjal järeldusi teha. Leiti, et registrit ja selle kasutamise võimalusi tuleb edasi arendada.

 

Milliseid probleeme veel välja toodi?

Annely Võsaste: Neid asju on palju, millega tuleb tegelda. Abiõpetajate ja tugi­spetsialistide koormus ja töötasu, muu kodukeelega laste ja perede tugispetsialistide vähesus, kõikvõimalikud koolitused, koolitervishoiu kvaliteet, rahastamise muutmine paindlikumaks, tugiteenuste auditeerimise võimalused ja palju muud. Samas, kuna üleöö midagi ei muutu ja võimalusi juurde ei tule, on tähtis üle vaadata ka sisemised ressursid, mõelda, kust neid juurde saada ning kuidas häid kogemusi jagada.

 

Mida te ise kõige tähtsamaks peate?

Annely Võsaste: Tahet ning tingimuste olemasolu ja kättesaadavust – pean silmas personali, rehabilitatsioonivõimalusi, vajaduspõhist rahastust.

Lea Saul: Lisan omalt poolt teadlikkuse.

Kairi Vasemägi: Tähtis on, et tegutseksime lapsest lähtuvalt, mitte nii, kuidas on endale mugavam ja lihtsam.

Annely Võsaste: Lasteaed ja kool teevad tohutult palju tööd, õpetajale tuleb pakkuda tuge, et ta ei tunneks end üksi.

 


Nõo valla ümarlauast on fotole jäänud vasakult Tartumaa Rajaleidja keskuse juht Piret Tatunts, Tartu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Annely Võsaste, Nõo vallavanem Rain Sangernebo, valla konstaabel Alik Säde, sotsiaaltöö spetsialist Liia Sirel ja sotsiaalosakonna juhataja Ene Mölter. Foto: Tartu maavalitsus

 

Kuidas on Nõo vallas laste ja perede toetamine korraldatud?

 

Ene Mölter, Nõo valla sotsiaalosakonna juhataja:

Meie vallas on osakondade süsteem, mis on end minu meelest igati õigustanud. Töötajad on pühendunud ja tunnevad oma tööd. On tagatud järjepidevus, mis ongi selles töös kõige tähtsam. Sotsiaalosakonnas on lisaks minule sotsiaaltöö spetsialist, kes tegeleb erivajadustega täiskasvanute ja lastega, töötutega, teenuste ja juhtumiplaanidega jne. Kuna olen õppinud koolieelset pedagoogikat ja psühholoogiat ning mulle inimestega suhtlemine meeldib ja sobib, on lastekaitsetöö minu peal. Enamasti töötame koos ja arutame asju omavahel. Meie osakonna alla kuuluvad veel kaks koduhoolduse töötajat ja noortekeskuse inimene. Kohalik konstaabel on igal teisipäeval vallamajas kohal, ka noorsoopolitseiga teeme koostööd ja informeerime üksteist, kui midagi juhtub. Hea koostöö on perearstiga, kes võtabki vastu vallamajas ja kuulub ka valla tervisemeeskonda. Probleemide korral saame alati vajalikku lisainfot, et kiiresti reageerida.

Käime tihti kodukülastustel ja seni ei ole olnud ühtki juhust, et meid koju sisse ei lastaks. Küllap on asi ka selles, et oleme seda tööd kaua teinud ning meid tuntakse ja teatakse.

Erivajadustega lapsi on vallas 50–60 ja nende peredega teeme palju koostööd: informeerime, suuname, kuhu mingis küsimuses pöörduda, ja aitame vormistada dokumente, mis on keerulised ja järjest keerulisemaks lähevad. Meil on teisigi toetamisvõimalusi, et peredel oleks veidigi kergem toime tulla.

Suhtlen palju kooli õppealajuhatajaga, kellele on pandud ka HEV-koordinaatori töö, ning koos kooli sotsiaalpedagoogiga külastame vajadusel kodusid. Nõo põhikoolis on loodud väikeklass ja tegeleme pidevalt ka õpilastele tugiisikute leidmise ja koolitamisega. Sügisel saadame jälle kaks inimest kursustele, aga neid on igal aastal juurde vaja. See on tõsine probleem, et järjest rohkem õpilasi vajab tugiisikut. Samas on nii õpetajatel kui ka teistel lastel lihtsam, kui keerulisemate lastega individuaalselt tegeldakse. Lastele, kes käivad Tartus Maarja koolis, kus õpitakse toimetuleku ja hooldusõppekava alusel, oleme vanema soovil võimaldanud lapsehoiuteenust, et nad iga päev sõitma ei peaks.

Lasteaedades on ametis täiskohaga eripedagoog ja kaks logopeedi – üks terve kohaga suures lasteaias, teine kolme väikese lasteaia peale. Sellest aastast on vallas ka terve kohaga psühholoog. Temast võikski saada kogukonna psühholoog, kes nõustab ka lasteaedu. Lisaks kutsume vajadusel nõustama Rajaleidja keskuse spetsialiste.

Tööd on aja jooksul pidevalt juurde tulnud. Järjest rohkem tuleb tegelda peresuhetega: vanemate omavahelised suhted, suhtlemiskorra ja lähenemiskeeldude küsimused, millega seoses osalen ka kohtuistungitel. Väga suur probleem on, et vanematel ei jää laste jaoks aega. Kooliga koostöös korraldame probleemide arutamiseks ümarlaudu ja kui asi ei lahene, koguneme vallamajja, kus on kaasatud ka politseinik. Kodudes, kus on vaja vanemaid alkomeetriga kontrollida, käingi ainult koos politseiga. Meie soov on, et lapsed oleksid kaitstud ja neil läheks hästi, aga kahjuks on peresid, kes meid kuulda võtta ei taha. Ühest perest tuligi eelmise aasta lõpus võtta ära kolm last. Tegeleme selle perega edasi, aga suuri muutusi kahjuks ei näe. Tihti mõtlen ka vabal ajal tööasjade peale ja kui vaja, olen ka puhkuse ajal välja tulnud. Paraku on nii, et isegi kui tahaks elada teiste inimeste elu, ei ole see võimalik.

Juba mitu aastat on meil vallas kriisiabi, mis tähendab, et kui lapsel ei ole näiteks kummikuid või perel leivaraha, on meil kui sotsiaaltöötajatel õigus oma blanketiga kirjutada välja maksimaalselt 50 eurot toetust, mille kohe raamatupidamisest kätte saab. Samuti anname toetust laagrituusikute tarvis, koolitarvete või klassiga koos teatrisse minnes pileti ostmiseks.

Koostöös perearstiga viisime majanduslikult raskes seisus perede jaoks sisse ravimitoetuse. Helistame apteeki, milliseid ravimeid on lapsel või tema pereliikmel vaja, ning apteek esitab meile arve, mille tasume valla rahast. On olnud olukordi, kus sotsiaalpedagoog peab lapselt iga päev üle küsima, kas ta võttis ravimit, mille arst talle välja on kirjutanud.

Oleme kolleegiga arutanud, et töö maht on nii suureks kasvanud – osakonnas võiks olla juures veel üks inimene, kes tegeleks just hariduse ja noorsootöö teemadega.

Maavalitsuste kadumisel jagatakse nende ülesanded paljude asutuste vahel ära, mis toob omavalitsustele tööd juurde. Maavalitsuste kadumisest on kahju, sest keerulisemate juhtumite korral saime sealt väga palju abi ja tuge.


Comments are closed.