Laulupeomuuseumi lasteaianäitusele
Tartu laulupeomuuseumi kuraator Kristiina Tael. Foto: Sirje Pärismaa
Tartu laulupeomuuseum kutsub vaatama näitust Eesti esimesest rahvuslikust lasteaiast, mis on tegutsenud muuseumiga samas majas, ja osalema haridusprogrammis.
Näituse „Lasteaia lood” kuraatori Kristiina Taela sõnul tekkis mõte teha lasteaianäitus juba kümme aastat tagasi. Laulupeo muuseumi avamise järel tulid paljud ja väljendasid äratundmisrõõmu: see on ju minu lasteaed!
Tael jõudis uurimiseni nüüd, kaevus ajalukku ning sai kinnitust teadmisele, et tegemist on tõepoolest Eesti esimese rahvusliku lasteaiaga.
„Suur õnn, et Eesti riigiarhiivis on säilinud selle lasteaia pidaja, Tartu Eesti lasteaia seltsi protokolliraamatud alates seltsi asutamisest 1905 kuni aastani 1940,” lausus Kristiina Tael. Materjalid katkesid 1940. aastaga, kuna selts lõpetas siis tegevuse ja lasteaed läks linna alluvusse.
Seepärast kuulutas muuseum jaanuaris välja mälestuste kogumise kampaania. Ühendust võttis üle 40 inimese, neist kolmekümne intervjuud koos fotodega jõudsid muuseumi. Fotomaterjali saadi väga palju. Kuigi maja on olnud Vanemuise seltsi kodu ja teise üldlaulupeo toimumispaik, on lasteaiaperiood olnud pikim: 1905–1988. See fakt pole vähem tähtis kui laulupidu.
„Lasteaia avamisega muutus paradigma, tegu polnud enam hoiu-, vaid haridusasutusega. Lapsi õpetati, samas oli ka algaastatel palju sotsiaalhoolekande aspekti ja võeti vastu vaesemate perede lapsi,” kõneles Tael.
Selgus, et alles on kasvatajaid, kes töötasid lasteaias 1950. aastatel ja mäletasid olnut nagu eilset päeva. Näiteks tõi kokana töötanud proua lõbusa foto töötajate nääripeost, kus ei puudunud ka koduõlle ankur. Ta rääkis, kuidas lastest üle jäänud leibu röstiti salaja köögis ja pandi koduõlu käima. Aeg oli pärast sõda raske, aga ühtehoidmist ja pidusid palju.
Klaasvitriinides on hulk eri ajastuid meenutavaid esemeid. Näiteks karu ja pruunid sukad tõi endine kasvandik. 1960-ndate lapsed teavad, et toona sukkpükse polnud, vaid kanti sukki ja pihikut. Poistelgi paistsid lühikeste pükste alt välja sukatripid.
Enamik eksponeeritud puitmänguasju on toodetud Tartu tehastes ja pärit linnamuuseumi kogudest. Ilus punane kleit on aga koka tütre oma, õmmeldud ema krimpleenist pulmakleidist 1970. aastal.
Huvipakkuv on haiguste ja nende ennetamise teema. Lugeda saab humoorikaid lugusid, kuidas tuli jalgu hoida tärpentinivannis, et ennetada haigusi, ja võtta kalamaksaõli.
Meenutatakse ka karistamist. Tutistamisele ja kehalisele karistamisele ei vaadatud kõvera pilguga. Lasteaias võeti isegi püksirihm appi ja pandi lapsi kappi kinni.
Huvitav on teada saada toitlustamisest. Terve majatiib oli köögi päralt. Nõudepesuks aeti pliidil vesi keema, klooritati. Kohapeal keedeti sülti ja tehti pasteeti. 1950.–1960. aastatel oli kodus vähe süüa ja lapsi ei pidanud sööma sundima, aga hiljem tulid juba pekitükkide peitmised, et laua tagant pääseda, sest järele jätta ei tohtinud.
„Pakume haridusprogramme lasteaedadele ja räägime, kuidas lapsed vanasti aias käisid, mängime tollaseid mänge, meisterdame paberist nukke, mida saab liigutada kätest-jalgadest,” lausub Tael. Saab kasutada ka muuseumi parki ja tellida programmi koos piknikuga. Tulla võib meile ka algklassilastega, kes veel mäletavad lasteaiaaega.