Ma ei oska eesti keelt

15. sept. 2017 Laine Põldaru Kose gümnaasiumi õpetaja - 1 Kommentaar

Laine Põldaru

Olen kolme lapse ema ja koolis õpetaja. Tihti avastan ennast arutlemas pealkirjas välja toodud mõtte üle. Tahaksin nüüd selle teema lahti kirjutada. Alustan näitest, mille olen ise läbi elanud.

Lõpetasin praeguses mõistes eliitkooli. Meil oli väga range eesti keele õpetaja. Klassis oli alati täielik vaikus, keegi ei julgenud naljalt pinginaabriga vestelda. Vale vastuse korral sai õpilane mitte just eriti sõbraliku kommentaari osaliseks. Kõik see tekitas klassis pingelise õhkkonna. Tundsin, kuidas lähen lukku. Etteütluste ja kirjandite kirjutamine muutus minu jaoks aina raskemaks.

Mäletan, kui klassikirjandi ajal käis õpetaja mööda ruumi ringi ja püüdis vaikselt lugeda õpilaste katkendeid juba kirjutatud juttudest. Ma ei soovinud ja ka häbenesin oma poolikut tööd näidata, sest olin tema suust varem ebameeldivaid märkusi kuulnud. Panin küünarnukist saadik käe oma kirjandi peale, et õpetaja ei saaks seda lugeda. Viimane märkas seda ja mööda minnes muigas.

Mida aeg edasi, seda vähem hakkasin eesti keeles neljasid ja viisi saama. Põhiliseks hindeks oli ikka kolm. Mõne aja pärast teadvustasin endale, et ei oska eesti keelt. Aeg-ajalt püüdsin paremate tulemuste nimel pingutada, siis oli hindeks kolm pluss. Ma loobusin ja olin rahul teadmisega, et ei oska eesti keelt. Mul ei olnud ka vanemaid, kes oleksid mind selle probleemi lahendamisel aidanud. Lõpetasin keskkooli.

Hirm paneb lukku

Edasiõppimisel juhindusin ikka sellest teadmisest, mille olin koolist kaasa saanud. Nii valisin oma erialadeks ajaloo, inimeseõpetuse ja tütarlaste käsitöö.

Aeg läks edasi, läksin mehele. Peagi sündisid siia ilma kolm väga kallist inimest – minu lapsed. Aastate pärast alustasid nad oma kooliteed. Varsti seisid nemadki silmitsi ülesandega kirjutada kirjandit. Mäletan, kuidas õpetasin neid oma mõtteid väljendama. Püüdsin selgitada ja tuua näiteid, mis aitaksid neil kirjandit rohkema kui kolme lausega kirja panna. Ja siis tegin ma enda jaoks avastuse: „Laine, sa ju oskad eesti keelt.” Kõik see andis julgust edasi tegutseda. Hakkasin kirjutama sõnavõtte, lastele jutte, ajakirjale artikleid.

Mõeldes hiljem sellele olukorrale klassis, olen aru saanud, et hirm oli vahend, mille abil õpetaja saavutas oma eesmärgi. Veenmine, rääkimine, selgitamine annavad tulemusi pikema aja möödudes. Need meetodid võivad kaasa tuua vahetunnis lärmakaid poisse ja tunnis pirtsakaid tüdrukuid, kuid aja möödudes sellised omadused taanduvad. Võin öelda kätt südamele pannes, et ei ole näinud ühtegi täiskasvanut ega lapsevanemat mööda koolimaja koridori lihtsalt jooksmas.

Hirm võib tekitada pöördumatuid tagajärgi. See paneb lukku juba olemasolevad anded ega lase neil väljuda. Eriti raske on lastel, kellel ei ole kõrval toetavat inimest. Mõnikord parandab olukorda uus keskkond ja uuenenud suhted. Seda mõtet kinnitas Tallinna ülikooli kultuuri- ja neuropsühholoogia professor PhD Aaro Toomela oma kõnes Tartus 2015. a toimunud konverentsil „Teada või katsetada: strateegiad, mis klassiruumis tegelikult töötavad”. Ta ütles: „Õpetamise olemuseks on arengut toetava – st kindlal viisil organiseeritud – keskkonna loomine. Õpilane õpib kõige edukamalt temale sobivaks kohandatud õpikeskkonnas.”

Optimismi allikas

Ühel ilusal suvepäeval päikest võttes lugesin varem kõrvale pandud Arterit (11.03.2017) ja leidsin sealt intervjuu kasvatusteadlase Kristi Vinteriga. Ta ütles: „Kuna õppimist pärsivad kõige rohkem stress ja hirm, ei peaks õpetamine toimuma hinnete ja eksamitega ähvardades. Õpetaja võiks olla hoopis innustaja ja need hirmud maha võtta.”

Et meie ühiskonnas oleks vähem katkiseid inimesi, peab õpetajal olema mingigi boonus või motivatsioon teha seda rasket tööd. Suhtun igasse õpetajasse suure lugupidamise ja austusega, sest tean selle töö hinda.

Lõpetuseks tsiteerin PhD Monica Sakki, kes kirjutas oma väitekirjas „Õpilaste, lapsevanemate ning õpetajate hinnangud õpilase toimetulekule …”: „Kohanemisvõimelised on õppijad, kellel on positiivne suhtumine õppimisse ja kooli, sest nad on enesekindlamad, emotsionaalselt vähem häiritud ning suudavad oma ressursse paremini ära kasutada. Ja vastupidi: mida suurem on õppija ohutunne, mida rohkem ta kogeb kooliga seoses ähvardust ja hirmu, seda tõenäolisemalt ta kasutab ja jääbki kasutama ebakonstruktiivseid toimetulekustrateegiaid. Teisisõnu: mida konstruktiivsemad on õpilase tavapäraselt kasutatavad toimetulekustrateegiad, seda paremad on tõenäoliselt ka tema (õpi)tulemused ja seda enam suureneb optimism tuleviku suhtes, mis omakorda käivitab tõusujoones kulgeva arenguspiraali” (2013).

Soovin uue kooliaasta alguses kõigile õpilastele ja õpetajatele sooje suhteid ja meeldivat õpikeskkonda.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ma ei oska eesti keelt”

  1. AS ütleb:

    Oi kui õige artikkel!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!