Multikultuurne praktika Tampere kutsehariduskolledžis

Küllike Adamson (vasakult äärmine) puhastusteeninduse õpilastega. Fotod: Küllike Adamson

Õpetada Soomes ja pealegi soome keeles õpperühma, kuhu kuulub 15 rahvusest sisserändajaid, on mu elu üks põnevamaid töökogemusi.

Aktiivse inimesena organiseerisin endale ülikooli praktikakoha Tamperesse, otsides kontakte ja pidades sõbralikke kirjavahetusi.

Jah-sõna tuli ruttu ning kõik läks liigagi libedalt, kuni olin juba kooli ust avamas. Kui ma kevadel kutsepedagoogilise praktika esimesel päeval  Tampere kutsehariduskolledžisse (TREDU) jõudsin, ei olnud mul mingit ettekujutust, millise puhastusteeninduse õpperühmaga ma kohtun. Mõtlesin, et vaatlen võõras keskkonnas esialgu tunde, elan olukorda tasapisi sisse, küll hiljem on aega tunde anda. Päris nii see aga ei läinud …

Olgu öeldud, et suure juhusena sai mu juhendajaks minu kunagine puhastusteeninduse kutseõpetaja Tampere täiendkoolituse päevilt, kellega jällenägemine oli soe. Kursus, mida õpetaja juhendas, oli täiskasvanud sisserändajate grupp, kuhu kuulus inimesi 15 rahvusest. See mind pehmelt öeldes jahmatas. Olime juhendava õpetajaga samal pulgal: ka temal ei olnud nii kireva koosseisuga sisserändajate grupi õpetamise kogemust.

Mu esimene iseseisev tund kukkus välja suure improvisatsioonina, mis oli hea näide sellest, kuidas kutseõpetajal tuleb kiirelt muutuvas olukorras reageerida. Minu juhendaja lihtsalt viipas, et kaua ma seal tagareas istun, tulgu ma ja hakaku õpetama.

Koolimaja oli verivärskelt remonditud ja õpitegevus toimus selles klassis esimesi päevi. See tekitas olukorra, kus enamik asju on veel kolimisega kadunud, tellitud asjad ei ole kohale jõudnud ja WiFi-signaal puudub. See kõik nõudis külma närvi, et hoida õppetöö käigus ja tegelda organisatsiooniliste küsimustega, et midagigi liikuma saada.

Nii oligi, et õpetaja pani tahvlile slaidi, delegeeris õpetamise mulle ja kihutas järjekordselt tähtsaid asju ajama. Sellises olukorras ei olnud mul aega kaua väriseda. Teema oli didaktiliste nõuete järgi ette valmistamata, kuid juba pärast lühikest loengujuppi ja slaidiga näitlikustamist otsustasin korraldada klassis elava arutelu. Sel moel tekitasin pingevaba õhkkonna, kus õpilased said esitada küsimusi ja leida vastuseid. Tundsin, et klass tegutseb nagu õlitatult, see oli minu tõeline vau-elamus.

Mind võeti kohe omaks ning õpetajahakatisena tegin omalt poolt kõik, et õpiõhkkond säiliks positiivne ja õpilased oleksid innustunud. Teadsin, et ainult nii saan säilitada õpihuvi.

Jäin esimeste kogemustega rahule, sest elav keskustelu arendas igati õpilaste keele-, koostöö-  ja suhtluspädevust. Alustava õpetajana sain õpilaste arengut toetada, innustada neid puhastusteeninduse eriala õppima ning selgitada välja õppijate erisusi. Kasutasin kujundavat hindamist, andsin positiivset tagasisidet ja ühtlasi tänasin meeldiva koostöö eest.

Kui kõik need eelnevad praktikapäevad olid toimunud Tampere kesklinnas, siis oma neljandal praktikapäeval sain õppetööd läbi viia Ylöjärvi linnas asuvas koolituskeskuses Valo, kus sõbraliku perena  asuvad ühe katuse all nii gümnaasium, ettevõtluskoolitus, täiskasvanukoolitus kui ka ametikool.

Siinses hoones oli puhastusteeninduse õpperühmaga võimalik läbi viia praktilist õpet hästisisustatud moodsates praktikaklassides. Rühm oli sama, küll vahetunud aga  tunde andev õpetaja.

Tol päeval jagasime 18-liikmelise õpperühma pooleks. Selliselt jäid pooled õpilased minuga puhastuskeemiat õppima ja ülejäänud läksid teise õpetajaga praktikaklassi koristusmasinatega tutvuma.

Alustasin sissejuhatuse ja eesmärkide seadmisega ning pidasin uuest teemast lühikese loengu. Näitlikustamiseks olid mul klassis koristuskeemia pudelid ning teemat toetasin pildimaterjali seinale projitseerides. Hoidsin pingsalt silma peal, kuidas klassis reageeritakse ning mil moel edastatud info kohale jõuab. Lasin esitada õpilastel küsimusi ja tagasiside mõttes küsitlesin neid. Samas ei tohtinud ma hetkekski unustada, et tegu on ikkagi sisserändajatega, kellel on soome keeles õppida keeruline. Oli tore märgata, kuidas innukamad õpilased tegid erialamõistetest märkmeid ja õppisid kõrvuti erialaga ka soome keelt. Tean omast kogemusest, kui keeruline on võõras keeles õppida. Ka soome keeles tundide läbiviimine nõudis mult suurt pingutust, olin päeva lõpuks ikka väga väsinud.

Teadmiste kontrollina kasutasin avastusõpet, kus iga õpilane sai valida endale meelepärase koristuskeemia pudeli ning iseseisvalt uurida, milline oluline info on pudelile kirjutatud ning mis sellest on koristamistööd tehes puhastusteenindajale oluline. Ülesande lahendamiseks oli aega kümme minutit. Soovitasin teha märkmeid, kasutada abimaterjali ja julgustasin küsima. Kui iseseisva uurimise aeg lõppes, sai iga õpilane rääkida mulle oma avastusest 2–3 minutit. Kõik olid tublid ning lõpetuseks tegime teemast ja ülesandest kokkuvõtte.

Edasi vahetasime gruppe: need, kes olid käinud teise õpetajaga koristusmasinaid õppimas, tulid nüüd minuga õppima puhastuskeemiat.

Sel päeval vaatasime veel arvutist koristusmasinatega töötamisest õppe­videoid. Neid vaadates panin tähele õpilaste ebakindlust ja kartust töömaailma ees. Sagedasemad küsimused olid järgmised.

• Kas meil tuleb ka neid masinaid kasutada?
• Kas nendega on keeruline töötada? 
• Aga kui ma ei saa tööl nendega hakkama? 

Minu kui tulevase kutsepedagoogi ülesanne oli õpilasi julgustada, toetada ja neile selgitusi jagada. Hoida neil n-ö käest kinni. Rääkisin oma kogemustest töömaailmas, sarnastest kartustest, kuidas nendest üle saada ja õpetlikest seikadest tööl. Näited puhastusteenindaja tööelust köidavad eriala õppijaid ja annavad kinnitust, et õpetaja mitte ainult ei räägi, mis raamatutes kirjas, vaid tal on päris töömaailmast saadud töökogemused. Kutseõpetajale on see kui võluvits, mis teeb temast tõsiselt võetava eeskuju ja innustab õpilasi parimal viisil õppima.

Oli tore jälgida ka õpilaste suhtlust, kus mõningase koristuse kogemusega õpilased jagasid kaasõppijatele oma kogemusi töömaailmast. See on täiskasvanuõppe tavaline, aga üks positiivsemaid külgi.

Kokkuvõtteks võtsin praktikalt kaasa mitmed väärtuslikke tähelepanekud.

• Sisserändajatest õpilaste õpetamise puhul on oluline arvestada õppimisele kuluvat aega, valida õige tempo ja ehitada teema üles lihtsalt (nt piltkiri, näitlikustamise suur osakaal).
• Kui õppijateks on täiskasvanud, siis võin edaspidi kindel olla, et tegemist on äärmiselt heterogeense seltskonnaga, kelle töö- ja erialased kogemused on äärmusest äärmusesse.
• Kui täiskasvanud õppijad on igaüks eri kultuurist, võib seda nimetada megaheterogeenseks grupiks (autori tõlgendus), kellega töötamisel tuleb lisaks headele pedagoogilistele pädevustele kasuks hea kultuuriteadmus.
• Kuna sisserändajad kvalifitseeruvad HEV-õppuriteks, peaks tunde läbi viima vähemalt kaks õpetajat ja grupi suurus ei tohiks ületada 15 õppurit.
• Kutsun kõiki kutseõpetajaid olema ise aktiivsed ja julgustan minema välismaale praktikale.