Õpetaja õnnetunne

Heiki Raudla

Viimasel ajal räägitakse palju õpilase õnne- ja turvatundest, nii nagu ka koolitüdimusest ja -kiusamisest. Õpetaja õnnest ja heaolust on juttu märksa vähem. Kui, siis palga kontekstis või mõne konkreetse juhtumi valguses – näiteks kui YouTube’i on pandud üles video, kuidas kaagid õpetajat mõnitavad.

Ometigi julgen väita, et õpilase õnnetunne ja koolirõõm sõltuvad paljuski sellest, kuidas tunneb end õpetaja. Kui ikka õpetaja näitab klassi ees tüdimuse, väsimuse ja eluga rahulolematuse märke, siis mida tahta õpilasest? Meeleolu kandub edasi, nagu öeldakse. Tarkust ei saa kapaga pähe valada, küll aga võib keskkond või õhkkond teadmiste ja oskuste ülekandumist soodustada.

Mitu tuttavat õpetajat on kurtnud, et lapsevanemad suhtuvad õpetajasse kui klienditeenindajasse, kes peab tagama, et A ja B hakkaks lapsele pähe umbes nii, nagu jõuab kiire internet moodsasse majapidamisse – klikkad nuppu ja vupsti, teadmised muudkui talletuvad ning kuvatakse seejärel meeleorganitesse põhimõttel „laadige alla”. Võimalik, et seda mentaliteeti on soodustanud arusaam, et haridust saab osta, haridus on kaup – saadan lapse kooli, ja olgu olla … Õpetaja peab tagama lapsele teadmised, õigemine tõendi teadmiste kohta, mis aitavad tal elus läbi lüüa.

Õpetaja jääb inimeseks koos oma tujudega. Ta pole masin. Veel mitte. Kuigi Buckinghami ülikooli asekantsler Sir Anthony Seldon väitis hiljuti Briti teadusfestivalil, et robotid vahetavad hiljemalt kümne aasta pärast inimõpetajad välja. Tehisintellektiga robotõpetaja on ilmselt täiesti neutraalne teadmiste edasiandja, vaba eelarvamustest ja stereotüüpidest, emotsioonideta ega ärritu, teda ei mõjuta isikliku eluga kaasnevad häirivad asjaolud ega tujud, mis kimbutavad inimõpetajat.

Selline robotõpetaja oleks täiuslik klienditeenindaja, nagu iseteeninduskassa. Ta oskaks õpilase teadmisi objektiivselt hinnata. Iseasi, kas ta õpilase õnnelikuks teeks, kas ta suudaks õpilast inspireerida või jääks pelgalt automaadiks, mis väljastab tšekke, st hinnetelehti ja tunnistusi. Kas õpilane, kes suhtleb maast madalast üksnes masinatega, ei muutu ise varsti masinaks?

Konkreetsed teadmised ja oskused on ainult hariduse üks osa. Teadmistest on vähe kasu, kui sa ei oska nendega midagi peale hakata. Fakte võib tõepoolest internetist otsida ja massiliselt andmekandjatele talletada. Õpilane ei saa olla anum, kes arve, mõisteid ja definitsioone täis pumbatakse, õpetaja aga ei saa olla see pump, kes masinlikult päevast päeva oma ülesandeid täidab. Kuni õpetaja ja õpilane jäävad inimesteks, peab neil säilima ka inimväärikus.