Õpilaste ja õpetajate igiammune konflikt: kuhu minna õppereisile?

Eesti spordi- ja olümpiamuuseum alustab sügisel Eesti muuseumihariduses omamoodi pilootprojektiga. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Õppeaasta alguses võtab nii õpilastel kui ka õpetajatel kooliga taas kohanemine pisut aega. Eelkõige on esimestel õppekuudel tavalisest rohkem askeldamist õpilastel – tarvis on rääkida ära jutud, mis suve jooksul kõnelemata jäänud, meenutada keha kui päikesepatarei energia suunamist õppimisse ja sukelduda rutiinsesse koolirütmi. Paljud koolid korraldavad just sügisel õpilastele mõne õppereisi, et see üleminek toimuks rahumeelsemalt. Et reisist vaimustuksid nii õpetajad kui ka õpilased, tuleb sihtkoha valikul teha kompromiss uute teadmiste omandamise ja atraktiivsuse vahel.

On müüt, mis räägib, et sportlased olid ajal, mil koolis tarkust jagati, trennis. Kindlasti on tegemist pisikese ülepingutamisega, aga mingi tõetera igas ütluses siiski on. Tundub tõenäoline, et kui korraldada küsitlus iga klassi suurimate spordisõprade seas, vastab enamik noori küsimusele, mis on tema lemmikõppeaine koolis: kehaline kasvatus. Ja needsamad noored hindavad pahatihti kõige madalamalt reaalaineid.

Eesti spordi- ja olümpiamuuseum alustab sügisel Eesti muuseumihariduses omamoodi pilootprojektiga. Koostöös õpetajatega on valminud haridusprogrammid, mis ühendavad endas esmakordselt tõeliselt spordi ja reaalained, täpsemalt öeldes matemaatika ja füüsika. Ja seda mitte ülevaatlikult või õppekava läbivalt. Oleme palunud õpetajaid, et nad valiksid matemaatika ja füüsika riiklikest ainekavadest osad, mida õpetajal igapäevases klassikeskkonnas ehk pisut keerulisem selgitada on. Osad, mis sobivad hästi nii põhikooliastmele kui ka keskkooliõpilastele.

Spordimuuseumi juhi Siim Rand­oja sõnul tahab muuseum samm-sammult olla teerajajaks kogu Eesti muuseumihariduses. „Hästi oluline on mitte pakkuda ainuüksi seda, mida muuseumipedagoogid huvitavaks ja oluliseks peavad, vaid olla õpetajale tema aine efektiivsemal ja kaasahaaravamal moel edastamiseks reaalne partner,” rääkis Randoja. „Õpetajatega koostöö on mitmetasandiline – oleme kuulanud meid külastanud kooligruppide juhendajate arvamusi, andnud kogu programmiloome tipptasemel noorte õpetajate hoolde ja kogume jooksvalt tagasisidet ka õppeprogrammide loomise ajal ja selle järel.”

Uued haridusprogrammid on interaktiivsed ja haaravad endasse kogu muuseumikeskkonna. Õpilased saavad salvestatud videolahenduste abil kvaliteetsed alusteadmised riiklikus õppekavas sisalduvast teemast, kusjuures videotes kohtavad nad eri spordiareene ja muidugi tippsportlasi. Muuseumikeskkonnas leiduvate spordivahendite ja atraktsioonide abil on võimalik omandatud teadmisi kohe praktikas katsetada ja enda võimeid proovile panna.

Haridusprogramm lõpeb töölehtede täitmise ja koju kaasa antava materjaliga, mille abil on õpetajal hiljem võimalik õpitut kontrollida ja üle korrata.

Pärast harivaid tegevusi saavad õpilased muuseumis avastada nii meie spordiajalugu kui ka võrrelda oma võimeid tippsportlastega. Näiteks uudne ja eriti lõbus inimlauajalgpall spordimuuseumi jalgpalli miniareenil on just see, millega passib seda erilist koolitundi lõpetada.

Samal ajal oleme edasi arendanud ja ajakohastanud ka kevadel suurt populaarsust nautinud haridusprogramme, mis sobivad eri kooliastmetele ja annavad õpilastele võimaluse väljaspool koolikeskkonda midagi uut ja põnevat teada saada, kinnitades samal ajal õpetajale, et õppekäik on läinud asja ette.

Tundub põnev? Ongi. Täpne ülevaade uutest interaktiivsetest haridusprogrammidest ja palju muud leiad aadressilt spordimuuseum.ee.