Pilk varakambrisse

Pisike Osterley raamatupood Londonis. Foto: Ilmar Tomusk

Kui olin varem raamatutest läbi tänapäevaste autorite prisma lugenud, kuidas ja mida mõtlesid näiteks Einstein, Turing, Heisenberg või Eddington, siis nüüd olid need teadlased minu ees oma originaaltekstide ja mõtetega.

Raamatuid, mida lugeda võtan, valin tavaliselt väga põhjalikult. Esiteks vaatan, kas autori nimi on varem loetud raamatutest läbi käinud. Oma ala tipud ei viita kunagi juhuslikele nimedele; kui üks tippteadlane on pidanud vajalikuks viidata mõne kolleegi tööle või seda tsiteerida, tekitab selline viide usaldust.

Teiseks tahan olla kursis valdkonna viimase arenguga. Seetõttu valin kas siis päris raamatupoe riiulist või e-raamatupoest selliseid väljaandeid, mis kannavad võimalikult suurt aastaarvu. Nii on viimane mu lugemislauale sattunud raamat ilmunud aastal 2016, autoriks noorema põlve (sünd 1966) füüsik ja kosmoloog Sean Carroll. Teos kannab pealkirja „Suur pilt: Elu tekkimisest, selle mõttest ja universumist endast” (ingl „The Big Picture: On the Origins of Life, Meaning, and the Universe Itself”).

Kuid olen tähele pannud, et mõnikord jõuavad minuni ka raamatud, mida ma oma rumaluse tõttu ei oleks ise osanud otsidagi või mille oleksin eelmisse sajandisse jääva väljaandmis­aasta tõttu ära põlanud. Nii sain hiljuti 1991. aastal trükitud füüsika, astronoomia ja matemaatika alaste artiklite kogumiku „The World Treasury of Physics, Astronomy and Mathematics“ (Little, Brown & Company, Boston 1991). Eesti keeles võiks raamatu pealkiri kõlada näiteks „Maailma füüsika, matemaatika ja astronoomia varakamber”.

„Koopast” leitud varakamber

Raamatu pistis mulle pihku mu vanem poeg, kes oli selle ostnud Londonis tegutsevast hubasest Osterley raamatupoest 8 naela eest ehk ilmselgelt sõbrahinnaga (raamatu sisekaanel oli selle hinnaks märgitud ligi 77 naela). Poja sõnul on tegemist poekesega, mis on pime nagu koobas. Pood on maast laeni raamatuid täis ja seal on ainult üks teadusraamatute riiul, kust aga võib leida tõelisi rariteete.

Olin seda teost käes hoides esialgu üpris skeptiline. 859 lehekülge, väljaandmisaasta 1991 – kas seal võib tõesti olla midagi sellist, mida ma kümnetest ja kümnetest käesoleval sajandil trükitud samateemalistest raamatutest pole lugenud? Kuid ainuüksi pilk selles esindatud autoritele pani pulsi kiiremini lööma: Richard Feynman, George Gamow, Pierre Curie, Albert Einstein, Paul Dirac, Werner Heisenberg, Max Planck, Roger Penrose, Stephen Hawking, Carl Sagan, Edwin Hubble, Georges Lemaître, Alan Turing …

Seda loetelu võiks jätkata, sest mahukas kogumikus on töid enam kui 60 maailmakuulsalt teadlaselt, kelle panuseta ei oskaks ilmselt keegi 20. ja 21. sajandi täppisteaduste maailma ette kujutada. Tippteadlaste mõtted ei aegu (võtame kas või Newtoni „Principia” (1687) ja Darwini „Liikide tekkimise” (1859), mida on hiljem edasi arendatud, kuid milles kirjeldatud üldpõhimõtted kehtivad ka aastasadu hiljem.

Mind kallutas seda lugema veel üks oluline seik. Kui olin varem raamatutest läbi tänapäevaste autorite prisma lugenud, kuidas ja mida mõtlesid näiteks Einstein, Turing, Heisenberg või Eddington, siis nüüd olid need teadlased minu ees oma originaaltekstide ja mõtetega.

Nii leiab kogumikust Pierre Curie Nobeli füüsikapreemia (1903) puhul peetud kõne (lk 50−55), milles ta räägib radioaktiivsusest, keskendudes ennekõike raadiumile. Ta hoiatab selle sattumise eest kurjategijate kätte ning esitab küsimuse, mille vastust me nüüd, enam kui sada aastat hiljem osaliselt juba teame. Nimelt küsib ta, kas inimkond on valmis looduse saladusi kasutama enda hüvanguks või sünnib sellest hoopis kahju. Ta võrdleb oma avastusi Nobeli omadega – võimsast lõhkeainest võib inimkonnal kasu olla, kuid see võib sattuda ka sõjardite kätte, tuues kaasa kohutava hävitustöö.

Teadus ja religioon

Albert Einsteinilt on kogumikus mitu artiklit. Ühes tutvustab ta oma kuulsat valemit E = mc2, teises aga arutleb teaduse ja religiooni vahekorra üle. Einstein ei näe kahe fundamentaalselt erineva maailmavaate vahel vastuolu, kui kumbki tegeleb sellega, milleks ta on kutsutud. Küll aga tekib tema sõnul konflikt siis, kui usklikud otsustavad liikuda teaduse pinnale, väites, et kõik piiblis kirjeldatu on absoluutne tõde. Patust pole vabad ka teadlased, kes kipuvad teaduslike meetoditega andma meid ümbritsevale maailmale lõplikke hinnanguid. Kokkuvõttes aga täiendavad teadus ja religioon teineteist: teadus ilma religioonita on lombakas, religioon ilma teaduseta on pime, ütleb Einstein (lk 832).

Einsteini eluloolistest märkmetest (lk 577−589) tuleb aga selgelt esile tema arvamus sellest, kas ja mismoodi universum on alguse saanud: „Alguses (kui selline asi üldse olemas oli) lõi Jumal Newtoni seadused koos vajalike masside ja jõududega” (lk 584). Einstein ei tahtnud kuidagi leppida, et universumil oli algus. Seda erinevalt oma suurest kaasaegsest Georges Lemaître’ist, kellelt on käsitletavas kogumikus artikkel „Ürgaatom” (ingl „The Primeval Atom”). Belgia astrofüüsika professor ning samaaegselt jesuiidi preester Lemaître pani sellega aluse nn Suure Paugu teooriale (mõiste Suur Pauk, ingl The Big Bang, võttis 1949. aastal kasutusele Inglise astronoom Fred Hoyle, kellele „Varakambri” artiklites korduvalt viidatakse). Teadlasena distantseeris Lemaître end selgesõnaliselt oma usulistest veendumustest ning väitis, et tema teooria aja ja ruumi algusest ei ole seotud judeo-kristliku arusaamisega maailma loomisest. Kui paavst Pius XII rõõmustas, et Suure Paugu teooria näol on tegemist katoliku usu teadusliku kinnitusega, oli Lemaître sellest pigem häiritud.

Nii sellest väljaandest kui ka varem Lemaître’i kohta loetu põhjal julgen öelda, et Lemaître’i roll teadusloos ei jää Einsteini omale sugugi alla ning nii mõneski punktis jõudis ta praegu kehtivatele arusaamadele universumist lähemale kui Einstein. On isegi öeldud, et Lemaître mõistis Einsteini teooriat paremini kui Einstein ise.

Religiooni üle arutleb „Varakambri” kaante vahel ka üks kvantfüüsika rajajatest Werner Heisenberg artiklis „Positivism, metafüüsika ja religioon“ (lk 821–827, ingl „Positivism, Metaphysics, and Religion”). Seda ning teisigi 20. sajandi suurimate teadlaste seisukohti lugedes („Varakambrist” leiame ka Harvardi astronoomiaprofessori ja teadusloolase Owen Gingerichi artikli „Saagu valgus: Kaasaegne kosmogoonia ning piibli loomislugu” (lk 378–394, ingl „Let There Be Light: Modern Cosmogony and Biblical Creation”) leidsin end mõttelt, et kui tänapäeva Eestis näib valitsevat seisukoht, et teadlane peaks pelgama religiooni nagu vanakuri välku, siis maailma teaduse tipud jätavad hingamisruumi ka Jumalale (või on see hoopis vastupidi?).

Werner Heisenbergilt on kogumikus teinegi põnev artikkel, milles ta tutvustab kvantteooria Kopenhaageni tõlgendust (lk 86-95, ingl „The Copenhagen Interpretation of Quantum Theory)”.

Eriti suure huviga lugesin tänapäevase arvutiteaduse rajajate artikleid. Ungari päritolu John von Neumanni sulest on kogumikus artikkel „Arvuti ja aju” (ingl „The Computer and the Brain”), Alan Turingilt aga teedrajav „Kas masin suudab mõelda?” (ingl „Can a Machine Think?”), milles ta kirjeldab imiteerimismängu, mida tuntakse Turingi testi nime all. Testis esitab küsitleja kahele „isikule” (üks neist on arvuti) küsimusi selgitamaks, kas arvuti on intelligentne ning selle vastused oleksid võrreldavad inimese omadega. Eriti põnevaks teeb 1950. aastal kirjutatud artikli see, et aastal 2014 linastus meiegi kinodes Alan Turingi elul põhinev põnevik „Imiteerimismäng”, milles geniaalset matemaatikut kehastab Benedict Cumberbatch.

Omaette peatükk on kogumikus pühendatud teadlaste elulugudele. John Archibald Wheeler kirjutab Albert Einsteinist, Einstein Max Planckist, Jag­dish Mehra Paul Diracist, Dirac meenutab omapärases huumorivõtmes David Hilbertit. Matemaatik Paul Richard Halmos kirjutab geniaalsest ja mitmekülgsest matemaatikust John von Neumannist, keda võiks mõneski mõttes pidada hajameelse professori võrdkujuks. Isegi pärast 17 aastat elamist oma kodus ei suutnud ta leida veeklaasi, et abikaasale vett tuua. Artiklid on ka Alan Turingist, India noorena surnud geniaalsest matemaatikust Srinivasa Ramanujanist ning taas kord ungari päritolu matemaatikust Paul Erdösist, kelle elu seisneski ainult matemaatikas. Ta kirjutas pea 1500 teadusartiklit ning tegi koostööd enam kui 500 matemaatikuga.

Lisaks erakordselt põnevatele elulugudele leiab „Varakambrist” ülevaated Fermilabi rajamisest ning Los Alamosest ja kurikuulsast Manhattani projektist, mis on tõenäoliselt kõige suurema Nobeli preemia laureaatide kontsentratsiooniga projekt inimkonna ajaloos. Ja muidugi on „Varakambris” tohutu kvantum teadust, populaarteadust, teaduse ajalugu, teadusfilosoofiat ja koguni teaduspoeesiat, millest selle põgusas ülevaates ei ole võimalik rääkida.

Kokkuvõttes julgen öelda, et iga lehekülg 859-st oli väärt lugemist. Ning jääb vaid kahetsusega nentida, et suurem osa neist tekstidest ei ole eestikeelsele lugejale kättesaadavad.

Ingliskeelse kasutatud raamatu saab aga Amazonist või eBayst kätte vaid mõne euro eest.