Sõnal sabast: Velmama
Priit Põhjala
Ka uuel kooliaastal ilmub Õpetajate Lehes üle nädala „Sõnal sabast”, veerg, mis keskendub oluliste uudis- ja velmamist väärivate unarsõnade tutvustamisele. Just, nii ma ütlesin, velmamist. Viimasel ajal, nagu heameelega täheldanud olen, on seda sõna – „velmama” – rohkem kasutama hakatud, paljud aga ei tea, mida see õigupoolest tähendab.
„Velmama” on sõna „taaselustama”, meditsiinis „reanimeerima” sünonüüm. „Eesti etümoloogiasõnaraamat” ütleb, et see on 1950. aastatel loodud tehistüvi, mille impulss-sõnaks on ersa keele velmems tähendusega „ellu ärkama”. Leksikograaf Udo Uibo täpsustab oma raamatus „Sõnalood”, et sõna soovitas kasutusele võtta keeleteadlane Valdek Pall 1954. aastal ja selle innukas propageerija oli Paul Ariste.
Ja miks mitte seda väikesest sugulaskeelest pärit laenu praegugi propageerida? On ta ju suu- ja sulepärane, sõnadega „taaselustama” ja „reanimeerima” võrreldes lühem keelend, millel pealekauba meeldivalt selge ja konkreetne tähendusväli.
Velmata saabki näiteks vanu ja unustatud sõnu, aga ka möödunud aegade kombeid, aja jooksul unarule jäänud sõprussuhteid ning mõistagi õnnetuses kannatanut. Värv, heli või lõhn võib velmata lapsepõlvemälestusi, kirjandusteos või päevapilt varem elanud inimesi ja nii edasi.
Mõeldav oleks ka enesekohase tegusõna „velmuma” ehk „taaselustuma” kasutuselevõtt. Ja viimaks on ju võimalik kasutada ka nimisõna „velme” („taaselustus”, „reanimeerimine”). Seegi on mõnusalt lühike. Võrrelgem kas või keerukaid väljendeid „reanimobiil” ja „reanimatsiooniosakond” nende ökonoomsete vastetega „velmeauto” ja „velmeosakond”. Muide, saab veel kokkuhoidlikumalt, kui öelda „velmamise” ehk „velme” asemel „velm”, omastavas „velma” („velmaauto”).
Need on tõepoolest sõnad, mis ei peaks jääma paari keeleinimese omavaheliseks lõbuks, vaid võiksid pinduda meie ühises kõne- ja kirjakeeleski. Keelekorraldajate luba on olemas – kes ei usu, vaadaku ÕS-ist järele.