Teismelise nääklused ja riiud vanematega
Foto: Panthermedia / Scanpix
Miks teismelised valetavad vanematele? „Tegelikult on pettuse kõige sagedasem põhjus see, et nad püüavad kaitsta suhet vanematega. Nooruk ei taha, et vanemad temas pettuksid,” leidis psühholoogiaprofessor Nancy Darling.
Kes meist ei tea, et murdeiga on tormi ja stressi periood. Sellest kirjutatakse õpikutes ja raamatutes, seda esitletakse filmides ja muusikas. See on domineeriv käsitlus. Seda üllatavam oli „Kasvatamishirmust” lugeda, et tegelikult ei pruugi see nii olla.
Autorid Po Bronson ja Ashley Merryman viitavad Laurence Steinbergi raamatutele, kus antakse üksikasjalik ülevaade uuest narratiivist.
Kuni 1970. aastate alguseni räägiti vanematele, et neil on igal juhul oodata vastasseisu ja trotsi. Konflikti puudumist tõlgendati kui arengu kängujäämist. Teisisõnu, kui teismeline ei lärmanud ja mässanud, oli temaga midagi valesti. See mõtteviis toetus suuresti Anna Freudi, Erik Eriksoni ja Peter Blosi teooriatele. Kuid nemad uurisid valdavalt kliinikutes viibivaid probleemseid teismelisi.
1970. aastate keskpaiku valiti teismelisi uurimustesse koolidest, mitte kliinikutest. „Need uurimused leidsid, et 75% teismeliste sõnul on nende suhted vanematega head ja meeldivad,” kirjutab Steinberg. See tähendab, et mässamine ja konfliktid pole siiski valdavad.
1976. aastal leidis Sir Michael Rutter, keda paljud autoriteedid peavad nüüdisaegse lastepsühholoogia isaks, et 25% vanematega tülitsejatest olid seda teinud juba ammu enne teismeikka jõudmist. Teisisõnu, teismeiga polnud konflikti vallandaja. Järgmise kahe aastakümne jooksul kerkis sotsiaalteaduses pinnale järjest rohkem andmeid, mis näitasid, et traumaatiline teismeiga on erand, mitte norm.
„Populaarne kuvand perekondliku vaidluse järellainetuses mossitavast indiviidist võib tabavamalt portreteerida pigem vanema emotsionaalset seisundit, mitte teismelise oma,” kirjutab Steinberg. Vanemaid viivad nääklused ja riiud rohkem rööpast välja kui teismelist ja nende tusameel kestab kauem.
Bronson ja Merryman väidavad, et sotsiaalteadlased on korraldanud teismelistele küsitlusi ja enamik küsitletuist ei pea teismeiga traumaatiliseks.
Ometi võivad need kaksipidised konkureerivad narratiivid hakata otseselt käitumist suunama. Näiteks siis, kui teismeline ei julge tunnistada, et tema vanemad on täiesti toredad, sest ta tahab olla lahe ja räägibki nii nagu teised tema ümber. Või siis, kui ta käitub oma vanematega rahulolematult, sest hoolimise ja kiindumuse näitamine paneks talle pähe narrimütsi.
Teismelise elu
Toon siinkohal näite Saaremaalt.
Hanna Tuus kirjutab 2013. aastal Õpetajate Lehes (08.03), et kui tal oleks valida, ei tahaks ta teimeliste hulka kuuluda. Põhjusena nimetab ta negatiivset kuvandit, mis teismelisega kaasas käib.
„Kui öeldakse „teismeline”, ilmub silme ette pilt roosade juuste ja äranutetud silmadega neiust või vandaalitsevast noormehest,” kirjutab Hanna Tuus. Arvamus sellest, et teismelise elu on raske, on üldlevinud.
Parim osa teismeeas on aga see, et kõik, eelkõige lapsevanemad, tunnevad teismelisele tema „meeletult keerulise” eluetapi pärast kaasa.
„Kinnitamaks, et nad teda mõistavad, lubavad vanemad teismelisel uksi paugutada ja neelavad rahulikult alla klombi, mis tekib kurku pärast järjekordset sõimuvalingut võsukese suust.”
Hanna Tuus lõpetab oma kirjutise: „Minus tekitab lausa tülgastust, kui keegi tuleb kaastundlikult ohates taas kord lagedale lausega „Ta on ju teismeline”.”
Küsitluslehed vanematele
Nancy Darling Pennsylvania ülikoolist oli rabatud vanemate suurest hirmust teismelisi otsejoones mässule tõugata. „Tänapäeval usuvad paljud vanemad, et parim viis teismelist rääkima panna on olla sallivam, lubada rohkem ja mitte karme reegleid kehtestada,” tõdes Darling.
Vanemad, kes ei kehtesta reegleid ega standardeid, kes armastavad ja aktsepteerivad, ükskõik mida laps teeb, ei saa tegelikult laste elu kohta rohkem teada. Nende lapsed astuvad sageli üle piiride ja satuvad probleemidesse.
„Lapsed näevad reeglite puudumist märgina, et vanematel on ükskõik − vanem ei tahagi vanemaks olemise tööd teha,” kirjutab Darling.
Selle uurimuse versioone on korraldatud üle kogu maailma, ka Filipiinidel, Itaalias ja Tšiilis, kus leebe lapsevanem on normiks. Ja lapsed valetavad seal vanematele rohkem kui kusagil mujal.
See vanematüüp, kellele kõige vähem valetatakse, on kehtestanud reeglid ja jõustab neid järjekindlalt, kuid on samas leidnud viisi olla paindlik − näiteks kui kodus peab olema kell 11, siis erandkorras võib tulla ka hiljem. Vanema autoriteet kehtestajana tavaliselt säilib.
Vaidlemine
Nancy Darling selgitab oma uurimistööle tuginevalt, et täiskasvanutega vaidlemine on noorukite jaoks märk lugupidamisest, mitte lugupidamatusest ning et vaidlemine viib inimsuhteid edasi, mitte ei laasta neid.
Tema teadustöö näitab, et kõige suurem vastuseis vanemate autoriteedile on 14−15-aastaselt ning et 11-aastaselt on see veidi tugevam kui 18-aastaselt.
„On irooniline, et see vanematüüp, kes on reeglite jõustamisel kõige järjekindlam, on sama, kes on kõige soojem ja oma lastega kõige rohkem vestleb,” märgib Darling. „Nad on kehtestanud mõned reeglid peamistes mõjualades ja lastele selgitanud, miks need reeglid on kehtestatud. Nad ootavad, et laps neile kuuletuks. Muudes elusfäärides toetavad nad lapse autonoomiat, lubades neile vabadust ise otsustada.”
Selgus, et kõige reegliterohkemad vanemad ei suuda oma kehtestatud reegleid päriselus jõustada.
Valetamine
Nancy Darling uuris noorukite kohtingulkäimist, mille kohta nad vanematele üpris rutiinselt valetavad. Tema uurimuses tunnistas 96% teismelistest vanematele valetamist. Harrise küsitluse kohaselt oli aga 78% vanematest kindel, et nende teismelised järeltulijad räägivad neile kõigest.
Keeruka ja mitmest etapist koosneva uurimuse tulemusena võis Darling väita, et 36 võimalikust teemast valetab keskmine teismeline vanematele 12 teema kohta. Nad valetavad, millele oma taskuraha kulutasid, kas nad on juba hakanud kohtingutel käima ja millised riided nad välja minnes selga panevad. Nad valetavad filmi kohta, mida kinos vaatasid, ja kellega koos seda tegid. Nad valetavad alkoholi ja mõnuainete tarvitamise kohta ja selle kohta, kas nad hängivad ringi sõpradega, kes nende vanematele ei meeldi. Nad valetavad selle kohta, kuidas veedavad pärastlõunat, kui vanemad veel tööl on. Nad valetavad, kas tantsupeol oli õpetaja kohal või kas nad sõitsid autos, mida juhtis purjus teismeline. Nad valetavad, kas kodused ülesanded on tehtud või milline muusika kõrvaklappidest tuleb.
Nad varjavad vahekorras olemist ega salli emotsionaalset laadi küsimusi „kas sa oled temasse armunud?”, „kui tõsine see suhe on?” jms. Kõige rohkem varjavad nad alkoholi ja mõnuainete tarbimist.
Ainult veerandil juhtudest sepitsevad teismelised pettuse väljamängimiseks täismõõdus vale. Lausvalesid kasutatakse eriti hullude asjade varjamiseks. Poolel juhtudest teevad teismelised pettemanöövri, jättes rääkimata asjakohased detailid, mis nende vanemaid ärritaksid − emad-isad kuulevad loost vaid poolikut versiooni. Veerandil juhtudest õnnestub pettus nii, et nad on varjatava asja suhtes lihtsalt kuss, lootes, et vanem küsimusi ei esita.
„Seda uurimust alustades arvasin, et peamine põhjus, miks teismelised valetavad, on see, et nad ei taha endale häda kaela tõmmata,” selgitab Darling. „Kuid tegelikult on pettuse kõige sagedasem põhjus püüd kaitsta suhet vanematega. Nooruk ei taha, et vanemad temas pettuksid.”
Kuidas tunda ära valetamist?
„Kõik valetavad” – see on geniaalse teledoktori Gregory House’i üks lemmikväljendeid.
„Valetamisepatust puhtaid inimesi on väga vähe, kui üldse. Valetamine on psühholoogiline enesekaitse,” kinnitab professor Talis Bachmann oma raamatus „Valetamismärgid. Kuidas tunda ära valetamist”.
Autor toob välja mõned tähelepanekud keelekasutusest, mis aitavad tõepärast juttu valest eristada:
- valetaja jutt on ebaloogiline ja detailivaene,
- ta jutt ei sobi konteksti,
- ta jutus on vähe suhtluskirjeldusi või neid pole üldse,
- ta jutt on isikupäratu ja ebaloomuliku tempoga,
- ta jutt on vastanduv ja puiklev,
- valetaja vastused küsimustele on tavalisest lühemad ja ta vastab viivitusega,
- valetaja kordab pahatihti küsija sõnu,
- valetaja kõnes on kõnetakistusi, mühatusi ja mitteverbaalseid helisid rohkem kui siiras jutus.
Ka kehakeel annab valetamise kohta märke:
- valetaja on suhteliselt osavõtmatu ja passiivne või vastupidi − ta on ebatüüpiliselt aktiivne, pealepressiv ja kunstlik,
- tal on ebasiiras naeratus (suu naeratab, silmaümbrus ei naera kaasa),
- tal on kõrgenenud hääletämber,
- ta niheleb, higistab, niisutab huuli, neelatab ja ta näojume muutub,
- ta hõõrub lõuga, nina või kõrvalesta,
- ta ristab oma käsi või topib need taskusse.
KOLLEEGID!
Ilus näide, et ka VÄLISMAA (!) psühholoogiaprofessorid võivad ajada jama…
Konfliktide ja arusaamatuste põhjused vanematega on TEISMELISTELE “antud” LOODUSE poolt – sugulise küpsemise periood pole vaid füsioloogiliselt emaks-isaks saamise aeg. Eriti tähtis on siin psühholoogiline ISESEISVUMISE nähtus – et olla valmis täitma ka oma rolli emana ja isana – seepärast tahavadki teismelised aina enam ISE otsustada, minnes nii vastuollu vanematega… Üks loomulik asi!
Keeruliseks teeb selle perioodi vanematele see, et enne seda (ca 5.-10. eluaasta) on lapse arengus nn kuldse lapsepõlve aeg, kui väliselt ei toimu erilisi muutusi, ja vanematel on kujunenud välja oma lapsega suhtlemise laad. Nüüd see enam ei toimi ja vanemad ongi segaduses…
KOKKUVÕTVALT – ärme kaugeneme lapse arengu ja inimese puhul üldse ürgsest LOODUSPÄRASUSE põhimõttest (ÜRO, meie Riigikogu, 21. sajand ja nutitelefonid ei suuda looduslikke protsesse muuta!) – NEIST TULEB LÄHTUDA!