Ülikooli õppima juba neljandas klassis

Tallinna ülikooli projektõppe päevadele tuleb õpetaja koos oma õpilastega. Teda juhendavad seal ülikooli õppejõud ja üliõpilased. Foto: Pille Slabina

Tallinna ülikool pakub juba teist aastat kooliõpilastele lõimitud aineõpetusel põhinevaid projektipäevi.

Eelmisel õppeaastal TLÜ-s toimunud projektipäevade teemad olid „Prügi kui võimalus”, „Teeme uut ja vana”, „Saladuslik saar”. Projektipäevadel osalesid kolme kooli õpilased 4., 6., 7. ja 8. klassist. Nendest projektipäevadest kokkuvõtete tegemiseks sai laua ümber kokku vestlusring, kus osalesid kunstiõpetuse didaktik Edna Vahter, ajaloodidaktik Mare Oja, keemiadidaktik ja õpetaja Katrin Soika, kodunduse didaktik Kristi Paas, haridusinnovatsioonikeskuse õpetajahariduse projektijuht Kirsti Rumma. Vestlusringi juhtis ja mõtted pani kirja ülddidaktika õppejõud Katrin Poom-Valickis.

Mis teemadele projektipäevad keskenduvad ja milliseid ainevaldkondi lõimitakse?

„Prügi kui võimaluse” projektis lõimitakse eesti keelt, loodusaineid, ajalugu ja kunsti. Projektipäeva käigus tunnetavad õpilased, et prügi ei ole ainult see, mille me ära viskame. Näiteks ajaloo õppetegevused võimaldavad mõista, et arheoloog näeb prügi ehk leitud esemeid ka uurimisobjektina. Ühe ülesandena mõtlevad õpilased, mis pildi saavad saja aasta pärast toimetavad arheoloogid meie elust meie praegust prügi uurides.

Looduskeskkonna teemal on fookuses säästev mõtlemine ja loodushoid, kus keskendutakse just inimtekkelise prügi mõjule ökosüsteemides. Keele moodul keskendub prügiga seotud sõnavarale: võrreldakse sõnade „jääk”, „jääde” ja „prügi” ning „saastama” ja „reostama” tähendusi ning nende omavahelist suhestumist. Kunstimoodulis teevad õpilased kaasatoodud prügist tarbekunsti. Sedamööda jõutakse tagasi taaskasutuse teema juurde. Tegevuste jaoks kasutatakse tahvelarvutite programme Mindomo, Google Slides ja Blendspace.

„Teeme uut ja vana” eesmärk on siduda minevik, olevik ja tulevik. Lõimitakse ajalugu, kodundust, eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust, meedia- ja kunstiõpetust ning läbivalt arendatakse õpilaste IKT-pädevust. Mitmete ülesannetega luuakse seoseid mineviku ja tänapäeva vahel, analüüsides asju, nähtusi, aga ka elustiili ja toitumist. Näiteks ajaloo ja kultuuriloo moodulis uuritakse, mida räägivad vanad esemed tolleaegse elu ja olu kohta ning kuidas on nende esemete funktsionaalsus ajas muutunud. Luuakse ideekavandeid, mismoodi võiksid need asjad veel välja näha ja millised olla tulevikus. Keele moodulis otsitakse vanade sõnade tähendusi ning tehakse tummfilmile subtiitrid, kasutades tekstis just neid vanu sõnu.

„Saladusliku saare” õppepäeval rändavad osalejad Jules Verne’i raamatute maailma, kus lõimuvad loodusteaduse, võõrkeelte, kunsti ja kirjanduse valdkond. Simuleeritud õnnetuse tagajärjel on grupp õpilasi sattunud saladuslikule saarele ning sealt pääsemiseks tuleb lahendada probleemsituatsioone. Töö toimub põhiliselt kirjalike juhiste alusel ja eeldab õppijatelt head enesejuhtimise ja meeskonnatöö oskust. Kuna tänapäeva lapsed ei ole enamasti Jules Verne’i teoseid lugenud, siis loodavad projektipäeva läbiviijad, et pärast saarel tegutsemist ja sealt pääsemist võetakse ka raamat oma lugemisnimistusse.

Projektipäevade õppetegevuste vahel toimunud vahetunde sisustavad tudengid põneva ja mängulise tegevusega. Näiteks on ehitatud ilma naelu ja haamrit kasutamata puutükkidest silda, mis kannab ka inimest, murtud pead kiusamisolukordade üle, tehtud pantomiimi jpm.

Missugune on olnud tagasiside projektipäevadele?

Tagasiside ülikoolis toimunud projektipäevadele on olnud väga hea. 88% õpilaste hinnangul on projektipäevad olnud põnevad, 89% arvates tuli projektipäevade tegevuste käigus rakendada mitmesuguseid teadmisi ja oskusi. Väitega, et töö rühmas oli kasulik, sest saime üksteiselt õppida, nõustub 76% osalenutest ning 80% soovitaks projektipäeva ka oma sõpradele. Vastates avatud küsimusele, mis on kõige olulisem, mida projektipäeval õppisid, on õpilased kõige enam välja toonud koostööoskusi. Õppisin tegema koostööd, koos tööd tegema, rühmatööd tegema ja üksteist kuulama. Aga saadi ka teada, kui palju lihtsamaks on meie elu muutunud tänu tehnoloogiale, kuidas mõjutavad jäätmed meid ümbritsevat loodust, ning et kõike saab taaskasutada (parandada, ümber teha). Õpiti ka aju rakendamist ja seda, et ei tohi kiirustada, peab juhiseid jälgima ning juhendid tuleks lõpuni lugeda.

Mis on projektipäevade läbiviijaid üllatanud?

Üllatus oli, et lapsed said kiiresti hakkama digiülesannetega sh vajaliku tarkvara leidmise ja allalaadimisega. Seevastu õpetajatel võtab see rohkem aega.

Samas tööjuhendite lugemise oskust on õpilastel tarvis veel harjutada. Just loetust arusaamine ja omavahel ülesannete jagamine ja kokkuleppimine on probleemkoht. Oleme näinud, kuidas paljud rühmad sõnastavad enda jaoks eesmärgi ja asuvad selle nimel tegutsema, kuid on ka neid, kes takerduvad nii teksti mõistmisel, koostöö tegemisel kui ka lahenduste väljamõtlemisel. Tundub, et õpilased on harjunud õpetajate suuliste juhenditega ning pidevate selgitustega. Kohati väljendus see ka mõttelaiskuses ehk ootuses, et keegi tuleb ja ütleb, kuidas ja mida täpselt teha. Nii tuleks koolis veel enam pakkuda võimalust ise mõelda, ise teha, ise otsustada ehk enam tuleks toetada õppijate autonoomsust ja enesejuhtivust.

Oli olukordi, kus tuli alternatiivseid lahendusi leida, kuid sellega jäädi hätta, sest ei suudetud oma mõtteid piisavalt kõrgelt lendu lasta. Huvitav oli see, et nooremate klasside õpilased tulid alternatiivsete lahenduste leidmisega paremini toime kui vanemad õpilased.

Üllatus oli ka see, et koostööoskus on probleem. Pelgalt rühmatööde tegemine ei kujunda koostööoskust ehk meeskonnatööoskustele tuleks õppeprotsessis eraldi tähelepanu pöörata. Koostöö ei ole see, kui üks õpilane võtab juhtimise üle, ei ole ka see, kui vaid osa teeb tööd. Koostöö seisneb ühises ülesannete jagamises ja ühises panuses. Mõnikord on ebaedu põhjus omavahel mittesobiv seltskond.

Positiivsena võib välja tuua, et õpilased hindasid kaasõpilaste töid just sisukuse alusel ning lähtudes kriteeriumitest. Esile ei toodud mitte kõige populaarsema õpilase tööd, vaid valiti välja eristuvad tööd, kus oli leitud põnevaid lahendusi või uudsust. Üllatas ka see, et tänapäeva lapsed ei tea, mis toit on kama. Suur osa maitses kama esimest korda just ülikoolis projektipäeval.

Keemia valdkonna tegevustes rõõmustas see, kuidas õpilased oskasid mitmel viisil tossu teha, et saaks saarelt pääsemiseks sõnumeid saata. Kurva tõdemusena tuli välja, et on klasse, kus õpilased ei ole keemiatunnis üldse katseid teinud.

Mis on olnud nende projektipäevade peamine kasu õppejõule, õpetajale, õpilasele?

Õppejõududel võimaldavad projektipäevad uusi ideid praktikas katsetada ja nende toimivust hinnata. Samuti saab teada, kui hästi on suudetud õpijuhised sõnastada, kui õnnestunud on ülesanded ja kas need toetavad soovitud õpiväljundite saavutamist.

Õpetajatele oleme saanud näidata, kuidas võiks õppeaineid lõimida. Käbide ja seente liitmine matemaatikas ei ole lõiming loodusainetega. Lõimingu puhul alustatakse teemast või pea­ideest, mitte ei lähtuta ainetest, püüdes neid lõimida. Projektipäevadel osalenud õpetajad on saanud projektipäevi näha, neis osaleda ning neid mudelitena oma koolis kasutada.

Aineid lõimiv projektipõhine õpe jääb koolis tihti just aja taha. Siit sõnum koolijuhtidele: õpetajatel võiks olla koolinädalas ühine tööaeg, millal nad saavad koostööd ja ühiseid tegevusi kavandada ning katsetada.

Kuna pikemaajalise projektõppe, aga ka ühepäevase projektipäeva ettevalmistamine on suur töö, võiks koolid korraldada õpilasvahetusi ja üksteise projektipäevi külastada ning niiviisi ideid vahetada.

Lõpetuseks

Projektipäeval saavad õpetajad ja õpilased ühise kogemuse, et õppida ja õpetada saab ka teistmoodi, ehk kui ülesanded on tähenduslikud ja põnevad, siis õppija tihti ei tajugi, et ta õpib. Pea kõikide projektipäevade lõpus on õpilased küsinud, miks nad kogu aeg niimoodi ei õpi.

Projektipõhist õpet ei pea ega saa teha kogu aeg. Inglismaal näiteks tehakse ühe klassiga aastas tavaliselt üks suur projekt, mis kestab ca 12 nädalat. Rohkemaks ei jagu õpetajatel lihtsalt ajaressurssi.

Kindlasti on õpetajal kasulik projektipõhist õpet kavandades eelnevalt projektipäev kiirelt läbi mängida, et valearvestused tuleksid välja enne, kui seda klassis päriselt rakendama asutakse.

Ülikooli poolt tahame oma projektipäevade läbiviimisesse kaasata enam tudengeid, et nad saaksid juba õpingute ajal õpetajate koostöö kogemuse ja oskuse aineid lõimida.

Projektipäevad on suurendanud ka didaktikute ülikoolisisest koostööd ning pakkunud võimalusi loodud ülesandeid õpilastega katsetada.

Ootame õpilasi ülikooli projektipäevadele ka käesoleval õppeaastal.