Algaja koolijuhi päevik: Märkmed 1. septembri kõneks

Indrek Lillemägi. Foto: Kersti Niglas

Head õpilased, õpetajad, koolijuhid ja lastevanemad!

Kui ma 1996. aastal esimesse klassi astusin, küsis õpetaja aktuse järel, kelleks ma suurena saada tahan. Mäletan, et plaanisin öelda lenduriks. Aga kuna üks klassivend juba ütles seda, pidin ruttu uue ideega välja tulema. Juba öeldut ma korrata ei tahtnud.

Esimese koolipäeva pinge oli aga nii suur, et mõte jooksis kokku. Ütlesin „ma ei tea”, mille peale klassijuhataja pakkus, et äkki minu ametit ei olegi veel olemas. Ja kuigi õpetaja püüdis mind selle lausega ilmselt vaid lohutada, jäi see mulle ainsa asjana esimesest koolipäevast meelde. Iga kord, kui järgnevatel aastatel keegi küsis, kelleks tahan saada, vastasin, et sellist ametit pole veel olemas.

Kui teie, esimese klassi õpilased, aastal 2029 gümnaasiumi lõpetate, on maailm ilmselt täiesti teistsugune. Ja meie koolijuhtide ja õpetajatena, ka lastevanematena, peame ausalt tunnistama, et me ei tea, missuguseks tulevik kujuneb. Me ei tea, missuguses ühiskonnas te elate, missuguseid teadmisi vajate, missugust tööd tegema hakkate, missuguseid tehnoloogilisi vahendeid või võrgustikke kasutate, milleks neid kasutate. Nii et kui keegi küsib, kelleks te tulevikus saada tahate, vastake julgelt „ma ei tea” või „sellist ametit pole olemas” või mõelge mõni ametinimetus välja. Või öelge, et soovite saada heaks ja hoolivaks inimeseks.

Aga see, et me ei tea, mida tulevik toob, ongi üks põhjuseid, miks kool ei saa seisma jääda, miks me peame pidevalt otsima ja õppima. Me ei oska nimetada teadmisi ja oskusi, mida teil elus vaja läheb, küll aga oskame aimata, missugust hoiakut oma elu õnnelikuks elamiseks vajate. See on avatud hoiak – avatus õppimise suhtes, avatus teistele inimestele ja koostööle.

Kõige paremad asjad koolis sünnivad armastusest õppimise vastu. Ja nõnda võib kirjeldada ka kogu haridusuuenduse tuuma: peame püüdlema selle poole, et iga õpilane ja õpetaja armastaks õppimist, õpiks õppima, kohanema, suhtlema, koostöös lahendusi otsima. Muidugi ei tähenda see, et poleks vaja õppida faktiteadmisi või poleks vaja pingutada. Tõeliselt huvitav arutelu või diskussioon saab toimuda vaid ühistele baasteadmistele toetudes. Ja tõeline rahulolu tuleb ikka pärast pingutust.

Inimene jääb nende muutuste keskel aga ikka inimeseks. See, mida on vaja, et laps õppimist naudiks, et laps ka päriselt õpiks, pole nende aastatega muutunud. Vaja on eelkõige turvalisi suhteid ja tähenduslikku tegevust. Ja seda meie õpetajatega ka lubame: teeme kõik, et te võiksite uhkusega öelda, et õppimine on äge, et võiksite uhkusega öelda, et te ei tea, mida elu toob, aga olete selleks valmis.

Teisalt pole me selleks, mida elu toob, kunagi päris valmis. Nii et on päris paratamatu, et õppimise osaks on ka ebaõnnestumised, arusaamatused, natuke segadust ja konflikte. Selleks, et õnnestuda, peab õppima ebaõnnestuma. Kõige suurem õppimine toimubki mugavustsoonist väljas, seal, kus on suur võimalus vigu teha või end saamatuna tunda. Ebaõnnestumisest hoidumine on ühtlasi ka õppimisest hoidumine.

Kallid lastevanemad ja õpetajad, meie ülesanne on luua keskkond, kus lapsed saaksid turvaliselt kukkuda ja kukkumisest õppida. Kui midagi läks valesti, küsige lapselt, mida ta saaks teha teisiti, et järgmisel korral õnnestuda. Kui laps kohtab raskust, küsige, kust ta saaks leida abi. Kui laps ei tea, mida teha, küsige, kuidas võiks selle raskuse ületada.

Lisaks raskustele saadavad õppimist ka õnnestumised. Vahel aga tundub, et neist oskame õppida veel vähem. Kui miskit on teie lapse jaoks liialt kerge, küsige temalt, mida saaks teha teisiti, et ülesannet huvitavamaks muuta. Kui laps saab millegagi hästi hakkama, ärge kiitke teda selle eest, et ta andis endast parima. Ilmselt on tema parimani veel pikk tee minna. Kiitke teda panuse eest, kuid küsige, mis on tema järgmised eesmärgid.

Õigeid küsimusi küsides saame toetada seda, millel on mitu nime: olgu siis kasvule suunatud mõtteviis, enesetõhusus või armastus õppimise vastu. Ja ärgem unustagem ka endalt neid küsimusi küsida. Ärgem unustagem mugavustsoonist välja tulla.

Ning päris lõpuks tahaksin ma teid, kallid lastevanemad, selle määratu usalduse eest tänada. Aitäh, et meiega kaasa mõtlete, meid jõu ja nõuga toetate, õpetajaid pingutuse eest tunnustate. Ja mis kõige tähtsam, aitäh, et olete meie, mitte nemad!

Ilusat uut kooliaastat!