Alguses piisab puupakust, haamrist ja naeltest

Puutöö arendab jõudu, osavust, loogilist mõtlemist, tehnilist taipu ja muidugi loovust. Kui laps saab meisterdamisel vabad käed, võib sündida geniaalseid asju. Fotod: Tiina Vapper

Õpetaja Kersti Veskus on lasteaialastega puutööd teinud kümmekond aastat ning arvukatel koolitustel oma oskusi ja kogemusi kolleegidelegi jaganud. Aastal 2014 tunnustati teda selle eest ka Keskkonnakäpa õnneliku õppija tiitliga.

Kersti Veskuse sõnul sai kõik alguse Rakvere linna algkoolis ehk praeguses Rohuaia lasteaias, kus tal esialgu olid töövahenditeks ainult puupakk, naelad ja haamer. Et puutöö lapsi tohutult köitis, valmis isade abiga peagi vanast koolilauast juba korralik puupink. „Meisterdasime lastega mitte ainult lõikelaudu, kuumaaluseid ja linnumaju, vaid igasuguseid põnevaid asju. Näiteks ehitasime vanast vankrialusest seljatoega puukelgu ja tegime terve rühmaga endale suusad, mis hoolimata sellest, et laudadele olid soonedki sisse uuristatud, lume peal üldse ei libisenud. Nalja sai see-eest palju ning tegemise rõõm oli suur. Ükskord valmis meil lastega koos jõuluetenduse dekoratsiooniks uhke vineerist päkapikumaja, millel olid isegi tapeedid seintel ja laternad räästa küljes. Kui oli vaja sellega teise rühma esinema minna, ei mahtunud see kuidagi uksest välja. Ei jäänud muud üle, kui tuli mõned detailid lahti võtta ja hiljem uuesti kokku panna, aga etendus sai antud,” meenutab õpetaja naerdes.

Rannamõisa lasteaia kaks puutöökeskust

Kuuldused Kersti Veskuse puutööharrastusest levisid ning teda hakati kutsuma üle Eesti koolitusi tegema. Ta arvab teadvat, miks. „Üha rohkem lasteaedu võttis kasutusele hea alguse metoodika, mille puhul rühmaruum on jagatud tegevuskeskusteks. Puutöö tundus kõigi jaoks uus ja huvitav, ehkki on väga vana ala. Koolitusele minnes võtsin alati meisterdamiseks suure kotitäie tööriistu ja materjale kaasa ning näitasin piltidelt, mida oleme lastega teinud. See huvitaski õpetajaid kõige rohkem.”

Huvi teine põhjus on tema arvates, et niisugusest „päris” tegevusest tuntakse tänapäeval puudust – kodus enam puutööd ei tehta, kuna pole tööriistu ega materjali ning korteris ei leidu selleks ruumigi. „Paljud lapsevanemad on öelnud, et paneksid lapse hea meelega puutööringi, aga neid paraku pole,” tõdeb õpetaja, kes peab puutööd vajalikuks oskuseks, mis arendab nii jõudu kui ka osavust.

Rannamõisa lasteaias, kus Kersti Veskus kuuendat aastat õpetajana töötab, on puutöökeskusi lausa kaks – üks on tema Murumunade rühmas, teine õues. Õpetaja räägib, et eelmisel aastal olid tal liitrühmas eri vanuses lapsed, sel sügisel sai ta aga kolmeaastased, kes alles õpivad, kuidas haamriga naela pihta lüüa, puuriga puurida ja liivapaberiga lihvida. „Olemegi teinud nii, et mina löön naelad otsapidi puu sisse ja nemad toksivad edasi, see neile tohutult meeldib. Reedeti käivad meie rühma puupesas meisterdamas ka teiste rühmade lapsed. Siis on lasteaias lahtiste uste päev, kui kõik saavad ise otsustada, millisesse rühma lähevad, ning paljud valivadki meisterdamise.”

Teise puutöökeskuse on õpetaja sisse seadnud õuesõppeklassis, kus käivad lastega puutööd tegemas kõigi rühmade õpetajad. Kersti Veskus on asjade sellise käiguga äärmiselt rahul ning tunnistab, et see on algusest peale olnud tema eesmärk. „Kui alguses oli puutöö ainult minu rida, siis nüüdseks olen ka kolleegid välja koolitanud. Ega selle töö jaoks erilisi oskusi vaja polegi, kõige tähtsam on juures olla ja lapsi turvata. See, et enamik rühmi on puutöö omaks võtnud, meeldib mulle väga.”

Meisterdades kulub materjali kastitäite viisi

Puutöökeskustes leidub kastitäite viisi eri suuruses ja kujuga puutükke, klotse, rattaid, korke, nööri, nööpe ja palju muud. Materjali kulub õpetaja sõnul nädalas vähemalt kastitäie jagu. Vajalikke puidujääke on lasteaeda toonud vastutulelikud lapsevanemad, samuti on lasteaed ise materjale ostnud.

Tööriistade valik võtab silme eest kirjuks: saed, haamrid, kruvikeerajad, puurid, naelad, kruvid, mutrid, viilid, liimid, teibid, traadid, liivapaberid, mõõdulindid, joonlauad, aga ka lood, drell- ja käsipuur, kruustangid ning isegi väike höövel ja treipink. „Tööriistu olen saanud taaskasutusest või on lapsevanemad toonud neid, mis majapidamises seisma on jäänud, räägib õpetaja, kelle hinnangul ongi vanad asjad töökindlamad. „Tänapäeva tööriistad kipuvad kergesti katki minema, endisaegsed on vastupidavamad. Näiteks onult kingituseks saadud peitlid, mis ma lasteaeda tõin, on hästi teravad, sest neid on võimalik teritada. Neid tohivad lapsed kasutada ainult siis, kui täiskasvanu on kõrval.”

Kersti Veskusele endale on puutööoskus ilmselt geenidega kaasa antud. „Minu isa oli lahtiste kätega ja onu Rein Veskus lõpetaski Eesti kunstiakadeemias disaini eriala ning taastas lõputööna oma vanaisa tööriistad, kes pidas Venemaal Brjanskis tisleriametit. Onu armastus puutöö vastu oli nakkav ja lapsepõlvest see kõik pihta hakkaski. Olen kasvanud Tallinnas Õismäel, aga koolivaheaegadel ja tihti ka nädalavahetustel olime vanema õega Rakveres vanaema juures. Vanaema elas vanas ärklikorrusega puumajas, mille juurde kuulus puukuur, kus me istusime ja muudkui meisterdasime. Lõime puupaku peale nelinurkse vineeritüki ja tegime endale kohvikulaua ja toolid, ehitasime puu otsa treppe ja onnikesi. Mäletan, kuidas ma nutsin, kui kuurist puumaterjali tuldi ära viima.”

Mida vähem õpetaja sekkub, seda parem

Küllap suuresti just tänu lapsepõlvekogemusele on Kersti Veskus jõudnud põhimõtteni anda lastele puutööd tehes vabad käed. „Muidugi õpime kõigepealt selgeks, kuidas üht või teist tööriista kasutada, näitan ette töövõtted ja jälgin, et kõigil oleksid prillid ees, kindad käes ja muud turvanõuded täidetud. Aga laste tegevusse ma pigem ei sekku,” tõdeb õpetaja. „Lasen neil endil katsetada, mässata, ise valida, õnnestuda ja eksida – see on sõna otseses mõttes kogemusõpe. Nii arenevad loogiline mõtlemine ja tehniline taip, aga ka iseseisvus ja julgus proovida. Olen märganud, et mida vähem ma sekkun, seda rohkem laste loovus õitsele lööb. Kui hakata kõike ette näitama, kaob asja mõte. Teen seda ainult siis, kui tahame vanematele tähtpäevaks kingitusi valmistada.”

Kõike seda, mida lastega aastate jooksul on meisterdatud, ei jõua õpetaja üles lugedagi. „Poisid teevad kõige meelsamini ikka autosid, rakette, laevu, lennukeid, vibusid, püsse, kilpe ja mõõku. Mõõgavõitlust ei tohiks poistele ära keelata, sest selle käigus saab õpetada neile olulisi oskusi, näiteks väärika võitluskunsti reegleid,” leiab Kersti Veskus, kes tegutseb ka džuudotreenerina. Tüdrukud teevad õpetaja sõnul rohkem mänguasju, küünlajalgu, pildiraame, ehtekarpe ja -puid. „Viimasel ajal on hästi popid ragulkad ehk kadad, mida lapsed võivad lõputult noaga vesta, nagu ka männikoorest paate. Lasteaias on komplekt teravaid nuge olemas ja ma luban neil vesta, kui töövõtted on õiged. Kõige turvalisem on nn vene meetod, kus nuga hoitakse paigal ja puuoksa liigutatakse edasi-tagasi, mitte vastupidi. Vahel tekib tööd tehes nii suur hasart, et lapsed ei jõua söömagi. Kui on näha, et nad väsivad, tõstame tööd kapi otsa ja teeme järgmisel päeval edasi, kui tahtmine tekib.”

Kõige paremad ideed tulevad lastelt

Kersti Veskus tunnistab, et lapsed üllatavad teda sageli ning kõige geniaalsemad ideed tulevadki lastelt. Mõned tööd on õpetajal eriti hästi meeles. „Mäletan, et mõni aasta tagasi meisterdas üks poiss kaalu. Ta võis tundide kaupa istuda ja asju kaalukaussidele sättida, et leida õige raskuskese, kuni lõpuks leidiski. Siis mõtlesin, et õpetame lastele küll palju faktiteadmisi, aga liiga vähe elulisi oskusi. Teine poiss tegi puukoorest paadi ja pani sellele purjeks oma ema pildi. See mõte tundus nii tore ja armas, et tegime kogu rühmaga sellised paadid emadele emadepäevaks. Printisime fotod välja, lõikasime parajaks, tegime äärtesse augud – need olid nagu teistmoodi pildiraamid. Üks poiss meisterdas kabelaua. Pani sellele väiksed puuklotsid jalgadeks, värvis mitu päeva järjest püüdlikult ruute ja otsis pudelikorke nuppudeks. Ta rääkis mulle, et tahab selle kinkida oma vanaisale, kes temaga kodus kabet mängib, mis oli nii liigutav. Kõigi tegemiste taga on ju oma lugu, oleks ainult rohkem aega lapsi kuulata.

Puutööd tehes õpivad lapsed loodust austama

Puutöö tegemine on Kersti Veskuse sõnul sügavam ja tähendusrikkam, kui esmapilgul paistab. „Iga kord lastega metsas või mere ääres käies saab mu seljakott nende korjatud asju täis: kaldale uhutud siledaks lihvitud puutükke, metsast leitud põnevaid haralisi oksi, huvitavaid kive, mis kõik on tingimata vaja lasteaeda kaasa võtta. Just neil käikudel saab õpetaja kasvatada lastes austust looduse vastu, näidates oma eeskujuga, et me ei murra looduses midagi ega sae elus puud. Mul on ka palju huvitavat pildimaterjali ja loodusteemalist kirjandust, mida koos vaatame ja loeme. Üks ilusamaid ja südamlikumaid raamatuid sel teemal on Shel Silversteini „Helde puu”, mille üle oleme lastega palju arutlenud. Räägime ka austusest töötegemise ja tööriistade vastu. Kuna tööriistad olid omal ajal inimesele ellujäämise vahend, tuleb neid hoida ja mõistlikult kasutada ning midagi ehitades läbi mõelda, kuidas teha seda otstarbekalt.”

Õpetaja loodab, et puutöökeskus muutub lasteaedades sama omaseks, nagu on kunsti- ja loovmängukeskus või auto- ja nukunurk. „Kui laps joonistama õpib, kujuneb pliiatsihoid, joone sujuvus ja see, mis tal lõpuks välja tuleb, ajaga. Puutööga on sama. Alguses võib nael kõveraks minna, aga ühel hetkel lööb ta selle otse.”

Kersti Veskuse üks unistus on ehitada Rannamõisa lasteaia õuele puust laev. „Isad saaksid meisterdamisel appi tulla, emad aitaksid õmmelda purjesid ja punuda köisi. See oleks laste ja lapsevanemate jaoks tore võimalus midagi koos teha.”