Autor kirjutas „Rohelise kindluse” lõpuni
Äsja on raamatukauplustesse jõudnud tuntud lastekirjaniku Jaan Rannapi raamat „Soosaare hõbeaare”, mis põhineb 2006. aastal ilmunud „Rohelisel kindlusel”, mida on arvustanud Mare Müürsepp.
Tegelaseks on poiss Eeri n-ö riskiperest. Ema Irma kasvatab Eerit ja väikeõde üksi, isadest üks on teadmata ja teist raamatus ei paista. Irma saab sugulaselt Roosilt päranduseks talukoha ja viib lapsed suveks sinna elama.
Saanud ajutise tööotsa eemal alevikus, jätab ta Eeri ja tema sõbra kahekesi maja hoidma. Sõber on linnakultuurist – kui seda nii annab nimetada –, turu- ja agulitarkusest läbi imbunud Manivald, ärikale sobiva hüüdnimega Mani. Koos otsivad poisid rahateenimisvõimalust ja kukeseente jälil satuvad rabasaarele, kus varjab end keegi üsna ohtlik.
„Lugu kerib end järjest põnevamaks ja lõpus on olukord juba täiesti tõsine. Kui kirjanikult midagi raamatu kirjutamise ajal paluda oleks võinud, siis seda, et viimane peatükk pikemalt ja laiemalt lahti seletaks, mis kellestki sai ja kuidas olukord lahenes,” kirjutas Mare Müürsepp „Rohelise kindluse” kohta.
Seda ongi nüüd vanameister põhjalikult teinud. Kogu teos on üks tervik, sest ilma esimese pooleta oleks hõbeaarde loost võimatu aru saada. Soosaarel, kuhu on võimalik pääseda vaid kindlat salarada mööda, on aegade hämaruses olnud vanarahva pelgupaik ja seal on ka uuemal ajal aeg-ajalt elatud. Viimased asukad on leidnud sealt hõbeaarde, mis aga omavaheliste hõõrdumiste tõttu uuesti ära peidetakse. Surivoodil antakse sellest siiski järeltulijale teada ja noor teismeline üritab seda aaret kätte saada.
Paraku jätavad tema elukombed soovida ja selline inimene tekitab oma probleemi lahendamisel teistele hulgaliselt jamasid. Õnneks on tublid poisid Eeri ja Manivald õigel ajal õiges kohas, saavad kõigi krutskitega hakkama ja päästavad lõpuks ka pahategijast kurjami surmasuust.
Autor on olnud oma teoses väga eetiline, tegelased on, ise kasvamisest hoolimata, kõigiti korralikud poisid. Eerist ja Manivaldist võivad kõik noored, kes raamatut loevad, rõõmuga eeskuju võtta. Nüüd on pätid kinni püütud ja autor „Rohelise kindluse” loo lõpuni kirjutanud!