Filosoofia roll hariduses
Rait Jürgenson
Õpetaja töö – see on eneseteostus. Parimad õpetajad ei ole mitte täiskasvanud inimesed oma kivisse raiutud pimedate veendumuste ja hoiakutega, vaid lapsed. Lapsed on alati siirad ja vahetud, kui neile antakse võimalus seda olla.
Tihtipeale varjavad täiskasvanud end maski taha. Lapsed ei kannaks maske, kui neid ei sunnitaks selleks. Lapsed ei muretse eilse ega homse pärast – nad elavad hetkes, kuigi tihtilugu röövitakse neilt maailma kogemise võime – tunnetada, tunnetada elu ennast. Õpitakse elama muredega homse ja eilse ees. Kõik justkui saabub, kuid miskit ei ole. Hetk on välistatud, aeg möödub, vagunitele laetud murekoormad sõidavad meist mööda – aeg möödub, ei ole ega viibi. See on ränk kuritegu – röövida noortelt inimhingedelt tunnetamise võime ehk võime viibida hetkes.
Peatage maailm!
Inimene areneb protsessis, protsess ongi areng. Resultaat on eesmärk, mille püstitame tulevikku, õppimist ei toimu. Antakse hinnang − enesehinnang. Saab vaid kibestuda, kui reaalsus ei vasta ootustele. Kõiges, milles inimene üldse saab pettuda, on isiklikud ootused. Vaid iseendas saab pettuda, isegi siis, kui pettud teistes, pettud iseendas. Seda saab muidugi endale ilusaks valetada.
Paraku õpivad noored ennast hindama tulemuse, mitte kogemuse põhjal. Tulemus annab põhjust enesekriitikaks, on piduriks ja röövib arengu – loovus peatub. Tulemuslikkusele orienteeritud täiskasvanute maailm ei pea protsessist, sündmusest endast lugu. Seda kohta, kus toimub õppimine, ei märgata.
Inimene on oma keskkonna produkt. Tema määratlemiseks teda kaalutakse, mõõdetakse, hinnatakse – naeruväärne! Keskkond toodab pimedaid. Silmad pärani kinni, valgus otse näkku, ei nähta elu ennast sugugi. Kuidas saab pime kellelegi elu värvirikkust õpetada? Kuid piiritletud horisondil kükitav enesekindel õpetaja arvab end seda suutvat. Kui noored märkaksid oma sündmuste sügavust, maailma kogemist, protsessi, sündmust ennast, hindaksid nad oma läbimurdeid kõrgemalt. Enesehinnang kasvaks krabinal ja tee taipliku isiksuseni oleks avatud. Täiskasvanutelt õpib võimatust ja võimukust, lastelt võimalust ja võimekust. Täiskasvanute maailm on pime kui põhjamuda, täis meelevaldsust. See algab hommikul meelevaldselt ja lõpeb niisamuti.
Meeleline maailm annab mõistusele andmed, mõistus loob mõisted ja aru mõistab mõisteid. Kahjuks jääb nüüdismaailmas kõik mõistuse meelevalda, kus aru on lükatud troonilt, kus ihad juhivad tahet – seda kutsutakse ratsionaalseks mõtlemiseks. Kui aga inimene jätta ihade, tungide, himude meelevalda, ei näe ta enam vormi ennast − tähendusi. Ta ei mõista mõisteid, ta lihtsalt tormab, himuleb, mõnuleb, viidab aega. Võiks kirjelduseks öelda, et pime mees otsib pimedast toast musta kassi, keda seal pole. Inimene on eksinud meelevalda. Tema kõrgeimad hüved on ahnus, edevus, isekus.
Inimene ei saa tahta, mida ta tahab, saab vaid teha, mida tahab – tegutseda vastavalt tahtele. Nii ongi lihtne sõita rumaluse virvarriga kaasa. Olgu tõenditeks kas või see, et kodutu on norm ja mõiste „tarbija” ei solva meid. Tahaks karjuda: „Peatage maailm, ma tahan maha, sest mul on süda paha!”
Nüüd ja praegu
Ma ei kavatse kirjutada niivõrd sisust, kuivõrd vormist. Kui oleksin sisuline, siis võiksin kirjutama jäädagi, kuhugi välja jõudmata. Kirjutan ainult vormist lähtuvalt, sest sel on piirid, raamid, vormid annavad piiramatult tähendusi. Tähendused on need, mis tuleb nähtavale tuua.
Sisu allub vormile. Aeg-ajalt kuulen ikka, kui õpetajad küsivad õpilastelt, mida nad tahavad. Kuid keegi ei tea täpselt, mida nad tahavad, ka õpetajad mitte – nad teevad midagi mõtestamatult sügavast usust, veendumusest, harjumusest. Nad ei saagi seda teada, sest tegeletakse sisuliste tegevustega, vormist lähtumata. Sisuline ralli lämmatab arukuse.
Kas ei peaks kõigepealt mõtestama, mis on tahe, kuidas tahe töötab? Kui teame, et tahe toimib aposterioorselt, empiiriliselt, siis ehk mõistaks paremini, kas õpilaselt saab üldse midagi sellist küsida. Täielik pimedus.
Miks on täiskasvanud ühiskond nii talumatult eksinud? Vastus on lihtne: meie ühiskond toodab filistreid ja tehnokraate, kuid mitte filosoofe. Viimased on ainsad, kes suudavad transtsendentaalse reduktsiooni kaudu märgata subjekti objektiivse(lt)malt. Filosoofia loob tähendusi, mõtestab mõisteid, annab arule tiivad, ühendab taju tunnetusega, loob selgust. Just filosoofiline maailmakäsitlus puudub haridussüsteemis. Kõik on sisuline, sisu produktsioon, lõputu eimiski. Ilma filosoofilise maailmatunnetuseta isiksus kui subjekt hukkub ja alles jääb indiviid kui objekt. Kõik teadused on kasvanud välja filosoofiast, filosoofia tühjenes iseendast. Filosoofia on kui antiikne jumal, kellest tekkis maailm nii, et jumal tühjenes iseendast, luues maailma. Tema sisse ei jäänud midagi, kõik oli temast väljaspool, jumalast jäi alles vaid mõiste. Sama on filosoofiaga – see on vaid mõiste. Üks mõiste teiste hulgas.
Minu suur soov ja nägemus on filosoofia viimine lasteni, või taasviimine, sest enne kooli oli neil olemas tunnetuslik maailmapilt − nüüd ja praegu. See röövitakse koolis, antakse vastu see neetud homme. Ma usun, et vaid filosoofia abil saab inimkonna rumalat representatsiooni peatada. See on tee rumalusest, ahnusest, ihnusest, isekusest välja. See aitab isiksusel tõusta üle mõjungitest ja tajungitest, ihadest ja tungidest. Filosoofiline maailmapilt annab isiksusele arusaama heast ja kurjast – viimase ohtlikust mõjust, moraalist, teadmistest, olemasolust, tunnetusest, eetikast, meelevaldsusest ja kainest mõistusest.
Filosoofia aitab inimesel iseennast maailma integreerida, aitab pürgida eneseteostuseni. Just seda soovin ma õpetajana – et noored tõuseksid kõrgustesse, mägede tippudele, et neist saaksid iseenda saatuse sepad, et nad oleksid oma tahte isandad ja südametunnistuse orjad. Et nad suudaksid pidada tähtsaimaks hüveks arvamuse eristamist tõelisest teadmisest, et nad laseksid haarata elul endast kinni.
Mind paneb imestama, et Räpina Aianduskooli diplom ja hilisem “praktika” ühes poolkinnises nörkade laste öppeasutuses kasvatajana on andnud artikli kirjutajale sellised filosoofilised ja pedagoogilised teadmised. Kui köik öpetajad jääks eluajaks lasteks , artikli autori tahtel, siis öpetajad ja elukeskkond töesti toodaks pimedaid, kes oma nutitelefonidest kaugemale ei näeks. Kahjuks paljudel lastel puudub üldse tahe öppida, muidugi mängida sooviksid nad köik koolitunnid!
Esialgu seal väikeses maakoolikeses, kus öpib vaid 70 -80 last pöhikoolis, peab lastele selgeks öpetama tähed ja aabitsatarkuse,
1 x 1 s.o. korrutustabeli, et nad oleksid vöimelised selle abil avastama oma maailma ja huvid läbi kirjatarkuse.
PEATAGE selliste “pedagoogide ” maailmaparandamine!
Lugupidamisega kolme täiskasvanud lapse ema,
endine pedagoog
See tekst pole küll kergete killast lugemine, kuid kui süveneda ja leida kasvõi ühest lõigust mõte, millel on väärtus ja mis teeb maailma paremaks, oled teinud heateo eelkõige iseendale. Aitäh Rait Jürgenson!
Muutuvad moed ja kombed, õppimine oli, on ja jääb!