Igihaljas Krabat

27. okt. 2017 Kristel Kaljund - Igihaljas Krabat kommenteerimine on välja lülitatud

6. ja 14. novembril linastub kinos Artis sorbi rahvapärimusest ainest ammutanud Saksa kirjaniku Otfried Preußleri igihalja romaani (1971) põhjal vändatud film „Krabat” (2008), lugu musta maagia meistri õpilaseks sattunud poisist ning meistri ja õpilase jõukatsumisest, armastusest ja sõprusest ühelt poolt ning vihast teiselt poolt. Preußler kasvas üles ajal, mil natsid tulid võimule, ning jõudis teenida natsiohvitserina Teises maailmasõjas, mistõttu ta kirjutas „Krabati” eelkõige kui oma põlvkonna loo – noorest inimesest, kes puutub kokku võimu ja sellest tulenevate kiusatustega, milles on Preußleri arvates abiks vaid tahtejõud, head sõbrad ja armastus.

Režissöör Kreuzpaintner ja stsenaristid on toime tulnud raske ülesandega teha rahvajutu ning noortemenuki põhjal Hollywoodi-vääriline fantaasiafilm, mis kätkeb nii muinasjutulist nõiakunstiteemat, looduse sünget romantikat, peaaegu keskaegse maaelu karmi tegelikkust kui 20. sajandi õuduste kaja. „Krabatit” on võrreldud „Harry Potteriga” (võlukunsti õppiva nooruki coming-of-age-võitluses halva vastu), aga seda on peetud ka natside käe all võimuahvatlusi kogenud noorte meeste looks ning ühtlasi looks tänasest ärimaailmast, kus püütakse vaikida sellistest asjadest nagu lapstööjõud, lapsprostituudid või -sõdurid. Eraldi märkimist väärib filmi peamise tegevuspaiga – üksildase nõiaveski – hormoone täis murdeealiste noorukite suhtepingeid täis õhustik. Õpilaste üle absoluutset võimu omav meister valvab tähelepanelikult veskipoiste tärkavate armueluidude üle neil kordadel, mil nood veskiüksildusest inimeste hulka lähevad. Meister teab, et tema musta maagia võim lõpeb seal, kus armastuse valge maagia võim algab. Preußleri loos mängibki erilist rolli eelkõige mehe ja naise vahelise armastuse jõud, samas kui näiteks Rowling rõhutab eelkõige sõprusega kaasnevaid tundeid. Ometi on „Krabatiski” sõprus tähtis: ka sõpruseidud lämmatab meister eos, mistõttu sõprustki varajakse meistri eest ning sõprusel on oma osa valge maagia lõplikus võidus.

Selge on, et kirjandusteose filmimine on kriitiline tegevus ning seda saadab alati nii kiitus kui ka pahameel. Film ei saa oma piiratud pikkuse tõttu anda küll päris sama mis raamat – ometi on 2008. aasta ekraniseering õnnestunud juba põhjusel, et suudeti hoiduda armastusloo ülepaisutamisest (nagu sageli juhtub nn meestelugusid ekraanile tuues), aga ka ajastule omase, noortepärase satanistliku poppfilmi loomisest, vaid piirduti tõepoolest musta veskiga Schwarzkollmis. Kas filmi taotluslik hollywoodilikkus on eelis või puudus, saab ilmselt põlvkonniti erineva vastuse. Kuid hea Euroopa fantaasiafilm tagab vaatamiselamuse nii neile, kes juba on „Krabati” fännid, kui ka neile, kes looga esmakordselt tutvuvad.


Comments are closed.