Kas paksem ajukoor on parem ehk Mis on inimliku intelligentsi ja mõtlemise alus?
Õppimise käigus toimub teadmiste pakkimine. Heade lahenduste leidmiseks ei saa raskest tööst üle ega ümber.
„Alla 10-aastaste laste intelligentsustaseme määramine pole usaldusväärne,” kirjutavad Bronson ja Merryman „Kasvatamishirmus”. Intelligentsustestide tulemused, mille lapsed saavad enne kooliminekut, korreleeruvad hilisemate saavutustestide tulemustega keskmiselt vaid 40 protsendi ulatuses. Pennsylvania riikliku ülikooli hariduspsühholoogia professor Hoi Suen avaldas 2003. aastal metaanalüüsi 44 uurimuse kohta, millest igaüks jälgis, kui hästi ennustavad lasteaias saadud testitulemused saavutustestide tulemusi kaks aastat hiljem. Suen leidis, et eelkoolieas tehtud intelligentsustestide tulemused ei ole usaldusväärsed.
Steven Strand Warwicki ülikoolist Inglismaal leidis, et põhikoolis tehtud IQ-test on väga hea akadeemilise edukuse ennustaja keskkoolieaks. Ta võrdles 70 000 briti lapse 11-aastaselt tehtud IQ-testi tulemusi 16-aastaselt tehtud GCSE (General Certificate of Secondary Education) eksami tulemustega. Korrelatsioon oli väga kõrge.
Mis lapse ajus toimub?
1990. aastatel nägid teadlased seost intelligentsuse ja suurajukoore paksuse vahel. Hinnanguliselt on täiskasvanu aju igas kuupmillimeetris 35−70 miljonit neuronit ja koguni 500 miljardit sünapsi. Kui ühes kuupmillimeetris asuvad närvikiud täispikkuses välja venitada, oleks nende pikkus üle 30 kilomeetri. Seega tähendab juba pisut paksem ajukoor triljoneid täiendavaid sünapse ja ohtralt närvikiudude lisakilomeetreid. Paksem on parem.
Kuid selle põhivalemi −paksem on parem − kummutasid 2006. aastal Jay Giedd ja Philip Shaw USA riiklikust terviseinstituudist. Keskmiselt nutika lapse ajukoor ei ole selles eas põrmugi paksem kui tavalisel lapsel. Vastupidi, äärmiselt terase mõistusega lastel, kelle intelligentsus oli esmaklassiline, oli ajukoor mudilasena keskmisest palju õhem. Nende ajukoor saavutas maksimaalse paksuse alles siis, kui laps oli 11- või 12-aastane.
Ajus toimub lakkamatu neuronite võitlus. Kasutamata neuronid elimineeritakse. Võitjad jäävad ellu ja kui neid kasutatakse sageli, moodustub nende ümber lõpuks valgest rasvkoest isolatsioonikiht, mis muudab signaaliedastuse aina kiiremaks. Sel moel edutatakse hallollus valgeolluseks. See ei juhtu kogu ajus korraga; pigem võib hallollust mõnes ajuosas endiselt lisanduda, teistes aga võib see juba valgeolluseks muutuda. Ent kui see juhtub, toimub üleminek kiiresti. Tulemuseks võib olla hüppeline intellektuaalne areng, umbes nagu kehaline kasvuspurt teismeeas. Otsmikusagara piirkond, mis on vajalik kõrgtasemel arutlusvõime väljakujunemiseks, isegi ei alusta üleminekut enne eelteismelise iga – see ala kujuneb välja ühena viimastest.
Samas vanuses tõuseb ajus üht ajusagarat teisega ühendavate suurte närviüksuste korrastatus. Juba väikestel muudatustel ajukoore kiirteedel on siin tohutu mõju − alla 80 ja 130 IQ-punkti vahe seisneb kahe ajupoolkera 10% võrra paremas ühenduses. Kogu selle intensiivse ehitustöö juures pole üllatav, et varastel eluaastatel IQ-testi tulemus kõigub.
California ülikooli neuroloog Richard Haier on spetsialiseerunud intelligentsuse asukoha tuvastamisele ajus. Viimase aastakümnega välja töötatud ajuskaneeringu tehnoloogia on võimaldanud teada saada, milline ajupiirkond aktiveerub ähvardava ohu korral ja kus kogetakse religioosseid tundmusi. Haier ja teised neuroloogid on väga lähedal tuvastamaks täpseid hallolluse kogumeid, mida enamiku täiskasvanute aju intelligentsuseks kasutab. Lapse kasvades nihkub ajus intellektuaalse materjali töötlemise asukoht. See närvivõrgustik, millele toetuvad väikelapsed, ei ole sama, millele toetub nooruk ja täiskasvanu. Kattumus on märkimisväärne, kuid erinevused rabavad. Lapse intellektuaalset edukust mõjutab suuresti ulatus, millega aju õpib protsesse tõhusamatesse võrgustikesse nihutama. Teadlased on leidnud, et laste kognitiivsed võrgustikud ei vasta täiskasvanute omale.
„Intelligentsus liigub läbi kogu aju sedamööda, kuidas aju eri piirkonnad aktiveeruvad,” ütleb Haier.
Aju võib iseenda tööd reguleerida
„See ongi üks inimliku intelligentsuse ja mõtlemise alus,” kirjutab Jaan Aru oma raamatus „Ajust ja arust”. Inimaju suudab kohaneda eri olukordadega. Aju salvestab alati valikuliselt ja on ametis kahe küsimusega: mida meelde jätta ja kuidas seda eelnevaga siduda? Ühenduste loomisel ja hoidmisel kehtib lihtne reegel: kasuta või kustuta. Päevast päeva korduvad tegevused loovad neuronite vahel tugevaid ja püsivaid ühendusi, samas kui vaid korra juhtuv sündmus kustub. Näiteks amputeeritud ihuliikme kontrolli eest vastutanud närvirakkudel poleks justkui midagi teha, kuid õige pea hakkavad nad teenindama mõnda muud kehaosa.
Ajus luuakse uusi ühendusi, mis võimaldavad korraga ligi pääseda rohkemale teabele. „Erialakirjanduses nimetatakse seda känkimiseks, aga nimetagem seda protsessi pakkimiseks,” kirjutab Jaan Aru. Pakkida saab seda, mida on teadmiste näol kogutud. Õppimise käigus toimub teadmiste pakkimine. Heade lahenduste leidmiseks ei saa raskest tööst üle ega ümber.
„Kui mõtteühikud on pakitud, siis algab mõtlemine sel kujul, nagu me seda tunneme − me üritame mõtteid omavahel kombineerida ja sobitada. Enne lahendusvälgatust tuleb teha palju tööd: anda ajule teadmised pakitud kujul ja probleemiga vaimus maadelda.”
Käitumiskontrolli ja teadlikku mõtlemist ajus juhib prefrontaalne korteks. See on üks kõige aeglasemalt arenevaid ajupiirkondi − eesmine otsmikusagar ja selle ühendused pole lõplikult välja arenenud ka teismeeas ja kujunevad 20. eluaastateni.
Lihtsustatult võib öelda, et inimajus on kaks süsteemi: õpitud automaatse käitumise varamu ja teadlik mõtlemine. Tihti pakuvad need süsteemid ühes ja samas olukorras käitumisalternatiive, mis ajus omavahel võistlevad. Prefrontaalsel korteksil on väga raske autopilooti peatada, kui väljapakutud automaatne käitumine on väga kõrge väärtusega või kui see ajupiirkond on väsinud.
„Inimene kasutab kogu oma aju, mitte viit protsenti sellest, nagu sageli väidetakse,” kirjutab Jaan Aru.
Aju tuleb hoida
Aju tuleb hoida. Oma raamatus annab Jaan Aru aju kasutamise lühijuhendi.
- Kasutage teadliku mõtlemise piiratud ressurssi nutikalt. Tehke seda samamoodi, nagu kasutate vähest raha − ostke esmalt hädavajalik ja kõige olulisem ning olge kokkuhoidlik. Tasub endalt küsida: mis on täna kõige tähtsam ülesanne, mis sellel nädala ja kuul? Ülesannete ülesmärkimine aitab neid ajust välja visata ning me saame paremini olulisele keskenduda. Hea on oma päeva planeerida kellaaja kaupa.
- Tehke tähtsaimad asjad parimal tööajal, st mõtlemist vajavad asjad hommikutundidel.
- Seadke vahe-eesmärke. Aju on laisk ja talle meeldib vahetu mõnu, mistõttu kauged eesmärgid on tema jaoks väga viletsad motivaatorid. Jupitage töö ajule mõnusaks. Meelespea peaks sisaldama vahetuid eesmärke, millest mõned on tehtavad 25 minutiga ja mõned paari tunniga.
- Keskenduge korraga vaid ühele ülesandele. Töötage rahus ühe asja kallal ja võtke maha kõik segajad.
- Tehke pause (tee tööd 25 minutit ja puhka 5 min).
- Otsige vaheldust ka tööülesannetes. Ühe ajupiirkonna pidev kasutamine väsitab selle ära.
- Tukastage. Just teadliku mõtlemisega tegelevad ajupiirkonnad väsivad kiiresti. Mõtlemine väsitab ja tukastamine aitab.
- Väikesed asjad, mida on võimalik viie minuti jooksul teha, tehke ära kohe.
- Ärge unustage liikumist ja liigutamist.
- Toituge tervislikult ja mõistlikes kogustes.
See imeline aju on Jaan Aru järgi kasutatav kogu võimalustes ja mitte 5% ulatuses, nagu varem arvati. Küllap seetõttu on inimeste ajutöö kvaliteet ikka väga suuresti erinevate väärtustega. Ikka on oluline hulga erinevate teadmiste, oskuste ja käitumise varamu kogumine 2o. eluaastani. Mingil imelikul põhjusel olen seda koolitööga aastakümneid IQ kujunemise ja vaimsuse arengu osas märganud. Hea teada saada ka teadlaste uurimistööde järeldustest. Ja ikkagi seostub kogu arutlus igapäevase koolitöö ja hindamise, hinnangute ehk tagasisideme vajalikkusega.