Keelekaste: Kaks kasutut russismi
Priit Põhjala
Mulle on alati, vähemasti tarbetekstide, leheuudiste, dokumentide ja muu säärase puhul, meeldinud väljenduse ökonoomsus. Milleks koormata paberit sõnadega, millel ei ole teksti ja konteksti seisukohast mingit praktilist ega ka esteetilist väärtust? Need muudavad teksti vaid pikemaks, tüütumaks, raskemini mõistetavaks.
Üks selliseid tarbetuid sõnu, mis tekstides pahatihti mõttetult figureerib, on sõna „et” väljendis „peaaegu et”. Siin on mõned asjakohased laused: „Eestis käib filmitegemine peaaegu et vaesuse piiril”, „Kõik hipsterid käivad riides peaaegu et ühtemoodi”, „Viimased meetrid läbis jooksja peaaegu et vaarudes”, „Noore autori teine teos andis välja peaaegu et romaani mõõdu”, „Nädalavahetuseks lubatakse peaaegu et suveilma”.
Ükski neist lauseist ei kaotaks sisus vähimatki, kui see mõttetu „et” „peaaegu” järelt ära naksata, just nagu kuivanud oks hekis. Vorm isegi võidaks, laused saaksid mõnevõrra lühemad, selgemad ja kenamad: „Eestis käib filmitegemine peaaegu vaesuse piiril”, „Kõik hipsterid käivad riides peaaegu ühtemoodi”, „Viimased meetrid läbis jooksja peaaegu vaarudes”, „Noore autori teine teos andis välja peaaegu romaani mõõdu”, „Nädalavahetuseks lubatakse peaaegu suveilma”.
„Eesti keele seletavas sõnaraamatus” nimetatakse seda va „etti” „peaaegu” järel „fakultatiivseks täiteelemendiks” kõnekeeles. Kõnekeelsus ja fakultatiivsus osutavad sellele, et õigupoolest on „peaaegu et” peaaegu et õige. Igatahes ei maksa hakata norima inimesega, kellel see väljend argises vestlussituatsioonis üle huulte libiseb. Sama asi, muide, on vene почти что’ga, millest meie „peaaegu et” arvatavasti lähtub ja mis on vene keeles samamoodi kõnekeelne väljend.
Seevastu kirjakeeles võiks „peaaegu etti” küll vältida. Siin on lugu just nagu supiga: kui vaht kulbiga ära riisuda, saab supp selgem; tekst nõndasamuti, kui vaid tarbetu sõnavaht eemaldada.
Kui aga „peaaegu etti” kirjas siiski pruukida, siis ilma komata „eti” ees, sest tegemist on ühendsidesõnaga, mille puhul „eti” ette üldjuhul koma ei käi (võrdle näiteks teiste sarnaste ühendsidenditega „nii et”, „selleks et”, „sellepärast et”, „selle asemel et”, „ainult et” ja „olgugi et” ning loe lähemalt 2016. aasta 13. mai „Keelekastet” pealkirjaga „Komata ja küsimärgita”). Üks hiljutine pealkiri rahvusringhäälingu kultuuriportaalist – „Maidu manu. Kiri peaaegu, et kodukandist” – on seda silmas pidades koguni mitmes osas halb keele-eeskuju, sisaldades nii russismi kui ka komaviga.
Üht russismi puudutaksin põgusalt veel. See on „lugema” sõnade „pidama”, „arvama” ja „nimetama” tähenduses. Näiteks lausetes „Usklikeks loeb end praegu 20 protsenti Eesti elanikest”, „Joomist loetakse häbiasjaks”, „Mõni ei loegi pagulasi inimesteks” ja „Ta loeti kirjanike hulka juba pärast esimese romaani avaldamist” oleks täpsuse huvides palju kohasem kasutada „lugema” asemel just tegusõnu „pidama”, „arvama” ja „nimetama” – „usklikeks peab (või nimetab) end praegu 20 protsenti Eesti elanikest”, „Joomist peetakse häbiasjaks”, „Mõni ei peagi pagulasi inimesteks”, „Ta arvati kirjanike hulka juba pärast esimese romaani avaldamist”.
Kui tähenduses „pidama”, „arvama”, „nimetama” kasutatakse sõna „lugema” nagu äsjastes näitelausetes, siis on tegemist venepärase keelendiga või, kui soovite, keelelise venepärasusega, mille taga seisab vene sõna считать. Selle russismi vastu pidasid lahingut juba sellised suured toimetajad nagu Olev Jõgi ja Heldur Niit.
Sarnane lugu on muuseas sõnaga „loetud” (считанные) sõna „mõni” või „mõned” tähenduses. Selle asemel et öelda „Eesti Vabariigi sajanda sünnipäevani on jäänud loetud kuud”, oleks igas mõttes paslikum öelda „Eesti Vabariigi sajanda sünnipäevani on jäänud mõni kuu” või ka „mõned kuud” – ja olemegi russismist priid.