Keelekaste: Püha Hieronymuse pailapsed
Priit Põhjala
Maailma enim tõlgitud raamatute edetabelite tipu moodustavad põhiliselt tuntud lasteraamatud, millest paljudel on ka suur täiskasvanutest austajaskond: Saint-Exupéry „Väike prints”, Collodi „Pinocchio”, Carrolli „Alice Imedemaal”, Rowlingi Potteri-lood, Lindgreni „Pipi Pikksukk”, Twaini „Huckleberry Finni seiklused”, Anderseni kogutud muinasjutud, Asterixi ja Tintini koomiksid …
Kuid ükski nimetatuist ei küüni ligilähedalegi nii-öelda raamatute raamatule, piiblile, mille esimest täisväärtuslikku tõlget omistatakse pühale Hieronymusele. Eusebius Sophronius Hieronymus, inglastele Jerome, oli 4. sajandi kristlik õpetlane, viljakaim kirjamees püha Augustinuse järel. Tema piiblitõlge kreeka ja heebrea keelest ladina keelde kujunes pikaks ajaks pühakirja üldkasutatavaks versiooniks (Vulgata) ja jumalateenistuse alustekstiks.
Tänu vägilaslikule tõlkesooritusele Hieronymus kanoniseeriti; temast sai pühak ning kõikide arhivaaride, raamatukoguhoidjate, tõlkijate ja tõlkide eestkostja. Nädal tagasi, 30. septembril oli püha Hieronymuse mälestuspäev ja samal päeval tähistati ka rahvusvahelist tõlkijate ja tõlkide päeva.
Tol päeval tuli mul mitme Hieronymuse soosikuga jutuks – ja mitte esimest korda – üks ammune häda: tõlkija ja tõlgi elukutsel või siis vastavatel nimetustel ei osata vahet teha. Tõlkebüroodest on sageli kuulda kurtmist, et klient küsib neilt tõlkijat, mõeldes tõlki, ja tõlki, pidades silmas tõlkijat. Olgu, vahest ei peagi võhik eristama nefroloogi neuroloogist ja tõlki tõlkijast; tuleb lihtsalt mure ära rääkida ja küll siis profid otsustavad, kes on õige ametimees asjaga tegelema. Aga nimetusi „tõlk” ja „tõlkija” kaldutakse ühtelugu segi ajama ka professionaalsel tasandil; näiteks olen kuulnud raamatukirjastajaid kõnelemas tõlgist seal, kus oleks kohane kõneleda tõlkijast.
Ometi on kahe sarnase, paljude arust sünonüümse sõna taga üsna erineva spetsiifikaga elukutsed. Seda küll, et mõlemad, nii tõlk kui ka tõlkija, tegelevad tõlkimisega. Aga kui esimene tõlgib ühest keelest teise suuliselt, siis teine kirjalikult. Tõlgid on need imeinimesed, kes teevad meile võõra keele arusaadavaks suusõnal ja vahetus suhtlussituatsioonis, olgu tegu näiteks teaduskonverentsi, läbirääkimiste või kohtuistungiga. Tõlkijad on aga need, kes vahendavad tekste – kasutusjuhendeist romaanideni – kirjasõnas.
Suuline ja kirjalik tõlkimine erinevad põhimõtteliselt nii töökeskkonna kui ka töövahendite poolest. Tõlkijatöö aeg ja ruum on üks, tõlgitöö oma teine. Tõlkija töö on pikaldane ja eraklik, arvuti- ja raamatutolmune, tõlgi oma aga seltsim ja palavikulisem, välistades mitmekülgsed abivahendid ja pikalt kaalutlemise. Erinevused on õigupoolest nõnda suured, et harva suudab üks ja sama inimene oma loomuomaduste ja ettevalmistuse poolest olla tasemel mõlemas, nii tõlkija- kui ka tõlgitöös. On ju üks asi tõlkida ilukirjandust ja teine – olla näiteks kohtutõlk (kuigi fiktsiooniga võib oma töös kokku puutuda ka tema).
Niisiis, meie „tõlk” ja „tõlkija” osutavad erinevatele elukutsetele, just nagu soome tulkki ja kääntäjä, inglise interpreter ja translator, prantsuse interprète ja traducteur (traductrice), saksa Dolmetscher ja Übersetzer … Erialastes ringkondades on vahetegemine igal juhul möödapääsmatu, aga tegelikult võiks kõnealune erinevus ju kõigile selge olla, samamoodi nagu on kõigile selge, et maastikuarhitekt ei ole sisekujundaja, ajakirjanik ei ole kirjanik, taksojuht ei ole vormelisõitja ning psühholoog ei ole psühhiaater.
Ent tulles tagasi Hieronymuse juurde: piltidel näeme teda sageli kaduvusmotiividest ümbritsetuna tööd tegemas – istumas või seismas, ees lugemispala või pooleliolev kirjutis. Nägu on tal enamasti üsna vaevatud, sest pühendunud tõlkija töö ei ole kunagi kergete killast. Kerge pole ka tema pailastel, tõlkidel ja tõlkijatel, kes tahavad oma tööd teha samasuguse kire ja pühendumusega. Väärtustagem noid pühendunuid, alustades kas või sellest, et nimetame neid õigete nimedega.
Priit Põhjala rõõmustab alati oma mõtteselguse ja heatahtliku nõudlikkusega. Usutavasti on ta tõepoolest Õpetajate Lehe kuldkaastööline, lausa vist isegi laureaadiks tõstetud. Jõudu kooli- jm rahva keelelise valgustamise raskes töös! Tänu temale on see ajaleht muutunud hoopis “laiapõhjalisemaks” (selle kirutud ja naeruvääristatud sõna positiivseimas tähenduses!). Igatahes on Õpetajate Lehel tänu temale nüüd olemas vägev pluss, sest teistes Eesti ajalehtedes enam eriti ei huvituta eesti keele vähegi talutavast käekäigust – meie riigikeele pruukimine läheb üha enam piiramatule “vabakäigule”.