Kes tööd ei tee, sellel pole vaja midagi osata

Tiina Tambaum

Käisime mehega suvel Venemaal, uitasime Kaliningradi oblastis ja Pihkva kandis. Muuseumides ja loomaaias, kus aga hinnakiri lubas, esitasime kassasse oma õpilaspiletid – minul on rahvusvaheline ISIC ja mehel kutsekooliõpilase pilet. Olgu öeldud, et me mõlemad näeme kahtlusteta välja keskealised, mehel domineerib juustes juba hall.

Saime kõvasti mõnitada. Piletimüüjad keerasid ennast dokumente nähes kassaluugist välja nagu uudishimulikud kilpkonnatädid, vangutasid päid ja venitasid silmi pööritades: „Studentõ? Nje pahoože!” (Tudengid? Pole nagu sedamoodi!) Üks pakkus koguni pensionärisoodustust.

Väärikad õpivad

Eestis ei üllata täiskasvanueas õppimine kedagi. Eestlane on ajast aega haridust kõrgelt hinnanud ning viimast välja pannes lapsi koolitanud ja iseennast arendanud. Ühiskonna vananemisele vastuseks pakub riik lahendust samuti õppimise kaudu. Kodanikul tuleb pikemalt tööturul püsida ja selleks on vaja omandada uusi oskusi, õppida töökohal ning käia kursustel ja seminaridel.

Kui aga oled tööturult lõplikult väljas, ükskõik, kas omal soovil või vastu tahtmist, selgub ootamatult, et elu küll kestab, aga õpet ei oota sinult enam keegi. Kuigi Eestis on kursustel osalemise näitajad vanemas tööeas meeste ja naiste seas isegi kõrgemad kui Euroopa teistes riikides keskmiselt, osaleb mittetöötavatest inimestest vanuses 55+ kursustel või koolitustel vaid 1–2 sajast. Teiste sõnadega – kursused on pigem neile, kellelt võib loota tehtud kulutuste tagasiteenimist.

Küsite, et kuidas nii. Nägime septembri alguses lausa parimal eetriajal uudistes, kui president Kaljulaid käis Tartu ülikooli väärikate ülikoolis õppeaastat avamas ja Vanemuise tänava ringauditoorium, üks suuremaid terves ülikoolilinnas, oli puupüsti hõbepäiseid huvilisi täis. Väärikate ülikoolid tegutsevad Eestis kümmekonnas linnas. Igas suuremas omavalitsuses on avatud pensionäride päevakeskused, kus saab vähem formaalses vormis õppida uusi oskusi või käia huviringis. Ei pane keegi kätt ette ka sellele, kui inimene tahab minna rahvaülikooli või mõnda teise koolituskeskusesse. Lisaks, õppima ei pea tingimata formaalses vormis. Sotsiaalkultuurilise õppimiskäsituse kohaselt piisab arenguks mis tahes eesmärgipärasest ühistegevusest, sealjuures osalemisest tantsurühmas või laulukooris, jahi-, aiandus- või veteranide klubis.

Õppes osalemine

Statistika ütleb, et kui lisada kursustele klubiline tegevus, vabatahtlik töö ja osavõtt kogukonna juhtimisest, on Eesti 55+ vanuses rahvastikust kaasatuid ikkagi vähem kui neljandik. Aktiivsus langeb järsult 65-aastaste seas just siis, kui jäädakse eemale ka tööelust.

Eesti elanikest iga viies on vanem kui 65 aastat. Aktiivsest tööelust kõrvale jäänute osakaal on suur ja jääb suureks. Samal ajal tiksuvad keskused, mis on kutsutud ellu vanemale elanikkonnale arenemisvõimalusi pakkuma, endises mahus, julgemata oma tegevust laialt reklaamidagi.

Lisaks sellele, et pakutavate võimaluste maht ei käi kaasas ühiskonna vananemistrendidega, tuleb tõdeda ka sisulist stagnatsiooni ja naiivsust. Päevakeskusi ja väärikate ülikoole pole aastakümneid häirinud tõsiasi, et mehi nende programmid ei huvita. Pole tahetud tunnistada, et arvamus- ja rahuloluküsitlused praeguste osalejate seas ei tõsta pakutava programmi atraktiivsust uustulnukate jaoks. Kui tööelus pole füüsiline puue juba ammu takistus ühise asja ajamisel, siis töövälises elus on füüsiliste probleemidega inimese ühisloomingust loobumine reegel, mitte erand.

Vanemate inimeste elu sisu ei moodusta tsirkus ja leib. Vanakeste kinno ja kontserdile saatmise asemel võiks hoopis mõelda, kuidas on neil võimalik oma oskusi ja teadmisi kogukonnas arendada ja rakendada, pälvida selle eest tunnustust ja tähelepanu ning võimalust segada oma mõtteid ja ideid nooremate omadega. Enne kui inimene vanaks sai, oli ta keskealine ja noor. Vananedes inimese iseloom ja olemus ei muutu. Seega, eluaeg õppinud ja tööd teinud inimene ei lülitu ühtäkki ümber ahneks kultuuri- ja meelelahutuse tarbijaks, kelle eneseteostusvajaduste rahuldamiseks piisab poest ja potipõllumajandusest.

Oleme haritud riik, kus elukestva õppe mõiste ei vaja tutvustamist ei piletimüüjate ega bussijuhtide seas. See, mis tutvustamist vajab, on tõsiasi, et meie elukestva õppe süsteemi on sisse ehitatud struktuurne väljakukkumine. Kes tööd ei tee, sellel pole vaja ka midagi uut teada ega osata.

Tiina Tambaum on Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja haridusteaduste instituudis haridusgerontoloogia lektor. Tiina on vanemaealiste arendamise, vanemate meeste kaasatuse, põlvkondadevahelise õppe ja koostöö teemade uurija, koolitaja ning arenduste eestvedaja.