Kristlus päästab Eesti
Raivo Juurak
Nüüd on meie avalikkuses üles võetud uus mantra – kristlus päästab Eesti. Ja maailma muidugi ka. Ei tahaks sellele väitele vastu vaieldagi. Aga paneb sisemiselt muhelema, kui kristlust propageerivad rahvuslased, kes on kategooriliselt pagulaste aitamise vastu.
Käisin rändekriisi haripunkti ajal Eesti kirikute nõukogu ja siseministeeriumi ühisel hariduskonverentsil „Voorused ja väärtused”. Seal ütles Sütevaka humanitaargümnaasiumi filosoofia ajaloo õpetaja, Pärnu Immanueli koguduse pastor Joosep Tammo: „Minu ja ka Eesti kirikute nõukogu seisukoht on, et kui inimene on väravas ja vajab abi, siis pole tähtis, kas ta on mustlane, venelane, araablane või keegi teine – meie kohus on see leib talle anda ja teda aidata.” Olen väga rahul, et Eesti kirikute nõukogu on võtnud sõjapagulaste suhtes kristliku seisukoha. Samal ajal aga ütlevad hiljuti kristluse teema üles tõstnud, et meie kvoot on null ja kui on must, siis näita ust. Ei mingit värava avamist hädalisele.
Kuidas on siis juhtunud, et rahvuslased haaravad ikkagi kristluse järele? Küllap on probleem siin nõukogude ajal koolis käinud inimeste halvas piiblitundmises. Piibel jaguneb teatavasti vanaks ja uueks testamendiks, kusjuures need kaks osa on kantud peaaegu et vastupidistest väärtustest. Vanas testamendis kutsutakse üles vaenlasi halastamatult hävitama ja patuseid karmilt karistama. Vanas testamendis on kõigi küsimuste A ja O rahvas ja rahvus.
Seevastu uues testamendis on vastupidi. Vaenlast ei pea hävitama, vaid armastama. Kui ühele põsele lüüakse, siis tuleb teine põsk ette pöörata. Uues testamendis ei ole kesksel kohal rahvas ja rahvus, vaid üksik inimene – indiviid. Nagu on kirjas ka inimõiguste deklaratsioonis.
Arvan, et religiooniõpetajatel on vaja nüüd alustada laialdasemat selgitustööd selle üle, mis on kristlus.