Kutsekooli klassitoas kohtab mitut masti elukogemust

Tartu kutsehariduskeskuse meisterõpetajad Diana Eller, Vilve Pohla ja Liivi Albre. Fotod: Sirje Pärismaa ja Ove Maidla

Kutsekoolide õppegruppides avanev pilt sarnaneb suguvõsa kokkutulekuga – klassiruumis on korraga tarkust taga nõudmas eri vanuse ja haridustasemega inimesed. Kuidas neid õpetada, et kõik oleksid rahul, saaksid targemaks ega pööraks tülli? Vastuseid otsisid koos Õpetajate Lehega kolm Tartu kutsehariduskeskuse meisterõpetajat: ärinduse ja kaubanduse kutseõpetaja Diana Eller, informaatika ja statistika õpetaja Vilve Pohla ning arvuti- ja digioskuste õpetaja Liivi Albre.

Kuidas on kutsekoolis muutunud õppijate kontingent ja millal muutused algasid?

Vilve Pohla: Ealine vahe on läinud gruppides suuremaks viimase kümne aasta jooksul. Varem olid vaid üksikud vanemad õppijad. Nüüd on üheskoos äsja keskkooli lõpetanud 18-aastased, kahekümnendates aastates bakalaureusekraadi omandanud, neist vanemad magistrid ja on isegi doktorikraadiga inimesi. Vanemaid õppijaid võib olla isegi üle 25%. Täpselt ei oska öelda, sest meile õppima tulija peab ette näitama vaid keskharidust tõendava dokumendi. Et ta on ülikoolis lõpetatud bakalaureuse- või magistriõppe, tuleb alles hilisema vestluse käigus välja.

Diana Eller: Kui viis-kuus aastat tagasi oli pigem neid, kes olid kutsekoolis ühe kutse omandanud ja tulid teise järele, siis nüüd on tulnud ka bakalau­reuse- ja magistrikraadiga inimesi. Varem olid gruppides vaid üksikud 25-aastased ja vanemad. Nüüd on juba 30–40-aastased, isegi kuuekümneseid on.

Nad ise ütlevad oma tuleku põhjuseks, et tahtsid õppida midagi praktilist. On ka neid, kel kool pooleli jäänud ja kes lastega kodus olles on otsustanud õppima tulla.

Liivi Albre: Õppijate kontingent on muutunud üsna palju: hariduslike erivajadustega ja haridusnõudeta eriala õppijatest kuni magistriteni. Eelmisel õppeaastal oli mul HEV-õppijate kursus – erivajadustega pagari abid. Nemad erinevad nii eelteadmistelt kui ka selle poolest, et pean tegema igaühega individuaalset tööd. Eripäradest tulenevalt võib mõni tõusta keset tundi püsti ja kõndida ruumist välja. Ei jää üle muud, kui noogutada ja küsida, kas ta tuleb tagasi.

Millised on suhted õpilaste vahel?

Diana Eller: Algul olin mures ja mõtlesin, kuidas kohanevad 18- ja 37-aastane. Õpetades põhikoolijärgsetes gruppides, on olnud konflikte, kui on kõrvuti 16-aastane ja kolmekümnesed, kel kodus juba kolm last ja kes ei saa aru, mis tsirkus noorematel käib. Aga keskkooli järel õppima tulnute gruppides on kõik täiskasvanud ja tekib lahe sünergia. Vanemad õppurid on eneseteadlikumad, julgevad oma mõtteid avaldada ja nii muutuvad julgemaks ka kooli äsja lõpetanud, kelle puhul on algul tunda üldhariduse drilli. Tänu sellele on üldine edasiminek näha.

Vilve Pohla: Mul on olnud palju poistegruppe. Kui osal kestab puberteet ka veel pärast gümnaasiumi, siis vanemad grupikaaslased hoiavad ülejäänud seltskonda joone peal ja õhkkond klassis on parem. Sünergia tekib, nad veavad seda gruppi edasi. Niimoodi toimub gruppides areng kiiremini.

Diana Eller: See on väga oluline, sest keskkoolijärgsetesse gruppidesse tulevad õpilased lühikeseks ajaks, kaheks aastaks. Alles hakkavad koostööfaasi jõudma, kui juba on kool läbi. Seepärast on hea, kui grupis on vanemaid inimesi – nad on õpetajaile abiks. Justkui abiõpetajad.

Liivi Albre: Minu kogemused on aastati väga erinevad. On olnud kursusi, kus eri elukogemusega inimesed üksteist aitavad ja tegutsevad. Aga praegusel kursusel ei võeta punti ühte 50-aastast meest. Ta on eraklik, tööturuameti kaudu meile saadetud. Täiesti üksinda pusib ega suuda noorematega kontakteeruda.

Milliseid muutusi olete õpetamises pidanud tegema?

Diana Eller: Muutunud klassiruum ei lase õpetajal selga sirutada. Eelmisel aastal, kui grupis oli doktorikraadiga õppur, mõtlesin tsiviilõiguse aluste tunnis ikka väga palju, kuidas talle rohkem teadmisi pakkuda ja kuidas teda kaasata. See paneb õpetajaile surve, pead rohkem pingutama.

Tore on see, et vanemad õppijad oskavad oma elukogemuse baasil tunnis näiteid tuua. Noored ei oska nii väga seoseid luua. Näiteks teema, kuidas tarbija otsuseid muudab majanduskeskkond – õppur, kellele on seni andnud raha ostudeks ema, pole nende asjade üle mõelnud. Aga pereema või -isa, kes peab ise otsuseid langetama, oskab kaasa rääkida. See paneb meid, õpetajaid, veelgi rohkem elus lahtiste silmadega ringi käima, et oskaks huvitavaid näiteid tuua.

Vilve Pohla: Hästi palju tuleb endal juurde õppida. Kõigepealt selgitangi välja õppijate vajadused, et sõlmida kokkulepped. Rakenduskava võib ju olla, aga tegelikus õppetöös on meil vaja teada baasi, ootusi, et selle pinnal leida ühisosa. Õpetaja on selles protsessis kaasteeline. Õpid õpilastega koos, kasutad tunnis ära nende kogemust, saad lahata nende lugusid.

Liivi Albre: Kõige tähtsam võti on individuaalne lähenemine igaühele ja igaühe areng. Seetõttu on oluline eelteadmiste testimine ja sihtide seadmine ning tundide materjali mitmekülgsus, ikka igaüht arvestades.

Suurim muutus on viimastel aastatel olnud Moodle’i kursuse võimaluste kasutamine ja iga tunni kohta tagasi­side kogumine – õppijatel on muutunud harjumuseks kirjutada vabas vormis näiteks seda, mida ta tundis, kas õpitu oli tema eriala jaoks vajalik. 

Kuidas eri generatsioonid digi­vahenditega hakkama saavad?

Diana Eller: Gümnaasiumi äsja lõpetanud on nutindusega rohkem harjunud, seetõttu on õpetajal varem lõpetanuis kergem vau-efekti tekitada. Telefonid küll on, aga nad ei ole harjunud kasutama neid õppevahendina.

Vilve Pohla: Arvutiõpetuse õpetajana näen, et just digipädevustega võib vanemaealistel probleeme olla. Nad vajavad selles rohkem tuge ja ütlevad ka tunnis, et ei tea. Nendega tuleb rohkem tööd teha.

Liivi Albre: Mina olen arvutiõpetajana kogenud, et suudan üllatada ka noori. Tutvustan neile mõnda täiesti uut keskkonda ja lahendusi ning pärast teatavad ka keskkooli värskelt lõpetanud, et õpitu oli neile uudne ja huvitav. Saan tagasi­side kaudu täpselt teada, mis neile peale läheb ja kuidas nutikalt asju ajada.

Diana Eller: Paar nädalat tagasi ütlesin uuele grupile, et materjali jagan Google Drive’is. Mõne proua näos oli segadus. Ütlesin, et kel jäi segaseks, andku märku. Laua alt tõusiski paar kätt. Nad vajavad täiendavat abi, aga ei julge kohe öelda. Olengi nüüd küsinud selliseid asju pigem kirjalikult, et keegi ei peaks klassi ees oma oskamatust välja näitama. Saan teada, kellega pean eraldi tegelema.

Kas individuaalse töö osakaal on seega suurenenud?

Diana Eller: Jah, on küll, sest muutunud pole mitte ainult vanuseline profiil, vaid ka õppijate hõivatus. Sel aastal ei avanud me ärikorralduses ühtegi päevase õppe gruppi, sest enamik õpilasi käib tööl. Vanasti oli õppekavast 75% klassiruumis ja 10% kodus, aga nüüd on vastupidi. Mõnegi teema puhul on vaid e-õpe. Sellega on rohkem tööd nii õpilasel kui ka õpetajal. Individuaalsest lähenemisest räägib ka ühiskond ja muutunud õpikäsitus rõhutab õppijakesksust. Õpetajal polegi teist võimalust.

See sunnib genereerima ka teistsuguseid lahendusi, nagu näiteks vastastikune hindamine, enesehindamine.

Muutunud on õpilaste soov tagasi­side järele – Z-põlvkonna üks tunnuseid on, et nad tahavad kohe teada, kuidas läks. Kohest tagasisidet küsivad ka kahekümnendates õppijad.

Vilve Pohla: Praegune õppija tahab tunnis palju juhendamist. Individuaalse töö maht on läinud mitu korda suuremaks ja see toob ka õpetajale rohkem tööd tunni ettevalmistamiseks, ülesannete väljatöötamiseks ning sunnib kasutama uutmoodi meetodeid. Näiteks kontrolltöö küsimusi saab lasta õpilastel endil genereerida. Kui ikka 70 inimest ootab individuaalset tagasisidet, peab nuputama uusi meetodeid, kuidas igaüheni jõuda.

Mis teid klassiruumis enim hämmastab?

Diana Eller: Mõnikord ma ikka hämmastun, et vanus ja eeldatav arengu­tase pole korrelatsioonis. Hämmastabki kohatine lollus. Aga see on vist pigem ajastu märk. Oleme Vilvega mõlemad ka ülikoolis õppejõud ja kogeme seal sama.

Vilve Pohla: Kui räägime võtmepädevustest – suhtlemine, motivatsioon, ettevõtlikkus, enesejuhtimine –, siis eeldad, et teatud eas inimesel on need juba olemas, aga ei ole. Õpitud abitust on palju.

Statistikas on normaaljaotus. See kehtib igas valdkonnas, ka õppijate puhul. On muidugi neid, kes hämmastavad positiivses võtmes.

Liivi Albre: Mind hämmastab tihti õpilaste avameelsus, ka tagasiside puhul. Raamatupidajate esimesel kursusel on üks õpilane, kes on lõpetanud ülikoolis IT-eriala. Ta ütles, et on vaimustatud. Kuigi on infotehnoloogia lõpetanud, ei teadnud ta enne midagi sellest, mida minu tunnis õppis. Nad ongi oma tagasi­sides emotsionaalsed. Tunnistavad ausalt sedagi, kui olid tunnis väsinud ega jaksanud kaasa mõelda. See on armas, et nad kirjutavadki nii, nagu tunnevad! 

Diana Eller: Olen endale kümme korda lubanud, et ei ütle õpilastele: kuidas mina omal ajal tegin. Aga pean tunnistama, et mõnikord olen siiski öelnud, et nad ei teagi, mis on raskus. Liiga sageli kuulen: appikene, ma ei oska, tulge aidake! Ei osata materjali leida, kuigi viited on ette antud. Soovida jätab funktsionaalse lugemise oskus.

Meil palutakse teha kahe aasta jooksul imet – teha ära see, mida pole suudetud üheksa aasta jooksul põhikoolis. Meie peame andma oskused, tööandja tahab ju õppimisvõimelisi inimesi.

Tööõigust õpetades ja üldse tööelus hämmastab mind veel üks asi – inimesed teavad kohutavalt vähe oma tööõigustest. Ei julgeta küsida isegi õppimiseks ette nähtud päevi. Ma ei tea, kas see on nõukogude aja või orjarahva taak. Kahju, kui inimene peab õppetööst kõrvale jääma tööandjast tuleneval põhjusel.

Miks tulevad ülikooli lõpetanud kutsekooli? Mida plaanivad teie õpilased edasi teha?

Liivi Albre: Osal tuleb õppimise pisik külge ja nad tahaksid veel mõne kutseoskuse omandada. Raamatupidajatest vähemalt kolmandik lähevad Mõdrikule rakenduskõrgharidust saama.

Diana Eller: Bakalaureuse- või magistrikraadiga inimestel on enamasti töö olemas, aga see on end ammendanud või on tekkinud küllastus, reeglina n-ö pehmete erialade puhul. Kaua sa ikka filosofeerid, tahaks torte teha! Tullakse siia, et õppida näiteks tisleriks, pottsepaks.

Vilve Pohla: Enamik plaanib õpitaval erialal tööle minna ja paljud töötavadki. Mehhatroonikat tuli õppima tütarlaps, kes oli lõpetanud maaülikoolis loomakasvatuse. Ta tahtis luua oma farmi ning õppida lisaks elektroonikat.

Üks välismaal kunsti õppinud neiu tuli õppima CNC-pinkide operaatoriks, et ise oma kunstividinaid välja saagida!

Meil on ka oma koolist toredaid näiteid. Keemiaõpetajaks tulnud noormees läbis elektrieriala ja on nüüd selle ala õpetaja. Meie oma maja töötajad õpivad ka kutseõpetajaks.

XX täiskasvanud õppija nädalal tunnustuse pälvinud

• Aasta õppija – Tarmo Tuuling Pärnumaalt.
• Aasta koolitaja – Tiina Leosk Tartumaalt.
• Aasta õpitegu – Järvamaa naiste motivatsioonikohvik.
• Aasta koolitussõbralik organisatsioon – OÜ Sakret.
• Aasta raamatukogu – Taebla raamatukogu.
• Eripreemiad – raamatukogubuss Katariina Jee ja Vana-Võromaa suitsusaunakombestikku tutvustavad koolitused ja töötoad.

Kokku esitati konkursile 254 kandidaati.

Täiskasvanud õppija nädal „Õppimine seob põlvkondi” kestis 19.–26. oktoobrini, korraldajaiks olid Eesti täiskasvanute koolitajate assotsiatsioon Andras ning HTM.

Üle Eesti toimus arvukalt täiskasvanuharidust populariseerivaid ning õppimisvõimalusi tutvustavaid tegevusi.

Allikas: HTM

Rein Lillak. Foto: Ove Maidla

Doktorikraadiga kutsekooli

Tartumaa aasta õppijaks valitud Rein Lillak on lõpetanud 1982. aastal Eesti põllumajanduse akadeemia, kaitsnud 1995. aastal doktorikraadi, olnud pikalt maaülikooli õppejõud ja juhtinud ka maaviljeluse instituuti. Kahe aasta eest astus Lillak Tartu kutsehariduskeskuse ärikorralduse erialale, mille tänavu lõpetas, ja eelmisel nädalal registreeris oma firma.

Rein Lillak:

„Tahtsin saada kindlust suunas, mida olen 1990-ndate keskpaigast arendanud – juhtimine, projekti- ja ärijuhtimine. Mul oli plaan teha oma firma ja tundsin, et veidi on vaja teadmisi juurde saada. Kuivõrd olen pikalt maaülikooli õppejõud olnud, siis on plaanis hakata koolitusi pakkuma. Kitsam valdkond on käsitöönduslikult tehtavad kääritatud joogid – vein. Kuna tekkimas on väiketootjaid, kes tegelevad pärandtoitudega, tahaksin neid aidata ettevõtte juhtimise vallas. Loen ka maaülikoolis vabaainet traditsioonilistest kääritatud jookidest.

Mul on ettevõtte juhtimise kogemus ja olen käinud igasugustel kursustel, aga tundsin puudust terviklikust lähenemisest. Polnud kindel, kas olemasolevad teadmised on õiged ja haagivad omavahel. Kutsekool andis puhtpraktilise lähenemise.

Kaasõppurid olid enamikus keskkoolilõpetanud. Meie vaated elule olid erinevad, aga püüdsin oma arvamust mitte peale suruda. Samas ka ei loobunud sellest! Saime hakkama.

Mõnigi õppejõud muutus närviliseks, kui nägi mind rühmas, ja valis väga, mida ütelda. Aga lõpuks harjusid nad ära. See tegi mulle naljagi. Nemad pabistasid minu pärast rohkem, kui asi väärt oli.

Üldiselt võib ütelda, et kutsehariduses on õppejõud, vähemasti ärikorralduse omad, tasemel. See oli mulle tõsine üllatus, et nad on nii pädevad. Paljud on ka TÜ õppejõud.

Ülikoolis majanduse õppimist ma ei kaalunudki, sest õpe kestab liiga kaua, mul oli vaja informatsiooni kiiremini.

Soovitan minna ka pärast ülikooli kutsekooli õppima. Eriti kui oled õppinud pehmeid erialasid.”

Tarmo Tuuling. Foto: erakogu

Ligi kolmekümneselt neljandasse klassi

Tänavu Eesti aasta õppijaks valitud Tarmo Tuuling (37) on tegus mees: tubli pereisa, kaitseliidu liige, harrastab lohesurfi, kiikingut ja fotograafiat. Kevadel sai ta taskusse ka gümnaasiumi lõputunnistuse. Haridustee jätkamine 29-aastaselt oli tõeline julgustükk, tuli ju Tuulingul astuda täiskasvanute gümnaasiumi neljandasse klassi! Nüüd on peas juba järgmised õppimisplaanid.

Tarmo Tuuling:

„Kui sain esimest korda isaks, sain aru, et pean õppima minema. Olin ka varem sellele mõelnud, aga siis oli õhtukooli astumiseks veel seitsme klassi piirang.

Kooli pooleli jätmisel omal ajal olid perekondlikud põhjused. Olin elav laps, kes tahtis igal pool käia. Viieaastaselt hakkasin suitsetama, sest oli põnev. Polnud huvi õppimise vastu, sõbrad ei innustanud ka, ema-isa läksid lahku … Nii see kool pooleli jäi. Kui oleks leidunud inimene, kes oleks mu usalduse pälvinud ning pedagoogiliselt ja psühholoogiliselt mulle õppimise vajalikkust selgitanud, oleksin teda uskuma jäänud. Aga sellist inimest polnud.

Loodan, et olen oma lastele eeskujuks ja suudan neid veenda õppimise vajalikkuses. Kuidas ma oleksin saanud seda teha, kui ei tea isegi, mis on ruutjuur. Oleks küsinud, mis toit see on?

Nõukogudeaegne õpetus oli tuim. On inimesi, kes õpivad käsu peale, aga ka neid, keda on vaja motiveerida. Ju olen mina üks neist viimastest.

Ma ei tea, kuidas on tavakoolides, aga kutsehariduskeskustes ja täiskasvanute gümnaasiumis on nüüd küll teistsugused õpetajad, kui olid koolides varem. Kui läksin Vigalasse traktoristi pabereid tegema, siis oli mulle tõsine šokk, et õpetajad on ka inimesed, suhtlevad teistmoodi kui vanasti, et õppimine on meeldivam ja motiveerivam.

Keeled olid kõige raskemad, sellepärast võtsin pärast gümnaasiumi lõpetamist veel üksikaine kursusena inglise keele. Ehk hakkab nüüd paremini külge.

Päevakava oli õppimise ajal tihe: pere, kool, töö. Raske oli süveneda sel ajal, kui lapsed olid veel üleval. Ootasin, kuni nad magama lähevad. Vanem laps käib kolmandas klassis, noorem on kolmeaastane.

42 kilomeetrit oli kodust Häädemeestelt Pärnusse kooli sõita. Kui ma oleks jupitama hakanud ja otsustanud ühe klassi kahe aastaga läbida, oleks see olnud asjatu aja- ja rahakulu. Samas ei näe ma, et oleksin millegi erilisega hakkama saanud. Meil oli klassis paar õpilast, kes läbisid gümnaasiumi mitu klassi korraga ja lõpetasid veel kiituskirjaga.

Kindlasti tasub õppima minna, aga enne tuleb prioriteedid paika panna, aega pangast ju juurde ei võta. Tuleb mõningasest meelelahutusest loobuda, vastasel juhul laguneb kõik ruttu koost. Kui oled üliõppija, kes jagab nooti poole lennu pealt, saad võib-olla ka õhtul peol käia.

Minul jäid hobid kooliajal tagaplaanile. Kaitseliidus käisin vaid militaarvõistlustel, nüüd olen uuesti õppustel käima hakanud. Tegin ka nädalavahetustel koolitöid. Täiskasvanute õppes on väga palju kodutöid ja iseseisvat õpet, nagu ülikoolis. Kes tahab minna ülikooli, sel on täiskasvanute gümnaasium väga heaks hüppelauaks.

Kõige rohkem kartsin matemaatikat ja kõige vähem eesti keelt, aga kujunes nii, et matemaatika meeldis kõige rohkem ja sain aru, et eesti keel on väga raske, kui see algosadeks lammutada. Ma ei teagi, kas Eestis on inimesi, kes eesti keelt täielikult oskavad. Matemaatika puhul sain aru, et kõik meie ümber on matemaatika. On ju neid, kel üheksa klassi haridust, aga kes ei oska arvutada, milline on kolmnurkse põranda pindala ja kui palju sinna värvi kulub.

Olen metsas raietööline, käin saega metsas. Mul on traktoristi, saeoperaatori, autojuhi paberid. Plaanis on minna kutsekooli keevitajaks õppima. Käisin ka töövarju päeval, aga mõtlesin vahepeal aastaks hoo maha võtta.

Keskhariduse paberil pole mõtet, kui see riiulile jääb. Pean selle oma tarbeks ära kasutama.”