Kuidas kujunevad paremad inimesed?

20. okt. 2017 Aivi Aunpuu murelik lapsevanem - Kuidas kujunevad paremad inimesed? kommenteerimine on välja lülitatud

Sissejuhatuseks. Mu laps õpib kolmandas klassis. Ühel päeval oli laps löödud, et õpetaja andis tema tööle hinnangu – igav.

Küsisin õpetajalt, kas ta ütles, et töö on igav. Õpetaja ütles, et tema jaoks oli see igav ja ta käskis värve lisada. Mina küsisin, kas ta ütles lapsele, et töö on igav, või soovitas värve lisada − kaks täiesti erinevat lähenemist. Õpetaja väitis, et oli öelnud, et lisa värve, aga tema jaoks oli töö ka igav, pealegi peab laps igasuguste hinnangutega harjuma. Õpetaja käitus enda meelest õigesti.

Laps on lahtise peaga, enamasti on tema hinded neljad-viied, kiusu pärast laseb sisse ka mõne kolme. Viimasel ajal käitub ülbelt ja segavalt, mis ilmselgelt ajab õpetajatel kopsu üle maksa, peame koos mingid piirid suutma tõmmata.

Areng algab inimese eostamise hetkel, jätkub sünnihetkel ja esimestel eluaastatel. Lastel ei ole välja arenenud piiride süsteeme. Meie lapsed on meile indikaatorid, indikaator kodus ja indikaator koolis.

Me kõik oleme täiskasvanud haiged lapsed, kes vähem, kes rohkem, sest ka meie vanemad ei osanud käituda alati küpselt. Õpetajagi vajab psühholoogi-nõustajat, et ennast kõrvalt vaadata: mis on läinud valesti, mida saaks päriselt muuta. Me oleme inimesed, me oleme ebatäiuslikud.

 

Kool on koht, kus veedame paratamatult suurema osa oma lapsepõlvest ja noorusajast. Inimese põhiloomus on kooli algusajaks paigas, aga suurt osa meie maailmapildist koolikeskkond mõjutab.

On tehtud kõik, et õpetaja ei saaks õpilasest luua uut säravat isiksust. Hariduse andmine on maksimaalselt standardiseeritud. Elavast teadmisest on tehtud hingetud standardühikud, mida õpilane peab kooliaastate jooksul pähe ajama ja mida Süsteem hiljem testidega kontrollida saab.

Et saaksime õpetajale alt üles vaadata, tuleb kõigepealt taastada usaldus õpetaja vastu. See usaldus peab laienema ka õpilasele, sest õpilane-õpetaja on lahutamatu süsteem. Alavääristades ühte, alavääristame teist.

Me usume, et õpilase ülesanne on omandada kooliprogramm – mida täielikumalt, seda parem. Juba sõna „omandama” reedab hariduspoliitika väärakust. Õpetaja ei ole transporttööline, kelle ülesanne on õpilane eluks võimalikult suure teadmiste koorma alla kuhjata. Õpetaja peab olema mentor, kes oma isiksuse kaudu annab lapsele edasi seda taipamist, mis lapses muutub individuaalseks maailmapildiks. Õpetaja isiksus on kvaliteedi garantii, sest mõistmist ei saa mõõta ühegi testiga.

Me peame õppima uskuma. Mida vähem suudab inimene uskuda, seda ebakindlam on tema minapilt. Kõige alus on usaldus. Kui hakkame usaldama tandemit õpilane-õpetaja, siis tuleb ka prestiiž.

Me peaksime koolist ära kaotama isiksuse arengu seisukohalt palju mõttetuid õppeaineid või vähendama oluliselt nende mahtu. Neid tunde asendaks õpetajaga koos veedetud aeg. Saaks leevendust praegu üle mõistuse suure koorma all ägavad lapsed. Lõppkokkuvõttes kasvaksid õnnelikumad ja ühiskonnale kasulikumad täiskasvanud.

Ei ole oluline, et me oma lastele üldhariduskoolides täppisteadust pähe taoksime. Oluline on, et laseksime oma lastel kasvada tugevaks. Oluline on, et need isiksused suudaksid olla head emad ja isad oma lastele. Nii võiks tekkida ahelreaktsioon, mille tagajärjel hakkab kasvama uus ja parem inimene.

Haridusmaastik on inertne ja selle muutmine ükskõik millises suunas kohtab alati tugevat vastupanu. Siin ja seal hakkab koitma, et personaalset õnne ei saa luua intensiivse töö või veelgi suurema isikliku aja ohverdamisega.

Õnnelik inimene usub iseendasse ja on tugev isiksus.