Millist tuge vajavad asendushoolduselt elluastujad?

OÜ Keerubi teenuste juht Ivika Abner ja tugiisik Laura Kiur. Fotod: Tiina Vapper

2015. aasta lõpu seisuga oli Eestis asendushooldusel 2517 last: asenduskoduteenusel 1031, perekonnas hooldamisel 205 ning eestkostja peres kasvas 1281 last. Seaduse järgi võib noor elada asenduskodus kuni täisealiseks saamiseni või päevases vormis kutse- ja kõrgkooliõpingute lõpuni.

Alates 2016. aasta lõpust pakub Euroopa sotsiaalfondi pilootprojekti toel Harju-, Rapla-, Järva-, Tartu-, Jõgeva-, Põlva-, Valga-, Viljandi-, Võru- ning Lääne- ja Ida Virumaal asendushoolduselt elluastujatele tugiisikuteenust OÜ Keerub. Oma tööst rääkisid haridus- ja sotsiaalvaldkonna taustaga teenuste juht Ivika Abner ning tugiisik Laura Kiur, kes on lõpetanud Tartu ülikoolis psühholoogia eriala.

Millega OÜ Keerub tegeleb?

Ivika Abner: Pakume 2013. aastast tööturu- ja sotsiaalteenuseid, samuti mitmesugust nõustamist. Eelmisel aastal sõlmisime sotsiaalkindlustusametiga lepingu asenduskodudest elluastujaile tugiisikuteenuse pakkumiseks Põhja, Lõuna ja Ida piirkonnas. Koolitasime välja 30 tugiisikut, iga piirkonna jaoks kümme.

Kes sobib tugiisikuks ja kas neid on keeruline leida?

Ivika Abner: Tugiisikul peab olema vähemalt keskharidus, varasem kokkupuude töös laste või noortega ja sobivad isikuomadused. Vanus ei ole oluline – meie tugiisikute seas on nii pensionäre kui ka üliõpilasi. Seda tööd saab teha põhitöö kõrvalt, täistööajaga meil praegu ühtki tugiisikut polegi. Tugiisikuid leida ei ole lihtne. Üks põhjus on väike töötasu, teine, et ettekujutus sellest tööst erineb reaalsusest. Meile jõuavad keeruliste probleemidega noored ja töö nendega on emotsionaalselt väga raske.

Kuidas noored teie juurde jõuavad?

Laura Kiur: Koostöölepingu alus on juhtumiplaan, mille esitab meile omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötaja ning kus on kirjas, milles noor tuge ja abi vajab. Leping on kolmepoolne, sellele kirjutavad alla kohaliku omavalitsuse esindaja, teenuse pakkuja, samuti on vajalik noore enda nõusolek. Et noore ja tugiisiku vahel tekiks kontakt ja usaldus, alustame võimaluse korral koostööga juba pool aastat enne noore asenduskodust lahkumist. Teenusele võivad tulla ka need noored, kes on juba iseseisvat elu alustanud, aga mingil põhjusel hätta jäänud.

Mitu noort praegu tugiisikuteenust saab?

Ivika Abner: Paraku on neid üsna vähe, vahelduvalt 30–35, nii et kõik meie koolitatud tugiisikud polegi rakendust leidnud.

Laura Kiur: Noori on keeruline sellele teenusele saada. Enamasti nad pigem loobuvad abist, eriti noormehed.

Ivika Abner: Paljudel noortel on eelarvamus, et kõik täiskasvanud tahavad neid kontrollida, näpuga näidata, õpetada. Aasta pärast on neid aga juba palju raskem aidata. On ette tulnud, et noor küll nõustub teenusega, kuid hakkab siis kõrvale hoidma. Tugiisik läheb kokkulepitud ajal tema juurde, aga teda pole kodus, telefon on väljas või ei vasta. Kui nii juhtub korduvalt, ei ole sellisel teenusel mõtet. Aidata saab seda, kes on valmis abi vastu võtma.

Laura Kiur: Mõned noored on nõus tugiisikuga kohtuma siis, kui kõik on hästi. Kui tekivad probleemid, hakatakse kõrvale hoidma. Nad ei taha rääkida, kui midagi on halvasti läinud, vaid on harjunud oma murekoormaga üksinda hakkama saama. Seepärast saabki abi pakkuda ainult noore enda nõusolekul, muidu koostöö ei toimi ja sellest pole kasu.

Milliseid probleeme tuleb aidata lahendada?

Ivika Abner: Üks, millega kiputakse hätta jääma, on igapäevatoimingud: dokumentide vormistamine, ametiasutustega suhtlemine jne. Tugiisik on olnud abiks läbirääkimistel kooliga, kui noor on vajanud teistsugust õppekava, samuti aidanud lahendada elamispinnaga seotud arusaamatusi. Asenduskodudes on noortel väga head tingimused, aga kui elluastuja saab omavalitsuselt remontimata korteri, tekib suur kontrast. Vähese majandamisoskusega noortel on vaja aidata koostada eelarvet ning mõnikord on tugiisik pidanud õpetama sedagi, kuidas pesumasinaga pesu pesta ja süüa teha. Noored vajavad abi ka õigusküsimustes. Ida-Virumaal oli selline juhus, et niipea kui noormees asenduskodust lahkus, püüdsid lihased vanemad temalt raha ära võtta ja tugiisik pidi sekkuma. Ida-Virumaal on terav ka narkootikumide probleem, mõni teenusele tulevatest noortest on juba sõltlane. Probleemide puhul, mis meie pädevusse ei kuulu, on vaja kohe abi otsida ja luua toimiv tugivõrgustik.

Kui suur probleem on töö leidmine?

Laura Kiur: Töö leidmine ei ole nii suur probleem kui töökohal püsimine. Paljudel neist noortest puudub tööharjumus.

Kui paljudele tuleb pakkuda emotsionaalset tuge?

Laura Kiur: Emotsionaalset tuge vajavad nad kõik ja mõnikord on vaja kaasata professionaalid: perearst, psühholoog, psühhiaater. Ühel neiul tuli aidata uuesti alustada rehabilitatsiooniteenusega, mis oli vahepeal katkenud. Tugiisik peab nende võimalustega kursis olema.

Mitut noort te praegu nõustate?

Laura Kiur: Mul on aasta jooksul olnud neli klienti, kõik 17–18-aastased tüdrukud, kes õppisid kutsekoolis. Neist kahel olid keerulised käitumisprobleemid, nendega on praeguseks koostöö lõppenud. Kahel neiul, kellest üks on kodune ja teine käib veel koolis, on väiksed lapsed. Mõlemad on asenduskodu taustaga noored emad, aga nende lood on väga erinevad. Ühega suhtleme harvemini, tal on üsna tugev tugivõrgustik. Teisega suhtleme peaaegu iga päev. Ta helistab ja kirjutab mulle, helistan ka ise ja käin tal külas, lävin tema sotsiaaltöötaja ja rehabilitatsioonimeeskonnaga.

Kui pika perioodi te talle toeks olla saate?

Laura Kiur: Üldjuhul on ette nähtud kuni aasta, arvestuslikult 126 tundi. See aeg saab varsti täis, aga ehkki ühel noorel on hakanud minema paremini, pole olukord veel stabiilne ja ta vajab teenust edasi.

Kuidas teie koostöö välja näeb?

Laura Kiur: Lepime aja kokku, kohtume, vestleme, käime koos mööda vajalikke asutusi, vormistame dokumente, teeme kõike seda, milles noor abi vajab.

Ivika Abner: Alguses on vaja kohtuda vähemalt kord nädalas, et tekiks omavaheline kontakt ja usaldus. Edasi juba vastavalt vajadusele, lisaks suheldakse telefoni või Facebooki teel. Mõnikord kohtub tugiisik kliendiga iga päev. Iga kord pärast kohtumist paneb tugiisik kliendipäevikusse üldjoontes kirja täidetud kokkulepped ning edasiseks püstitatud ülesanded. Seda selleks, et kõigil oleks lihtsam järge pidada ja eesmärgid ei kaoks silme eest.

Laura Kiur: On perioode, kui abivajadus on suurem, kriisiolukorras võib mulle ka öösel helistada. Näiteks kui noor on sattunud politsei vaatevälja ja on oluline ka võrgustikuga koostööd teha või temaga on vaja kohtuistungitel kaasas käia. Konfidentsiaalsus on väga tähtis, sest noor võib usaldada tugiisikule asju, millest ta kellelegi teisele ei räägi.

Kui palju noored teile oma minevikust räägivad?

Laura Kiur: Nad ei taha sellest rääkida ja tugiisikul pole mingit põhjust neid teemasid üles võtta, kui noor ise ei soovi, sest mälestused on valusad. Räägime pigem tuleviku väljavaadetest.

Kui suur võimalus on tugiisikul endal läbi põleda?

Ivika Abner: See võimalus on olemas, eriti kui inimene teeb oma tööd südamega ja rohkem, kui tegema peaks. Keerulisemate lugude arutamiseks saame kogu meeskonnaga kokku, korraldame tugiisikutele kovisioone ja pakume psühholoogi teenust. Tahan kiita oma firma töötajaid, nad on õiged inimesed õiges kohas. Usun, et nii meil kui ka noortel on vedanud.

Kas meil on midagi ka teiste riikide kogemusest õppida?

Ivika Abner: Minul on kogemus Portugalist, kus võetakse probleemide lahendamiseks tunduvalt rohkem aega. Meil on see periood aasta, seal kolm-neli, ja tulemus on hoopis teine. Enne edasi ei minda, kui lahendus on leitud, meil seevastu on tulemust vaja kohe ja ruttu. Seda, kas noor eluga hakkama saab, näeb ju alles mõne aasta pärast.

Kas tugiisikuteenus võiks veel laieneda?

Ivika Abner: Jah, mõned sihtrühmad võiksid juures olla. Tuge vajavad ka need noored, kes vanemate välismaal oleku ajal elavad üksi ja kellel sotsiaaltöötaja heal juhul silma peal hoiab. Suur vajadus tugiisikute järele on ka lasteaias ja koolis, aga pole inimesi, kes seda tööd teeksid. Oleme mõelnud hakata koolitama laia ampluaaga tugiisikuid, kes on võimelised töötama nii laste, noorte, vanurite kui ka koduvägivalla all kannatanutega. Õppekava selleks on koos ja valmisolek olemas. Nüüd on vaja leida huvilisi, kes oleksid valmis pikal koolitusel osalema.

KOMMENTAAR

Riigikogu menetleb sotsiaalhoolekande seaduse muudatusi asendushoolduse korralduses. Millised muutused leiavad aset 2018. aasta algusest?

Signe Riisalo, sotsiaalministeeriumi laste hoolekandepoliitika juht:

Ühe olulise muudatusena luuakse asendushooldusel täisealiseks saanud ja õppivale noorele järelhooldusteenus. See on kohaliku omavalitsuse korraldatav teenus, mis koosneb kolmest komponendist. Kaks neist – noorele eluaseme pakkumine ja tema kulutuste katmine vähemalt 240 euro ulatuses kuus – on kohustuslikud. Kolmanda komponendi moodustavad vajaduspõhised teenused, sealhulgas tugiisikuteenus, mida osa noortest võib vajada. Seni oleme Euroopa sotsiaalfondi rahast proovinud professionaalse tugiisikuteenuse osutamist, järgmise aasta algusest korraldab sotsiaalkindlustusamet uue hanke, kus professionaalsele tugiisikuteenusele lisaks on mitu alternatiivset teenust ja toetamismeetodit.

Sotsiaalhoolekande seaduse järgi on asendushoolduselt ellu astunud noorele kohustatud sotsiaalteenuseid pakkuma kohalik omavalitsus, kes seni oli noore eestkostja. Alaealise puhul on kohustus nii sotsiaalabi anda kui ka eestkostja ülesandeid täita kohalikul omavalitsusel, kus ta perekonnast eraldati.

Järelhooldusteenuse eesmärk on toetada noore iseseisvumist õppimise ajal. Seaduse kohaselt võib kohalik omavalitsus eluaseme pakkumisel kasutada üürikorterit, kooli ühiselamut, sotsiaaleluaset, aga ka asendushooldusteenuse osutaja ruume. Viimasel juhul peab teenus olema teisiti korraldatud ja selleks peavad olema loodud tingimused, mis toetavad noore iseseisvat igapäevaelu. Asenduskodud valmistuvad muu hulgas järelhooldusteenuse osutamiseks ning olen kuulnud, et mõnel juhul soetavad endale täiendavaid eluruume, et elluastunud noortele järelhooldusteenust pakkuda. Osa asenduskodusid on juba noortele noortekodu põhimõttel iseseisvat elamise võimalust pakkunud ja jätkavad sellega.

Sageli on noorel seniste kasvatajatega tekkinud tugevad sidemed, mida me ei soovi lõhkuda. See mõjutab täiendavate toetavate teenuste osutamise vajadust. On noori, kellel piisab kontakti jätkumisest usalduskasvatajaga. Aga mitte kõigil. Sellisel juhul tuleb lisaks usaldusisikule (sh endine kasvataja) pakkuda mentorit või kogemusnõustajat. Professionaalse tugiisiku teenus erineb eelnimetatutest ega ole sama mis usaldusisik. Professionaalne tugiisik peab oskama luua toetaval koostööl põhinevaid suhteid noorega, et abistada noort tema õiguste rakendamisel. Uue hankega hakkame nimetatud teenuseid katsetama, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik neid edaspidi rakendada.

Tugiisikuteenus ei kao pärast lepingute lõppemist, vaid jätkub, juurde tuleb uusi võimalusi. Eesmärk on teenuseid mitmekesistada, mis võimaldab noore vajadusi senisest enam arvestada.