Muuseumitunnis saab pureda kiuslikke* probleeme
Meremuuseumi, Polaarklubi ja geograafiaõpetajate aineühenduse koostöös korraldatud polaarviktoriin (2017) ja -ekspeditsioon pakkus õpilastele võimalust mitte ainult taasesitada fakte, vaid lahendada üheskoos praktilisi teadlase tööle iseloomulikke probleeme. Foto: Helene Uppin
Kiuslikud probleemid* (wicked problems) on tänapäevale väga iseloomulikud – need on vastuolulised valdkonna- ja inimgrupiülesed probleemid, millest teame vähe, mille lahendamine on majanduslikult kulukas ning mis on seotud teiste (keeruliste) probleemidega.
Samas mõjutavad just keerulised keskkonnaküsimused, tervisevalikud, pagulasküsimused, vaesus, inimõiguste tagamine jmt meid olulisel määral. Ka meie igapäevaelu koosneb väiksemate keeruliste probleemide jadast, kus küsimustele tihti puudub üks õige vastus ja lahenduse leidmiseks peab laialt mõelda mõistma.
Paraku ei ole probleemilahendusoskused valdkonnaülesed, näiteks bioloogiatunnis omandatud oskus allikaid kriitiliselt kontrollida ja erinevat perspektiivi arvesse võtta ei pruugi rakenduda ajalootunnis või ajalooteemalist blogipostitust lugedes – kuna puuduvad nt piisavad aineteadmised (ebapopulaarsed, kuid vajalikud faktid), et ajaloo kontekstis kriitiliselt mõelda, või pole harjutud seda tegema (nt ajalooõpetaja eeldab vaid faktide taasesitamist, mitte analüüsi). Nii võibki õpilane koolis ühest klassiruumist teise või koju ja trenni sammudes tee peal näiliselt unustada kõik, mida ta kuskil tunnis õppis, eriti kui õpetajad ainevaldkondade seoseid järjekindlalt esile ei too.
Kui soovida, et õpilased oskaksid analüüsida valdkonnaüleseid elulisi ja kiuslikke probleeme (kas vaktsineerimine peaks olema Eestis kohustuslik, kuidas lahendada Tallinna ummikuprobleem), peab seda hoolsasti harjutama. Üks võimalikke lahendusi on viia õppetegevus informaalsesse õpikeskkonda, mis oma olemuselt on pea alati valdkonnaülene. Avatud õpikeskkonna saab avara mõtlemisega õpetaja muidugi luua ka oma klassiruumis, kuid lihtsam ja põnevam on leida partner(id), kellega koos kiuslikke probleeme purema hakata.
Hästi ettevalmistatud muuseumi, metsa või teaduskeskuse külastus võimaldab süveneda konkreetsesse teemasse (omandada teadmised, et konteksti mõista), olla ise oma õppimise juht ning õppida põneval ja sotsiaalsel viisil. Meremuuseumi kogemus näitab, et rollimängu elemendid (mida rohkem draamat, seda parem!) ja projektõppe põhimõtted toetavad õpioskuste arengut olulisel määral. Kindlasti on õpetajal võimalik muuseumiga kokku leppida, millist õpikogemust ta oma klassile soovib – giidil on ju mugav klammerduda oma teema ja kõlava hääle külge ning unustada õpilastele uurimis- ja avastamisvabadust pakkuda, kui viimast kunagi ei küsita … Üheskoos annab aga disainida kaasavaid ja tõeliselt sügavat õppimist toetavaid õppimiskogemusi.