Nukkudega mängides tuleb osavus

Sünnitaja­nuku kõhus on beebi, arvuti teel saab programmeerida ka patoloogilisi sünnitusi. Fotod: Sirje Pärismaa

Tulevased tervishoiutöötajad saavad enne haiglapraktikat ja kokkupuudet patsientidega protseduure-tegevusi harjutada nii veebikeskkonnas kui ka simulatsioonikeskuses nukkude peal, mis on ehmatavalt elutruud.

Tartu tervishoiu kõrgkooli kõige uuem õppevahend on Karl – 4D-tehnoloogial põhinev anatoomiline laud, mis peidab endas nelja päriselt elanud inimese andmeid. Lauas olevaid kujutisi saab kihtidena kuvada ja üksteise järel eemaldada naha, lihased, organid ja skeleti, kuni närvisüsteemini välja. Kihte saab ükshaaval uurida-õppida, lõikuda-pöörata ja vaadelda mitmes suunas. Baltikumis ainulaadset lauda kasutatakse mitmete õppeainete, nagu embrüoloogia, histoloogia, patoloogia ja anatoomia õpetamisel. Õppevahend on nii uus, et õppejõudki alles avastavad selle võimalusi.

„Karl aitab luua süsteemi ja terviklikku pilti, aga ka luud ja elundite mulaažid on õppevahendina endiselt kasutusel. Karli peal saame tudengitele näidata, kus luud ja elundid paiknevad,” räägib Tartu tervishoiu kõrgkooli õppejõud Anne Vahtramäe.

Siret Läänelaid meenutab, et kui temast sai õppejõud, tuli tudengitele öelda: kujutage ette, et paneme sondi. Nüüd saab kõik ise läbi teha ja harjutada sondi panemist nii normaalselt neelava kui ka neelamistakistusega „patsiendi” peal. Tudengite päralt on moodne simulatsioonikeskkond, kus on kõik nagu päris haiglas. Mitmed nukud on programmeeritavad sel määral, et olukorrad on reaalsusega väga sarnased. Kellele jääb tundidest-praktikumidest väheks, saab minna pärast tunde õppima ja harjutada nii palju, kui süda kutsub.

Ümbrus on ehe kuni selleni, et isegi mänguravimikapid on lukus ja jäätmekäitlust tehakse nagu haiglas. Et kõik jääks käe sisse. Voodite vahel on sirmid, et õpitaks patsiendi privaatsust tagama, praktikumis ei istuta karjakaupa voodi ääre peale.

Õppevahendi peal õpitakse ka patsiendi hooldust – kehaosad, nii naise kui ka mehe omad, on vahetatavad. Nuku nahk sarnaneb haige inimese omaga ja teda riietada on sama raske nagu inimest.

Harjuta, kuni selge

„Üliõpilane saab tulla ja harjutada nii kaua, kuni on valmis patsiendi juurde minema. Saab lasta ka õppefilmi seinale jooksma ja selle järgi proovida,” räägib õppeprorektor Kersti Viitkar.

Vanemlaborant Maila Valdmaa sätib järgmiseks päevaks valmis kätt veenisüsti õppimiseks. Käe peal saab harjutada ka vereülekannet.

Veri on mänguveri, aga seda ei saa lõputult kasutada, sest see läheb tükki. Suvel hooldavad laborandid õppevahendeid.

Uhke on ka intensiivravipalati sisustus: automaatsüstlad, monitorid, narkoosiaparaat, voodis lebav arvuti teel juhitav nukk pilgutab silmi ja teeb häältki. Õppejõud saab simuleerida seisundeid, millega tulevases töös tuleb kokku puutuda.

Sünnitustoas on lõõgastumiseks ja valude leevendamiseks mõeldud vahendeid: kott-toolid, varbseinad, kiiged.

Õppust alustatakse normsünnitusega ja loodud on ka kliiniline keskkond, milles omandada oskusi, kui kõik pole läinud plaanipäraselt.

Sünnitajanukk meenutab väga kaunist naist, tema kõhus on beebi ja arvuti teel saab õppejõud mitmesuguseid simulatsioone teha ning programmeerida ka patoloogiaid.

Vastsündinute palatis on hulk titasid, et ämmaemandad saaks ka nendega toimetamise selgeks ja oskaksid emasid õpetada.

Anni nime kandev tita on eriliselt turvatud õppevahend. Tema on 500-grammine enneaegne laps, originaalsuuruses (õigupoolest -väiksuses) ja tema peal saab harjutada kopsude ventileerimist, veenikanüüli panekut jm.

Ka tulevased radioloogid harjutavad uuringute tegemist algul mulaaži peal, kusjuures seadmed ja kiirguski on samasugused nagu haiglas.

Simulatsiooniharjutusi tehakse ka harjutamaks meeskonnatööd eri valdkonna spetsialistidega. Õppejõudude soov on arendada veelgi õppemeetodeid, kuhu on haaratud mitu õppekava, ja muuta simulatsioonid võimalikult sarnaseks reaalse keskkonnaga.

„Meil on väga head õppevahendid, aga ilma väga heade õppejõududeta, kes on oma valdkonna fännid, ei õpetaks me midagi,” ütleb Kersti Viitkar.

Hirm on loomulik

Kuigi nukkude peal on kõik selgeks saadud, juhtub ikkagi, et esmakordselt patsiendi juurde minnes tudengid ehmuvad, kas või selle peale, et keegi hakkab köhima.

„Maailmas on uuritud, et praktikale minevate õdede kõige suurem hirm ongi patsienti kahjustada. Isegi siis, kui nad on väga palju harjutanud,” sõnab Vahtramäe.

Eksamil tuleb tudengitel hakkama saada konfliktsete patsientidega, keda etendavad rahvateatri näitlejad. Näiteks tõstab patsient häält, et kaua te siin minuga jändate, mul läheb varsti buss. Eksaminand peab suutma olukorra lahendada ja vajalikud protseduurid ära teha.

„Praktikabaas, kus tudengid enne haiglasse minekut harjutavad, on väga hea ja läheb järjest paremaks,” ütleb Vahtramäe. See on patsiendi turvalisuse seisukohalt ääretult oluline. Muutused õppevahendites ja -meetodites on toimunud tasapisi, kool püüab ajaga kaasas käia, aga samas peab mõistuse ja jõuga hoidma tasakaalu.

Tuleb olla kriitiline, sest nüüdisaegsed „mänguasjad” on kallid. Nii mõeldaksegi iga uue õppevahendi soetamise eel, kas seda ikka saab ratsionaalselt kasutada ja kas see tasub end ära. Tegu peaks olema mitte ühe tunni ja aine meetodiga, vaid paljude õppejõudude-ainete jaoks sobiva vahendiga.

Jälgida tuleb sedagi, et moodsad vahendid ei muutuks õppimisest olulisemaks. On asju, mida saab nende abil paremini õpetada.

„Veebis saab õpetada teoreetilisi aineid, arendada analüüsioskust ja kriitilist mõtlemist,” lausub Siret Läänelaid. Näiteks otsivad tudengid infot mõne poleemikat tekitanud teema kohta, nagu vaktsineerimine, ja analüüsivad materjali.

Veebiõppes on hea ka oskusi lihvida, kasutades käelist tegevust harjutades juhendmaterjale.

„Kui teen patsiendi peal midagi valesti, võivad sel olla rasked tagajärjed. Aga virtuaalkeskkonnas saab vigu parandada. Mustreid ja tegevuse järjekorda ongi hea veebis treenida,” sõnab Läänelaid.

Anne Vahtramäe sõnul võib virtuaalse keskkonnaga üle pingutades juhtuda, et vaadates pilte ja filme, jääb läbiarutamine ja mõtestamine tagaplaanile ning kõige olulisemat ei suudeta välja otsida, kuna silme ees virvendab. Vaja on istuda ühise laua taha ja rääkida. Ja kuskile pole kadunud ka klassikalised õppemeetodid: loengud, seminarid, rühmatööd. Tudengid lähevad ju tööle inimestega.

Haiglatest tuleb kooli tagasiside, et praktikandid on järjest paremini ette valmistatud – käeliste oskuste, aga ka analüüsivõime ja suhtlemisoskuste poolest tugevad.

„Ma ei oskagi öelda, kas see on ainult õpetamise või ka põlvkondade erinevuse küsimus,” märgib Vahtramäe. „Kui mina õppisin, esitasime õppejõududele küsimuse vaid siis, kui väga hädas olime. Praegused tudengid küsivad palju ja ka protestivad. Julgevad enda eest rohkem seista.”