Õpetaja on kooli hing
Priit Sibul
Ühiskond muutub pidevalt ning tihti tunneme me sellest rõõmu. Mõned süsteemid muutuvad kiiremini, teised aeglasemalt ning kohanemine muutustega polegi vahel nii lihtne. Haridussüsteem on oma olemuselt väga konservatiivne, kuid muudatusteta ei saa siingi.
Laste arv muutub ja koolivõrk peab sellega kohanema. Muutuvad infotehnoloogia, perede liikumisviisid ning ühes sellega ka inimene. See eeldab muutusi ka haridussüsteemis. Inimesed on kärsitud, paljuski langeb muutuseootuse surve õpetajale.
Selles, et õpetaja peaks igaüht ja tema vajadusi märkama, ei ole ju midagi uut. Juba Johannes Käis pidas ühiskonda seda rikkamaks, mida tugevam on individuaalsus üksikinimeses. Ta pidas oluliseks õpilase aktiveerimist õppetöös, mis saavutatakse iseseisvale tööle suurema osakaalu andmisega, kusjuures õpetaja töö ei vähene, vaid muutub tema osa tunnis. Individuaalsuse kõrval hindas koolipapa ka rühmatööd, kusjuures ta rõhutas, et ei ole ühte üldkehtivat ainuõiget õppeviisi. Otsustavaks pidas ta õpetaja isiksust, keda ta nimetas kooli hingeks.
Me kõik tunneme selliseid õpetajaid. Meil igaühel on oma õpetaja. Teatrimees Panso räägib oma õpetaja Tammest: „Meie õppimisjärg oli vanade roomlaste juures. Tamm ütles, et vanad roomlased olid kange rahvas, et vaadaku me temale kahe silma sisse ja tema räägib. Nõnda sündiski: meie vaatasime hinge pidades Tamme kahe silma sisse ning tema rääkis meile vanadest roomlastest. Tamm ei küsinud kedagi, ei käskinud kedagi õppida, ainult rääkis. Ja imelik, seda, mis ta rääkis, mäletan tänaseni. Kuigi mõndagi sellest, mida õppisin, olen unustanud. Millest see nõnda? Siis ma veel ei teadnud, millist võlujõudu omab isiksus õpetajakutses. Ja mis tähendab sõna elavaks tegemise jõud.”
Ma soovin, et eelolevad kohalikud valimised ei segaks õpetajate pidupäeva. Meie poliitikutena peame korraldama haridussüsteemi nõnda, et õpetajad saaks keskenduda õpilastele ja nende arengule. Õpetaja amet on keerulisim ja põnevaim. Suur tänu ja palju jaksu.