Õpetajal läheb raskeks, kui klassis on liiga palju erinevusi
Tartu linna elutööpreemia laureaat Ana Kontor.
Foto: Sirje Pärismaa
„Kui meil oleksid abiõpetajad, tugispetsialistid ja õppenõustamise süsteem, polekski kaasamisel viga. Aga peame saama hariduslike erivajadustega lapsed omaette rühma panna, et nad tunneks end omasuguste seltsis hästi,” ütleb üle 40 aasta eripedagoogi, metoodiku, koolitaja ja nõustajana tegutsenud ning õpikuid loonud Ana Kontor, kes pälvis äsja Tartu linna elutööpreemia. Ta toob võrdluse: kui teda pandaks füüsikutega ühte punti, poleks tal nendega midagi rääkida ning varsti kõigutaks ta end toolil ja jutustaks. Miks arvame, et lapsega on teistmoodi?
26. septembri hommik jääb Ana Kontorile igaveseks mällu: Tartu Herbert Masingu kooli õpetajad ja töötajad seisid saalis püsti ja aplaus ei tahtnud vaibuda. Direktor Tiina Kallavus oli just ette lugenud teate elutööpreemia omistamisest Ana Kontorile, kooli arendusjuhile metoodilise töö alal.
„Minus vallandus nii suur tänutunne, et ma ei leidnud esimese hooga sõnu,” meenutab Ana Kontor. Alati sõnakas, teisi julgustav soe ja särav naine oli pahviks löödud. „See aplaus on senini kõrvus. Nüüd ma tean, mis tunne on näitlejal! Ma pole sellest veel üle saanud. Ilmselt tegin õigesti, kui andsin nõusoleku töötada pensioniaastatel Masingu koolis. Ma pole patjadel lesija, seebikaid veel ei vaata. Kui selline preemia anti, pean oskama nüüd ka kõigile abivajajate küsimustele vastata. Kui kohe ei oska, mõtisklen, aga pean vastuse leidma.”
Õpetajate Lehe pärimistele leidis Ana Kontor kohe vastused.
Miks sai teist just eripedagoog?
Tulin ülikooli õppima logopeediks, praeguses mõistes kliiniliseks logopeediks. Kujutasin oma elu ette haiglas, valge kittel seljas. Õpetajaamet mulle ei meeldinud. Logopeedide ja eripedagoogide (tollal defektoloogide) ettevalmistus oli ülikoolis siis ühendatud. Pedagoogilise praktika ajal sattusin Tartu abikooli (praegusesse Kroonuaia kooli) õpetaja Eha Vihma juurde. Ülikooli poolt oli mu suunaja Karl Karlep. Mõlemad on senini minu head koostööpartnerid. Nemad minust õpetaja painutasidki. Mulle hakkas väga meeldima õpetajaamet ja töö intellektipuudega lastega – nendele ja vanematele lähenemine, materjali selgeks tegemine. Jäingi pärast lõpetamist abikooli tööle.
Olete tegelnud igat masti HEV-lastega. Kellega töös olete saavutanud suurima kompetentsuse ja kelle hingeelust kõige rohkem teate? Kuidas kasvasite õpetajast nõustajaks?
Kõige rohkem tean ikkagi intellektiprobleemidega lastest (praeguses mõistes lihtsustatud õppekava järgi õppijad). Olen neid ise õpetanud, tudengite praktikat juhendanud, õppekirjandust koostanud. Panin ruttu tähele, et tavakoolis on probleemid. Kuidas neid lapsi lugema-kirjutama õpetada – ennetav töö on minu eriline lemmik olnud. Õpiraskuse puhul on vaja koheselt tegutseda. Mõistsin ka vajadust tavaõpetajaid toetada. Sealt tekkiski mõte esimese nõustamise ja õpiabi keskuse järele, mille loomiseks me Tartu linnas üheksa aastat eeltööd tegime ja mis sai aastal 1998 Kroonuaia kooli juures teoks. Aeg selleks oli soodne: kool sai lisaeelarve ning moodustada omaette üksusena nõustamis- ja õpiabikeskuse. Osutasime õpiabi ka tavakooli lastele – kaks korda nädalas lisatundidena.
Siis rajati EL-i tõukefondide toel õppenõustamise keskused igasse maakonda. Tartu maakond andis linnale volituse keskuse organiseerimiseks ja Kroonuaia kooli keskus sai laieneda. Oli vaja suuremaid ruume ja Tartu linnavalitsus otsiski koha.
Hariduse tugiteenuste keskus tegutseb praegugi. Kuna Tartus on võimalik juba praktika ajal ülikoolist koorekiht endale haarata, oli meil hea meeskond, tegime tihedat koostööd ka teiste maakondadega. Oli arendav aeg. Juhtisin keskust 2013. aastani, siis leidsin, et on aeg juhtohjad üle anda. Mu hing on aga endiselt seal. Õppenõustamine on mu armastus, seda ei tee üksi, oma erialal kompetentset meeskonda on vaja.
Olen ka ülikoolis õpetajaid koolitanud. Praktikute koolitamisest saadav tagasiside on väga hea, aga eks alati ole ka pipraterasid hulgas.
Siis tekkis aeg luua Masingu koolis kompetentsikeskus, mis nõustab tundeelu- ja käitumishäiretega ning autistlike laste vanemaid, õpetajaid, tugispetsialiste, haridusametnikke ja lapsi endid. Andsin nõusoleku jagada oma pedagoogilist kogemust Herbert Masingu koolis. Olen kolmas aasta siin. Tegutsen ka kompetentsikeskuses eripedagoogina. Mulle väga meeldib, et meil on tihe koostöö Kroonuaia kooli kompetentsikeskusega ja hariduse tugiteenuste keskusega. Tartu linn on alati toetanud, meid mõistnud.
Kuivõrd on muutunud teie tööaastate jooksul suhtumine HEV-lastesse ja kuidas hindate hetkeseisu?
Oma kooliajast mäletan, et meil oli esimeses klassis üks pikk 14-aastane poiss, kel vuntsid juba kasvasid. Nii drastilisi näiteid siis, kui tööle läksin, enam polnud, aga erivajadustega lastega ei osatud midagi teha. Nad olid kõrval, nende haridus jäi poolikuks.
Muutus tuli siis, kui hakkasime arvestama laste eripära ja võimekust ning koostama õppekavu teadlikult, koostöös ülikooli eripedagoogidega. Arenes eripedagoogika kui teadus ja Kroonuaia koolis, mis oli ülikooli baaskool, ka rakendasime seda. Tegutsesime selles suunas, et tekiksid vajalikud seadused ja õppekirjandus ning paraneks suhtumine. See oli päris raske töö.
Kroonuaia kool pöörab ka praegu palju tähelepanu sellele, et lapsed tunneksid end koolis hästi ja vanemad oleksid rõõmsad selle üle, et nende lapsed pole kõige viimased, vaid suudavad palju. Koolipõhine õpetamine kandis vilja. Hakkasime seda ka tavakoolidele tutvustama.
Praegu ma ühtepidi pooldan kaasamist, et laps saaks elukoha lähedal koolis käia ja tal oleks mugav ja tore. Aga ikkagi – kas tal on mugav, kui ta tunneb kogu aeg end teistest nõrgemana? Laps ei võrdle oma tänase päeva saavutusi eilsetega. Ma võin talle ükskõik kui palju näidata, et tal läheb juba paremini, aga ta tunneb ikka, et on teistest nõrgem.
Olen laste rõõmu ja edu näinud koosluses, kus ta saab end võrrelda teiste omasugustega. Lauskaasamise suhtes on mul väikesed hirmud. Aga püüan aidata õpetajaid koolitada ja õppematerjalideni suunata, kompetentsikeskused ongi selleks, et toetada.
Hirmud pole ainult teil, vaid ka paljudel õpetajatel, kes pole ikka veel valmis HEV-lapsi teistega koos õpetama. Mis on valesti läinud? Kuidas olukorda parandada? Kus on kaasamise piir?
Kaasamise mõte on ju hea, ainuke häda on, et koolides pole veel piisavalt tugisüsteeme. Pole nii palju eripedagooge ega koolipsühholooge. Pole arenenud sellisel tasemel õppenõustamine, et õpetajad saaks teadmisi ja oskusi töötamaks lapsega, kes ei ole õppetöös teistega võrdne.
Seadused on küll andnud võimalused: saame vähendada õpitulemusi, meil on kaks õppekava oma mitme tasemega. Aga seaduse täitmiseks on koolidesse vaja just eripedagooge. Ka rühmatööks, et klassis saaks töötada erivajadustega lastega.
Ma ei leia, et igas koolis peaks olema logopeed. Pigem ikka eripedagoog. Logopeedilist tööd peaks koolilapsega tegema rehabilitatsiooniteenuse raames.
Kuidas tuvastada, mis on õpiraskuse tinginud? Kuidas koostöös psühholoogiga tänapäeva diagnoosimisvõimaluste juures toetada lapse arengut ja õpetajale juhtnööre anda? See eeldab õppenõustamissüsteemi olemasolu koolis. Seadus ütleb, et koolis peavad olema HEV-koordinaatorid. Need on seal olemas, aga lisatasustamist pole.
Tartu HEV-koordinaatorid kohtusid hiljuti oma Haapsalu kolleegidega. Tuli välja, et koordinaatoritöö on antud kellelegi lisaülesandeks – olgu siis õppealajuhatajale, psühholoogile või eripedagoogile. Aega seda tööd teha pole neil vahel enne kui õhtul. Aga vaja on päeval, tuleb käia tundides, vaadata ja nõustada. Ja muidugi peab nõustamiseks olema pagas. Koolipingist nõustajaks ei saa, selleks kujunetakse, arenetakse, koolitatakse end.
Üha enam rõhutatakse õpetajate eripedagoogilise ettevalmistuse vajadust.
Jah, seda ma ei välista, seda on vaja, aga palja teadmisega tööle ei hakka. Õpetaja suudab klassi kahel tasandil aktiivselt ja täiuslikult tööle panna, aga õpiraskustega lapsed on veel kolmas tasand ja neid võib veelgi olla. See on õpetaja jaoks raske, keegi jääb ikka vaatevinklist välja.
Aktiivseid lapsi sünnib üha rohkem ja seetõttu on kellelgi ikka igav, keegi ei saa aru, vajab kohest abistamist. Õpetaja ei jõua kõiki aidata ja tulevadki lastel käitumisprobleemid, korrarikkumised. Õpetajal on väga raske, kui klassis on nii palju mitmesuguseid vajadusi. Koolitatud abiõpetajaid on tarvis. Kui koolis oleksid abiõpetajad ja tugispetsialistid ning õppenõustamise süsteem oleks paigas, polekski kaasamisel viga. Aga ikkagi peaksime saama need erilised lapsed omaette rühma panna. Nad ei tunne end teiste seltskonnas hästi. Mina olen näinud võimalusi ja tulemusi, mis pakub toetamine omasuguste hulgas.
Kui ülikoolis eripedagoogide ja logopeedide õpetamine lahku lüüakse ja logopeedid ei saa enam pedagoogikat ega pedagoogilist praktikat, siis on viie aasta pärast olukord veelgi nutusem.
Meie koolisüsteemile heidetakse ette, et laste teadmised on küll maailmatasemel, aga nad pole õnnelikud.
Selle taga on ainekesksus. Mina olen Käisi metoodika ja lõimitud õpetuse pooldaja. Selle kaudu tuleb laste tugevus ja rõõm paremini esile. Meie õpetaja peab olema praegusest laiema ettevalmistusega ja põhikooli ulatuses õpetagu üks ja sama õpetaja võimalikult paljusid aineid. Kas me ikka peame nii põhjalikult ühte ainesse süvenema või on vaja arendada hoopis üldist maailmapilti?
Ka lihtsustatud õppe puhul on mõnes koolis mindud üle aineõpetajate süsteemile. Eriline laps harjub ühe inimesega, aga teisega sageli mitte. See võib temas tekitada tunde, et ta ei meeldi mõne aine õpetajale, nii tekib ka vastuseis õppeainele. Kõik lapsed on õpetatavad. Jõukohase tee peab õpetaja leidma koostöös lapsevanemaga. Kui oled vanema enda poole võitnud, on juba lihtsam. Iga vanem tahab ju kuulda, et tema lapsel läheb järjest paremini. Lapse edusammude märkamine, selle sõnastamine tekitab noores inimeses rahulolutunde, mille kaudu saame kujundada koolis õnnelikke lapsi.
Kolleegid Ana Kontorist
Sigrid Tenno:
Minul on olnud au Ana Kontoriga koostööd teha paar aastat. Ana oskuslik juhendamine ja sõbralikud soovitused on nii minu kui ka teiste Masingu kooli õpetajate jaoks asendamatud. Ana on sõbralik, lahke, toetav ja kahtlemata oma ala spetsialist. Tema metoodilised näpunäited ja soe oskuslik suunamine on mind muutnud palju enesekindlamaks töös eriliste laste ning nende vanematega. Ana on mulle õpetanud eelkõige seda, et igale lapsele tuleb läheneda individuaalselt. Kui õpilase oskuste ja teadmistega arvestada, on tulemus nii õpilase kui ka õpetaja jaoks alati positiivne. Olen Analt saanud hindamatu teadmiste-oskuste pagasi, mis aitab mind edaspidises tööd eriliste lastega.
Merje Kivikas:
Tunnen Ana Kontorit juba kahekümne aasta tagusest ajast, mil ta oli TÜ eripedagoogika tudengite praktikajuhendaja. Sain tema näol endale aastateks särava eeskuju, kes valdas erimetoodikat, suutis selle tudengitele edasi anda ning võlus paljusid vaimuka ja jõuliselt isikupärase daamina.
Nüüd temaga koos töötades imetlen tema jätkuvat toetavat inimlikkust ja võimet uues olukorras oma kogemusi arvestades kaasa mõelda. Ana väärib oma kohta eriala tipus, kus ta ei pea enam endale ega teistele midagi tõestama ja võib nautida oma eneseteostuse kõrget taset.
Ana Kontor
Sündinud 24.08.1950
Hariduskäik
- 2001–2004 TÜ, koolikorralduse magister
- 1969–1974 TÜ, defektoloogia, abikooli õpetaja ja logopeed
- 1959–1968 Põltsamaa keskkool
Töö
- Alates sept 2016 Tartu Herbert Masingu kooli arendusjuht metoodika alal
- 2015–2016 Tartu Herbert Masingu kooli eripedagoog
- 2013–2015 TÜ haridusteaduste instituudi lektor
- 2012–2013 hariduse tugiteenuste keskuse eripedagoog
- 2010–2012 hariduse tugiteenuste keskuse juhataja
- 1998–2009 Tartu Kroonuaia kooli nõustamis- ja õpiabikeskuse juhataja, õpetaja-metoodik
- 1989–1998 Tartu Kroonuaia kooli õppealajuhataja, õpetaja-metoodik
- 1984–1989 Tartu abikooli õpetaja-metoodik
- 1982–1984 Porkuni erikooli surdopedagoog
- 1980–1982 Tartu abikooli õppealajuhataja
- 1974–1980 Tartu abikooli õpetaja
Põhihariduse lihtsustatud õppekava ja individuaalse õppekava rakendamist toetavate õppematerjalide autor.
Aasta õpetaja 1994