Õpetajate välimääraja: Mammi, Revolutsionäär, Ainefanaatik, Ellujääja, Must Surm jt

6. okt. 2017 Alo Savi Põlva riigigümnaasiumi direktor - 4 kommentaari

Välimääraja aitab ära tunda iga olulise kolleegi ning valida sobiva käitumisviisi temaga toimetulekuks.

Alles see oli, kui Õpetajate Lehest sai lugeda, millist tüüpi direktoreid meie kaunites koolides leidub. Seekord on õpetajate päeva puhul lugemine palju praktilisem – tegemist on kallite kolleegide, st õpetajate välimäärajaga.

Hoolimata kergest huumoriprismast ning mõningate omaduste liialdatud esiletoomisest, on iga õpetaja oma tüübist hoolimata hinge ja pühendumusega õpilaste ees ja kõrval ning annab oma parima, et kasvatada noortest meile haritud ja väärikas järelpõlv.

Must Surm

Kes ta on?

Igas vähegi suuremas koolis on õpetaja, kelle lähenedes isegi muidu koridoris poosetav direktor otsa kiiresti ümber pöörab ning oma kabinetti, või veel parem – majast välja kaob. Ehkki Must Surm pole tema pärisnimi, on ta õpilaste seas enamasti tuntud just selle hüüdnimega ning nii mõnelegi hilisemale vilistlasele tuleb üllatusena, et kurikuulus õpetaja oli tegelikult Maret, Anneli või Urmas.

Tal on õpilaste seas väga selge ning tugev autoriteet. Kui tema saabub klassi, tekib hingemattev vaikus. Kui ta kõnnib koridoris, kaovad tema teelt kõik nagamannid ning kärtsmürsikud. Ta väljendab oma nõudmisi ja mõtteid ausalt ja selgelt ning ei tea mitte midagi sõnadest „poliitkorrektsus” või „empaatiline kuulamine”. 50 halli varjundit musta ja valge vahel tema jaoks ei eksisteeri ning kõik on kas eskaleeritult ja utreeritult must või harval ja äärmisel juhul poolhall. Sageli on tal suur hulk vihkajaid ning mõned andunud fännid, kes on valmis tema mitte-nii-väga-laitva-pilgu eest ühe õhtuga 48 lehekülge teksti pähe õppima. Põneval kombel on tegemist väga efektiivse õpetajaga, sest tema tunnis kogetud elu õppetunde meenutavad kõik vilistlased sooja sõnaga ning igal kooli kokkutulekul on just Musta Surma laud kõige enam lillede ja kingitustega kaetud.

Kuidas teda ära tunda?

See on lihtne: ta on reeglina ühevärviline. Tavaliselt mustas, kuid võib juhtuda, et Must Surm kannab ka punast, rohelist või eriti karmil juhul läbinisti erkkollast riietust. Neutraalsed ja pooltoonid pole tema jaoks. Kui ta räägib, siis on igas tema lauses vähemalt kaks sõna suhtlemisõpetuses keelatud sõnade hulgast, nagu „kunagi”, „alati”, „iialgi”, „kõik”, „täielikult”, „kogu aeg” jne.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Mis sa temaga ikka teed, kui inimene on täiesti valmis ega taha kuidagi teisiti toimida. Tegelikult on hea, kui Must Surm kolleegide hulgas on, sest iga teine õpetaja paistab tema kõrval sõbralik nagu ema pai või kaisukarubeebi. Kui kollektiivis on Must Surm, siis reeglina ühegi teise õpetaja peale ei kaevata, ning see võimaldab aeg-ajalt keskmisest sutsuke reljeefsemalt väljenduda, ilma et sellest suurem skandaal ja lapsevanemate üldkoosolek sünniks. Kokkuvõttes on oluline mitte tema teele jääda ning teda iga hinna eest koolis hoida.

Guru

Kes ta on?

Guru on õpetaja, kes on õpilaste hulgas ülipopulaarne, aga kolleegide hulgas sageli märkamatu. Selle põhjus on lihtne: Guru ei hooli koolist kui orgaanilisest ja kasvavast ning arenevast organisatsioonist ega allu korporatiivse organisatsioonikäitumise põhimõtetele. Guru ON. Teda ei huvita, mida otsustatakse õppenõukogus hindamisjuhendi § 45 p 5 lg 3 sõnastuse muutmise kohta, ega see, kas Madli ja Kalle puudusid tunnist kodustel põhjustel või kooli esindamiseks ning kas klassijuhataja sellest puudumisest teab. Guru ei huvita ka tema antava aine(-kursuse) riiklik ainekava, õpilaste ootused või mõni muu sarnane tühi-tähi. Guru on see, kes ON. Ta ON tunnis. Tema tunnid ON huvitavad (ja laialivalguvad). Ta hindab õpilast, nagu ise õigeks peab.

Guru on tõeline taoistlik zen-budist: teda ei huvita absoluutselt õpilase maksimaalne võimetekohane areng tema aines. Iga õpilase maksimaalne võimetekohane areng tema aines on tema absoluutne eesmärk ning arengu tipp! Vastuolu? Guru jaoks seda ei eksisteeri: ta tahab midagi, mis teda üldse ei huvita – et iga õpilane saavutaks tema õpetatavas aines ja elus kõik, mida ta vähegi suudab, hoolimata sellest õpilasest, tema elust ning oma ainest karvavõrdki.

Kuidas teda ära tunda?

Oma olemuselt on Guru üsna Ainefanaatiku sarnane, kuid ta on Ainefanaatikust märksa sügavamal oma aines ning omab sellest sisuliselt ja kontekstuaalselt märksa sügavamat ja laiemat pilti. Samuti iseloomustab Guru armastus sisu ning põlgus tehniliste detailide vastu.

Guru on üldjuhul õpetaja, kellel on päevikusse kandmata tunnid ja hinded, tegemata töökava ja ainekava, allkirjastamata tööleping ja ametijuhend ning on hägune arusaam sellest, kes on kooli direktor ja mis aadressil kool tegutseb. Ta pole päris kindel, kas ta õpetab 8.a-d, 11.b-d, neid mõlemaid või mitte kumbagi.

Samas teab ta väga täpselt kõiki õpilasi, kes ta tunnis käivad. Kui ta räägib, siis tavaliselt elu mõttest, oma aine filosoofilisest küljest, Rabindranath Tagorest või mõnel muul päriselt huvitaval teemal. Kui Algaja või Juhusliku Külalise puhul on tunne, et nad ei kuulu kooli, siis Guruga vesteldes saab kiiresti aru, et ta on koolist üle: kool on tema orgaaniline osa, mitte vastupidi.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Guru on suurepärane kaaslane, sest ta oskab kuulata paremini, kui rääkida, ning on üllataval kombel eri eluvaldkondadega sedavõrd kursis, et suudab viia kooli meeskonna võidule üsna ootamatus olukorras, nt viimase valikuna korvpallivõistkonda. Kuna temal tema enda aine fanaatiliselt silma särama ja suud liikuma ei pane, siis on temaga meeldiv vestelda ning tihti on tunne, nagu vestleksid koolivälise inimesega, kes teab midagi ka elust väljaspool oma ainet või kooli. Väärt kolleeeg, kes lisab olulise elujaatava lisaväärtuse kooli ja õpetajaskonna igapäevaellu.

Algaja

Kes ta on?

Algaja tüüpe koolis on kaks. On ühed, kelle jaoks olla Algaja on ainult arengufaas. Sellise õpetajaga pole midagi hullu, sest värske õpetaja kohaneb kooli igapäevaeluga, kehtestab mõne aja pärast ennast ning leiab reeglid ja piirid, mille sees toimida, ning kujuneb üsna kiiresti mõneks teiseks õpetajatüübiks. On teada ka õpetajaid, kellel jääb algajafaas üldse olemata.

Teine Algaja tüüp on palju hirmsam, sest sellisel juhul on tegemist elupõlise kroonilise diagnoosiga ning väga keerulise ja raske olukorraga, kus inimene on aastateks sattunud enda jaoks täiesti sobimatusse paika: kooli. Seda tüüpi algaja on igatpidi puntras ning omadega hädas. Tal võivad olla kõik teoreetilised, praktilised ja metoodilised teadmised, kuidas ainekursust üles ehitada ning ainetundi anda, kuid oskusi ja/või isikuomadusi tal nende rakendamiseks ei ole. Koolis võib ta olla kahel põhjusel: ta tahab kas sisemiselt, põhimõtteliselt ning üdini motiveeritult noori õpetada või kõndis ta kunagi kogemata koolimajja sisse ega leia sealt siiamaani väljapääsu.

Kuidas teda ära tunda?

Algaja tunneb ära tavaliselt kahel viisil. Esimene viis on hädaldamise kaudu, st ta kurdab pidevalt poolnutuse häälega, kui ebaõiglane on maailm ja eriti õpilased tema pingutuse suhtes seda/neid paremaks muuta. Samas on tegemist üsna ebatäpse viisiga Algajat tuvastada, kuna aeg-ajalt nuriseb maailma üle iga õpetaja. Palju kindlam viis on leida Algaja mööda kannatuste rada. Üsna tavaline on, et tal on töölehtedes/kontrolltöödes tõsisemad ja naljakamad trükivead. Kui ta teeb kontrolltöö, siis võistlevad õpilased selles, kes leiab nahaalsema viisi mahakirjutamises. Tehtud kontrolltöödest parandab ta osa ära õigeks ajaks, osa kevadeks, osa läheb hoopistükkis kaduma. Tunni kord on midagi, millest Algaja on kuulnud, aga mida tema tunnis ei leia. Igatahes, kui tahate Algajat koolimajas üles leida, siis minge kõige suurema kisa järgi otse kaose südamesse – seal ta õnnetuke ongi.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Siin tuleb teha vahet alustaval õpetajal ning elupõlisel Algajal. Alustava õpetajaga on lihtne: aidake teda praktiliste nõksudega ning kuulake tema mured heatahtliku peanoogutusega ära ja varsti on teil mõnus enesega hakkama saav kaaslane.

Teist tüüpi Algajaga hakkama saamiseks tuleb aga võidelda oma kõige sügavamate instinktidega, mida Algaja nägemine teis tekitab, ning toimida neile risti vastupidiselt. Algaja meenutab igale täiskasvanud õpetajale pisikest koerakutsikat, väikest armsat last või märga kassipoega. Igatahes tekib ülitugev instinkt teda kui nunnut abitut olevust aidata ja see on viga. Sest kohe, kui Algajat aidata, jookseb ta pärast iga oma ekstsessi otse teie juurde ning teie varem rahulik elu on täis olukordade lahendamist, mille tekkimist poleks te oma halvimas unenäoski osanud ette näha. Kõige õigem tegu on sellisel elupõlisel Algajal minna lasta. Kiiresti. Siis on kahjud väiksemad.

Ainefanaatik

Kes ta on?

Ainefanaatik on õpetaja, kes on oma elu pühendanud oma ainele. Ta võib olla suvalise aine õpetaja, kuid kõige rohkem tuleb ainefanaatikuid ette LOTE- (loodus- ja täppisteaduste) valdkonnas. Mida inimlikum ja empaatiavõimet nõudvam on aine, seda väiksem on tõenäosus ainefanaatikut kohata.

Näiteks inimeseõpetuse või religiooniõpetuse ainefanaatikuid annab tikutulega otsida, samas kui matemaatikute ja keemikute hulgas on neid jalaga segada. Ainefanaatiku tööaeg koolis on pühendatud kümnete tema arvates küündimatute õpilaste hulgast üksikute vääriliste leidmisele, kellest võiksid saada järgmised ainefanaatikud. Samale eesmärgile on pühendatud ainefanaatiku elu väljaspool kooli. Eraelu tal ei ole: on tööelu koolis ja tööelu kodus. Ainefanaatiku ideaalmaailmas vahelduvad tema koolitunnid tema enda tundidega.

Kuidas teda ära tunda?

Ainefanaatiku tunneb ära kahe vestlusteema järgi. Üks on loomulikult tema aine (ehkki, milline õpetaja ei räägiks oma ainest?) ja teine on tunniplaanist kinnipidamine. Ainefanaatik pole tavaliselt nõus ühegi muudatusega koolielus: spordipäev on üleriigiline katastroof, külalisloeng „Aju ehitusest ja noore inimese unevajadusest” on ellu kutsutud ainult tema ärritamiseks ning selleks, et noored jääksid haridusest puhta ilma, ja jõuluvaheaeg on mõeldud 72 olümpiaadiülesande lahendamiseks kodus. Samuti on üsna tavaline kuulda tema suust, et tema ainekursustele/
-tundidele on kooli õppekavas antud liiga vähe ruumi ning ainuüksi elementaarsete oskuste/teadmiste saavutamiseks on tarvis vähemalt kaks korda rohkem ja üldse peaks tema aine algama ettevalmistavate kursustega lasteaias ja lõppema põhjalike täienduskursustega suvel enne ülikooli.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Ainefanaatikuga on raske. Tema puhul (nagu ka elus üldiselt) kehtib Karlssoni soovitus „Rahu, ainult rahu!”. Kompromissi temaga saavutada ei ole võimalik. Temaga toime tulemiseks on kaks viisi: brutaalne jõud või Robet Downey Jr. põhimõte. Brutaalne jõud töötab hääletuste abil õppenõukogus, kus enamuse hääl jätab kehtestamata ettepaneku korraldada suvel Ainefanaatiku aine kohustuslik suvekool kõigile 3., 6. ja/või 11. klassi õpilastele. Robert Downey Jr. põhimõte on aga veel efektiivsem: „Kuula, naerata, nõustu ja tee ikkagi seda, mida ise paremaks pead.”

Ellujääja

Kes ta on?

Ellujääja on iga kolleegi jaoks kooli kõige kihvtim kuju. Esiteks on talle teada, mida tähendab sõna „kihvt”. Ellujääja on õpetaja, kes tunnetab väga täpselt, kuidas mingisuguses olukorras käituda nõnda, et talle ei teki kunagi ühtegi lisaülesannet peale ainetundide andmise.

Ellujääja tunneb ja kasutab oskuslikult ellujääva eestlase põhipostulaati „Ära ole kunagi esimene! Ära ole kunagi viimane! Ära ole kunagi vabatahtlik!”. Ja see töötab efektiivselt.

Ellujääja pole kunagi kangelane ega põhimõtteline. Tema tunni ajast võib alati viia õpilasi innovatsiooniprogrammi või psühhobussiga tutvuma. Spordipäev on tema lemmikpäev, aga ise ta sinna ei jõua. Tal on maagiline suutlikkus viie minutiga mistahes hetkel ja kohas välja võluda heeringavõileib ja natuke eee … mmm … viinamarjamahla. Õpilaste jaoks on Ellujääja tavaliselt selline keskmine kuju, kelle kohta on raske midagi erilist välja tuua. „Inimlik” on sõna, millega teda põhiliselt iseloomustatakse.

Kuidas teda ära tunda?

„Ah, teda tunnevad kõik!” ütleb iga õpilane või õpetaja, aga miks, seda on raske öelda. Tal pole oma erilist agendat, mille eest võidelda, erilist hobi, mille järgi kõik teda teaksid, tõtt-öelda on raske meelde tuletada isegi tema õpetatavat ainet, aga tema ise on ometi kõigile teada ja üldiselt positiivses võtmes, mitte mõne skandaali kaudu.

Kui võtta ette õpetajate nimekiri, otsida üles inimene, kes kuulub kõige vähem ainesektsioonide, töögruppide ja projektikorraldajate koosseisu, siis see ongi tema: kõigile teada, ent hoomamatu, tundmatu, tabamatu.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Ellujääja on kõige kasulikum kolleeg üldse. Kui kollektiivis on Ellujääja, on igal õpetajal kindel seljatagune. Kui on mure – ta kuulab, kui on vaja – ta lahendab, kui on mis iganes – ta aitab välja.

Värskelt kooli tulnud õpetaja on õnnega koos, kui tal õnnestub Ellujääja tiiva alla sattuda. Nõnda õpib ta kiiresti selgeks, kuidas liigse närvikuluta koolimaja ühest otsast teise ning veerandi algusest trimestri lõpuni jõuda. Ellujääja kõrval leiab Algaja (st alustav) õpetaja turvalise koha koosolekutel (jääb ettekandjast kuidagi nähtamatu nurga alla) ning kooli sööklas (parim ja suurim ports, toidusõjast eemal), parimad kohad kooli kevadkontserdil (kuuleb hästi, pättusi ei näe) ning oskuse igavaid sisekoolitusi juhtkonna heakskiidul millegi kasulikumaga asendada. Ellujääja on tõeline inimeste inimene ning olla tema sõber ja tuttav on mitte kohustus, vaid privileeg.

Revolutsionäär

Kes ta on?

Ta on vastu! Põhimõtteliselt. Alati. „Kas teeme tunnid pikemaks?” – Vastu. „Kas teeme tunnid lühemaks?” – Vastu. „Kas jätame tunnipikkused nii, nagu on?” – Vastu. Tegelikult on tema täisnimi Põrandaalune Revolutsionäär, sest tema vastutegevus on saladus. Küll avalik ja kõigile teada saladus, kuid siiski saladus.

Päris avalikku vastupanu ta tavaliselt ei avalda. Kohas, kus peaks rääkima – näiteks koosolekutel, õppenõukogus kooli juhtkonna ees –, ta vaikib nagu surnud partisan või siis jagab tõelise revolutsionääri kombel vastasele desinformatsiooni. Kui ta jõuab tagasi põranda alla, st oma tagaruumi või teiste kaaskonspiraatoritega kohviku tagumisse hämarasse lauda, siis võib ta rääkida pikalt ja laialt, kes, kus ja mis täpselt on koolis valesti ning kuidas seda parandada. Revolutsionäär on tavaliselt tõeline revolutsionäär ka klassi ees, teades, et revolutsiooni edu sõltub masside kaasatõmbamisest ning noorte revolutsionääride pealekasvu intensiivsusest. See tähendab, et tema ainetunnist läheb pool aine õpetamiseks/õppimiseks ning teine pool kulub revolutsioonilisele agitatsioonile.

Kuidas teda ära tunda?

Revolutsionääril iseloomulikke tundemärke ei ole, sest seda ju revolutsionäär peabki tegema – sulanduma massi. Jutu järgi on teda muidugi lihtne tabada. Kui kollektiivis on õpetaja, kes on enne õppenõukogu kuraasi täis, et nüüd ma alles näitan, õppenõukogus hääletab kõige ettepandu poolt ning pärast õppenõukogu lõppu kirub kohvitassi taga, et näed, jälle tegid väikesele inimesele ära, siis tema ongi Revolutsionäär.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Raske juhus. Revolutsionäärist oleks koolis palju kasu, kui ta õigel hetkel suu lahti teeks ning oma arvamuse kõigi ees välja ütleks. Tal on imepärane võime leida igast heast või natuke halvemast plaanist üles kõik nõrgad kohad. Kui need saaks leitud ja parandatud enne plaani elluviimist, siis oleks kõik väga hästi. Aga revolutsionäär vaikib, sest omasid ei reedeta ja võimu ei aidata – las mädaneb.

Mammi

Kes ta on?

Mammi on õpetaja, kes on usurpeerinud õpetaja kuvandi avalikus ruumis. Mammi on see, keda inimene tänavalt keskmise õpetajana ette kujutab. Ta on keskmist kasvu, reeglina naissoost, tavaliselt lokkidega hoomamatult ebatäpselt määratletava keskealise välimusega, kindlasti mitte alakaalus. Riietus on Mammil sama puhas ja viisakas, nagu see oli siis, kui see poest osteti, st vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Kõrvalt vaadates on ühtaegu hämmastav ja naljakas, et kui kõrvuti istuvad 26- ja 62-aastane Mammi ning nende vahel veel 44-aastane Mammi, siis istuksid pingi peal nagu kolmikud. Näod ja rõivastus on sedavõrd ühesugused, et vahet teha on keeruline.

Mammi elab üldiselt looduslähedast elu: tema klassiruumis kasvab tavaliselt üsna mitu taime, kodus on üsna mitu kassi, samuti on tal arvestatav raamatukogu ning reisikogemus, mis annab idufirmakast IT-ärimehele silmad ette. Õpilastele Mammi erilist muljet ei jäta – õpetaja nagu õpetaja ikka, aga seejuures on tegemist professionaaliga, kes suudab igast õpilasest välja võtta tema maksimumi.

Kuidas teda ära tunda?

Tema tunneb väga lihtsasti ja kiiresti välimuse järgi ära. See on sedavõrd kindel tüüp, et eksida ei ole võimalik.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Mammi on koolis väga vajalik. Olemuselt on ta tõeline professionaal. Tema riietus, mis tundub ajast ja arust, on hästi sisse töötatud tööriietus, mis on ühtaegu mugav ja funktsionaalne. Ta ei tee ülemääraseid rumalaid liigutusi ega haara kõigest uuest, mis tuleb, kohe kinni, kuid vajadusel on ta võimeline võrdlema Makarenkot, Käisi ja Fullanit ning õpetama uuele kolleegile esitluste loomist Prezis ning õpilasteni jõudmist Instagramis. Mammi on kooli selgroog, terve mõistus ning elujõud. Hoidke Mammist kinni!

Tšikk

Kes ta on?

Tšikk on koolis põhimõtte pärast, mitte palka teenimas. Raha ei ole Tšiki jaoks küsimus, sest tal on elukaaslane, kelle sissetulekust jätkuks terve väiksema kooli ülalpidamiseks. Kuigi suurem osa tšikkidest on naissoost, on olemas ka mees-Tšikke. Üsna tihti leidub Tšikke lasteaias, klassiõpetajate ning keeleõpetajatena, kuid aeg-ajalt tuleb ette ka üsnagi eksootilise aine Tšikk, näiteks füüsik. Kuna tegemist on inimesega, keda palgamured ei piina ning kes kindlasti tahab koolis olla, siis õpetab ta õpilasi armastusega ning hästi.

Mõningaid probleeme võib tal ette tulla esmaspäevadega (sel päeval on nad tavalisest väsinumad) ja vanemate klasside vastassoost õpilastega elementaarsetel põhjustel, kuna Tšikk on hoolitsetud välimusega ja lõhnab hästi ning teismeliste ajukeemia on ealiste iseärasuste tõttu tõsise hormoonilaksu all.

Kuidas teda ära tunda?

Aksessuaaride järgi. Kooli parklast leiab Tšiki auto eksimatult üles: see on kas suur džiip või kahekohaline sportauto. Tema kotil on firmamärk suurem kui kott ise. Tema riided pole mitte eelmise hooaja kaup, vaid järgmisest hooajast, mis pole meil veel poodi jõudnudki. Juuksed on kõik kenasti juurteni ühte värvi ning sõltuvalt Tšiki soost on meik/habemejoon veatu.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Noh, kui pumba juures oled, siis tilgub ikka sulle kah midagi. Kui Tšikk on kollektiivis, siis võib õpetajatel tekkida aeg-ajalt võimalus minna Läänemerele jahiga sõitma või teha üks „koolitusnädalavahetus” päris mitut tärni väärivas turismitalus või spaas, kus Tšiki mehel/naisel on osalus, igasugustest söödavatest kingitustest (kuus kilogrammi tippkoka värskelt grillitud marmorliha haruldases Brasiilia batatas’e garneeringus) rääkimata. Teeb ikka päeva vahepeal paremaks küll.

Juhuslik Külaline

Kes ta on?

Juhuslik Külaline on tavaliselt koolis nagu viirastus – tuleb ja läheb, ilma et keegi oleks teda näinud. Kooli igapäevaelust ta eriti osa ei võta, koosolekutel ei käi, organisatsiooni arengueesmärkidega oma pead ei vaeva ning huvitegevusse ei panusta. Enamasti on tegemist valikkursuste õpetajaga gümnaasiumis või väikese koormusega põhiaine õpetajaga põhikoolis või gümnaasiumis, kui mõne aine tundide andmiseks pole päris paberitega õpetajat leitud. Mõnikord on Juhuslik Külaline inimene, kes tuleb pooleks või paariks aastaks kooli tööle hoopis muust eluvaldkonnast, et koolist peagi taas edasi liikuda. Võib ette tulla, et Juhuslik Külaline kohaneb koolis sedavõrd, et muutub peagi mõneks teiseks õpetajatüübiks ja jääbki paigale, ning ongi tore inimene jälle kambas juures. Õpilastele Juhuslik Külaline meeldib – toob vaheldust.

Kuidas teda ära tunda?

Kindlat kriteeriumit on raske välja tuua, aga mõningane eripära Juhuslikul Külalisel siiski on. Näiteks on tema riietus kooli jaoks kuidagi kohatu. Tavaliselt on õpetajatel teatud riietusstiil. Juhuslik Külaline tuleb aga väljastpoolt koolisüsteemi ega tunneta dresscode’i. Tema riietus pole ebaväärikas ega sobimatu, kuid tavapärasest silmatorkavalt erinev.

Juhuslik Külaline kipub küsima ka kohatuid küsimusi, nagu „Mis on ainekava?” või „Kas ma pean neile mingi hinde kah panema?” või „Kuidas sa küll kõik need nimed ja näod suudad meelde jätta?”. Samuti on tema tunnusmärk, et ta kipub astuma tänavalt otse klassi ilma garderoobist ja õpetajate toast läbi minemata. Söökla asukohta ta ei tea ja kui ta peab terve päeva koolis olema, käib ta suurel vahetunnil autoga poes ära ja toob endale karbi makaronisalatit.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Kolleegina on Juhuslik Külaline väga kasulik. Kui tal vähegi aega on ning teil õnnestub ta õpetajate toas kohvitassi taha istuma saada, võib tema käest kuulda elust, mis toimub väljaspool kooli. Need lood on tihti uskumatud ja haaravad nagu muinasjutt. Mõni Juhuslik Külaline oskab rääkida suurloomafarmi pidamisest, mõni dokumendihaldusest suurkorporatsioonis, mõni huvitavamatest juhtumitest kiirabiarsti igapäevarutiinis. Väga huvitav ja maailmapilti avardav.

Erudiit

Kes ta on?

„Ennasttäis jobu,” võiks tema kohta öelda nii mõnigi, aga see ei ole Erudiidi süü, et tal on oma laialdastest ja sügavatest teadmistest tulenevalt kõrge enesehinnang ning sisemine vajadus kõigi õigekeele- ja faktivigasid pidevalt ja valju häälega parandada. Erudiit tunneb oma ainet vähemalt ülikooli doktorantuuri tasemel, pigem veelgi sügavamalt, ja tema teadmised kasvavad pidevalt.

Ta armastab oma teadmisi teistega jagada (polegi oluline, kas kolleegide või õpilastega) ja veelgi rohkem armastab ta seda, kuidas ta oma teadmisi teistega jagab. See tähendab, et tema suurim nauding on kuulda iseennast rääkimas. Sellest omakorda tuleneb tema peamine õppemetoodika – frontaalloeng koos kuulajate intensiivse konspekteerimisega. Konspekteerimist ei ole tarvis, kui ta esitab omaenda kirjutatud õpikut peast, kuid siis eeldab ta, et kõik klassis viibijad loevad tema rääkimise taktis samal ajal õpikut kaasa. Õpilastele ta väga ei meeldi – kellele meeldib inimene, kes igal võimalikul hetkel ja viisil rõhutab oma vaimset üleolekut –, aga tema teadmisi hinnatakse ning kontrolltöid on temaga lihtne teha – need on igal aastal täpselt samasugused ning eeldavad Erudiidi enda jutu sõna-sõnalist kirjapanekut.

Kuidas teda ära tunda?

Kui räägite parajasti kolleegidega tavakeeles ning keegi kõrvalt parandab, et mitte „peale”, vaid „pärast”, siis on see Erudiit. Kui räägite kolleegidega, et käes on sügis ja peaks vist maal kartulid üles võtma, ning keegi kõrvalt alustab pikemat juttu kartuli ajaloost ning sellest, et alguses kasvas see Eestis mõisate juures ilutaimena, siis on see Erudiit. Kui tunnete, et üks teie kolleegidest on oma jutuga sedavõrd tüütu, et tekib sügav sisemine soov talle vastu kõrvu anda või vähemalt midagi sapiselt ja sarkastiliselt öelda, aga ei saa, sest see, mis ta räägib, on tegelikult õige, ning teid ei häiri mitte jutt ise, vaid üleolev toon, kuidas seda esitatakse, siis on see Erudiit.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

On tore, kui koolis on ka tüütuseni haritud ja fakte täis tuubitud inimesi. See sunnib ennastki aeg-ajalt mõnda raamatut kätte võtma ning uusi teadmisi ja valdkondi avastama. Kui suuta ennast Erudiidi kõrval õpilase rollist välja lülitada ning aktsepteerida Erudiiti sellisena, nagu ta on, siis on ta tore inimene, kelle pillutatud tarkuseteri saab koduses juubelilauas enda omade pähe edasi rääkida.

Aktivist

Kes ta on?

Küsides tunni ajal mööda koridori vastu lonkivate kaheksandike käest, kas neil tund ei peaks olema, kõlab vastuseks, et on küll, aga õpetajat ei ole, sest ta on projektiga Molvaanias ning tema jäetud iseseisev töö on juba valmis ning tegelikult pole õpetajat ka järgmisel nädalal, sest teisipäeval on ta KÄK-i projektiseminaril Pärnus ning reedel noortekas doonoripäeva korraldamas …

Aktivist on huvitav õpetaja: ta on entusiastlik, energiline, haarab kinni igast võimalusest ja kui neid pole parajasti silmapiiril, siis tekitab need ise. Ta tunneb koolis kõiki ning tedagi teavad kõik. Tal on õpetajate ja õpilaste hulgas stammkunded, kes püüdliku püsivusega kõigis tema ettevõtmistes, projektides, huvipäevadel ning vabalennutundides kaasa löövad. Koolile toob ta palju au ning kuulsust, saades ühe auhinna ning tunnustuse teise järel. Tegemist oleks lausa ideaalõpetajaga, kui ta kõige selle kõrval vahepeal tundi kah jõuaks.

Kuidas teda ära tunda?

See on lihtne. Ta läheneb sulle ise ning tavaliselt küsimusega: „Kas sa tahaksid tulla (keeruline välismaakeelne tähelühend või välisriigi nimi) ja osaleda? Kohtud väga lahedate inimestega ja see on üldse väga arendav ja edasiviiv!” Kord kaasa haaratud, oled alati kaasa haaratud. Kui vingerdad mingisuguse põhjendusega välja, siis kutse kordub. Aktivist on põhimõtteliselt nagu poliitik enne valimisi – kui ukse sulged, tuleb aknast. Tema riietus on reeglina casual või smart-casual, seda isegi piduõhtul ning auhinnagalal. Teda aitab ära tunda ka kiire andmeanalüüs – tema nime on kooli uudistes või kohalikus ajalehes konkurentsitult kõige rohkem mainitud.

Mida tema kui kolleegiga peale hakata?

Oleneb, kes te ise olete. Kui tahate rahulikult oma tööd teha ning väljaspool ainetunde väljakutset ei otsi, siis hoidke tema teelt lihtsalt kõrvale. See on lihtne, kuna aktivisti on tema valju, pidevalt organiseeriva hääle tõttu kaugelt kuulda ning sahmiva oleku tõttu ka näha. Kui teile meeldib aga tasuta (st projektiraha eest) reisida, ilma eriliselt pingutamata noorte inimestega midagi lõbusat ette võtta või kogukonda aidata nii, et see naba päriselt paigast ära ei tõmba ning kõiki juukseid korraga halliks ei aja, siis oodake Aktivisti ettepanekud ära ning jalutage temaga kaasa.

NB! Ärge olge kunagi nõus tema eest tundi minema, kuna tal on mingi oluline asi ees. Ühest korrast saab väga kiiresti iga kord!

Illustratsioonid: Toomas Mitt

Vaatamisi: 394