Õpilase õnnelikkus peitub selles, kes on klassi ees

13. okt. 2017 Mare Rossmann endine õpetaja - 6 kommentaari

Mare Rossmann

Viimasel ajal on ilmunud palju arvamuslugusid, mis väidavad, et meie õpilased on küll targad, aga õnnetud. Viidatakse küsitlustele, mis seda kinnitavad. Mina ei usu, et 3−4 näitaja põhjal on võimalik õnnelikkust hinnata.

Kui te mõtlete tagasi oma kooliajale, kas isegi siis, kui teile meeldis koolis käia, olite seal alati õnnelik? Kas teate oma tutvusringkonnas inimest, kes oleks olnud kas või kolm kuud järjest 24 tundi ööpäevas õnnelik?

Õnne mõõdupuu on hetk. Mina ei usu, et koolis on võimalik õpetada kedagi elukestvalt õnnelik olema.

Olla õnnelik on sama, mis olla armunud. Mõlemad kestavad lühikest aega. Õnn ei ole olek, vaid protsess. Õnn ei olene riigikorrast ega välistest asjadest, pigem sellest, kuidas iseendaga läbi saad. Ei pea olema kedagi, kes sind õnnelikuks teeb. Õnn on väga isiklik asi. Seda võib tunda nii pokemone jahtides kui ka tõsist teadustööd tehes.

Õnnetunne sõltub headest suhetest oma lähedastega. Mul ei ole oma kasuisale midagi ette heita, aga ma ei ole õnnelik. Igatsen oma isa, sest ei oska rõõmu tunda võõrast armastusest. Siin on mõttekoht isadele, kes kergekäeliselt loobuvad võimalusest olla iga päev oma lapsega koos. Sellega kaotavad nad midagi sellist, mille nimel üldse on mõtet elada.

Olen aktiivne sotsiaalmeedias, aga mul ei ole tõelisi sõpru. Ma ei ole õnnelik, sest kui mul on raske, pole mul kellegi peale loota. Mõttekoht neile, kes arvavad, et suhtlemine internetis teeb lapse õnnelikumaks.

Kui rääkida koolist, siis õpilase õnnelikkuse juured peituvad selles, kes on klassi ees. Õpetajal on väga raske sugereerida, et ta on õnnelik, kui ta tunnetab, et tema tööd ei väärtustata, tema positsioon ühiskonnas on nõrk ja ei mõisteta, millist olulist rolli ta täidab. See teeb õpetaja kurvaks ja ta ei suuda luua toetavat keskkonda õnneliku õpilase kasvamiseks. Churchill on öelnud, et peaministril ei ole kunagi sellist võimu, nagu on õpetajal. Prokurör Lavly Perling on ühes intervjuus öelnud, et tema elusaatuse määras üks keskastme õpetaja.

Õpetaja ja õpilase õnnelikkus on omavahel tihedas seoses ja toimib siis, kui austus ja lugupidamine säilib mõlemal poolel. Noore õpetajana andsin ühele noormehele korralduse, mida ta ei täitnud. „Mul on ometi kõva hääl, seda peaks ikka kuulma,” ütlesin. Noormees võttis teatraalse poosi ja deklameeris: „Hääl on teil kõva, aga vastik.” Kuni ma kaalusin, kuidas reageerida, lisas ta naeratades „Tšehhov.” Moondasin oma hääle sosinaks ja ütlesin, et korraldus tuleb tal ikkagi täita. „Saab tehtud,” vastas ka tema sosinal.

Sel õppeaastal on loosungina üles seatud, et õpetajale tuleb tagasi anda tema õigused ja autoriteet. Neid sihiseadjaid meil jagub, aga kuidas sihini jõuda, ei kipu keegi õpetama. Seda, mis on kord ära antud, on väga raske tagasi saada. Väärtushinnangud võib purustada ühe põlvkonnaga, taastamiseks on 2−3 põlvkonda tarvis.

Ma ei taha öelda, et koolis ei ole võimalik midagi teha selleks, et õpetaja ja õpilased tunneksid ennast õnnelikumana. Kas sellele aitaks kaasa, kui alustaksime õppeaastat 1. augustil ja koolitunde kell 10 hommikul? Või loobuksime koduste ülesannete andmisest ja numbrilisest hindamisest? Kas tasub teha kõik, et koolielu oleks lõbusam ja mängulisem? Või seame keskkooli astumisel lävendi, siis ei pea need, kelle võimed on piisavad pooleteisemeetri kõrguse lati ületamiseks, pidevalt üritama ületada latti kahe meetri kõrgusel? Kas peaksime kasvatustöös rohkem Tom Sawyeri või Arno Tali iseloomujooni järgima? Mina arvan, et tublid poisid mõlemad, ainult et erineval moel.

Mina õigeid vastuseid ei tea. Aga mõtelda on mõnus, seepärast lisan kaasa ja edasi mõtlemiseks mõned arvamused.

Ära tüüta mind kogu aeg küsimusega, kas ma olen õnnelik. Lase mul lihtsalt olla ma ise ja siis ma olen vahel õnnelik ja vahel õnnetu, sest tõelist õnnetunnet saad tunda siis, kui oled olnud ka õnnetu. Ära tee minu õnnest projekti, sest see ei toimi.

Mõnusat mõtlemist! Koguge ja tekitage oma ellu õnnehetki, et siis, kui olete õnnetu, saaksite neist jõudu ammutada.


6 kommentaari teemale “Õpilase õnnelikkus peitub selles, kes on klassi ees”

  1. Au ütleb:

    Mina sain alles täiskasvanuna aru, kui head õpetajad mul olid ja kui heas koolis ma käisin.

  2. Ülle Kruusoja ütleb:

    Tänan autorit sisuka arutelu eest! Ise ei oleks osanud nii hästi mõtteid ritta seada. See paaniline õnnetunde otsimine tänapäeva koolis on kohati naeruväärseks muutunud.

  3. exõpilane ütleb:

    mul oli au olla selle toreda,suurepärase ja naerusuise õpetaja õpilane smile emotikon

  4. Juku Obune ütleb:

    Arvan, et enamus õpilastest on õnnelikud parajasti siis kui klassi ees pole üldse kedagi.

  5. ülle ütleb:

    Kahjuks on ka õpetajaid, kes suudavad laste elu ära rikkuda.Nähes ainult ennast ja enda vaimukust.Seoses enda väljapaistvusega saavad nad ka autasustatud, aga kas sellist õpetajat peaks autasustama, kes õrnad hinged maatasa on teinud?

  6. Madu ütleb:

    Väga nõus Üllega! Kahjuks ON õpetajaid, kes seda nimetust ei vääri ja neid hoitakse pahatihti tööl kas tutvuse, lojaalsuse või selle tõttu, et asemele pole kedagi võtta. Konkurents sellesse ametisse ju puudub paraku. Ja lapsed kannatavad … Õpetaja peaks andma tiivad, mitte neid kärpima.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!