„Pál-tänava poisid” kinolinal

Kui Ferenc Molnár 1906. aastal Õpilaste Lehes järjejutuna „Pál-tänava poisse” avaldama hakkas, poleks ta ilmselt uneski näha osanud, et sajand hiljem on sellest vändatud mitu filmi, tehtud lugematul hulgal lavatõlgendusi, lavastatud seda kuuldemängudena. Lisaks Ungarile ja Eestile on „Pál-tänava poisid” kooli kohustusliku kirjanduse hulgas muilgi mail (näiteks Itaalias, Poolas, Jaapanis), raamatust pärit mõisted krunt, einstand, kitiühing ja tegelaskujud Ernő Nemecsek, János Boka ja Feri Áts on Ungaris sama tuntud kui Eestis Raja Teele, Arno Tali, Joosep Toots ja Tamasseri raud. Osa tegelasi valati romaani 100. aastapäeval Budapestis Práteri tänava kooli ees ka pronksi. Seega kätkeb Molnári tekst sõnumit, mis kestab üle aegade, kõnetab lapsi ja noori paljudest põlvkondadest. On see siis püüd kaitsta olulist, kaotusekibedus või kaastunne ebaõigluse all kannataja suhtes.

Praegustele lugejatele on teoses mõistagi ka paras annus eksootikat. Kuidas on kõik selle filmilindile jäädvustanud režissöör Zoltán Fábri, kelle sünnist möödub 15. oktoobril sada aastat? Kuidas on 1969. aastal vändatud ja parimale võõrkeelsele Oscarile nomineeritud filmis õnnestunud luua 19/20. sajandi vahetuse atmosfääri? 1953. aastal surnud Molnár filmi näha ei saanud. Igal lugejal on aga võimalus võrrelda omaenda lugemiselamuse põhjal kujundatud pilti omaaegsest Budapestist ja seal sirgunud poiste seiklustest režissööri nägemusega.

Lisaks visuaalsele elamusele pakub linastus võimaluse kuulda sugulaskeelt ja mõtiskleda hõimunädalal keelesuguluse üle. Hõimupäeva tähistatakse oktoobri kolmandal laupäeval ja kogu nädala jooksul toimub üle Eesti temaatilisi üritusi, nii et igati paslik on veidi tegeleda ka sugulaskeelte ja nende kultuuridega. Kas kõlab filmis mõni tuttav sõna? Kas Ungari ja Eesti ajaloos ja kultuuris laiemalt on paralleele või on nad täiesti erinevad? Zoltán Fábri linateos „Pál-tänava poisid” pakub suurepärase võimaluse käia külas sajanditaguses Ungari pealinnas. Tere tulemast!